Esmalt, nominalistlik see lähtub seisukohast, et liike polegi reaalselt olemas, nad eksisteerivad vaid inimese jaoks. Ehk liik on kokkuleppeliselt eristatav isendite kogum. Essentsialistlik ehk morfoloogiline kontseptsioon aga väidab, et liigid erinevad üksteisest morfoloogiliste tunnuste poolest. Kuid antud juhul käsitletakse neid tunnuseid väga laialt, sest nende hulka arvatakse ka biokeemilised ja füsioloogilised tunnused. Samas on selline liigikontseptsioon kõige operatsionaalsem. Kolmandaks, isolatsionistlik ehk bioloogiline kontseptsioon lähtub seisukohast, et liik koosneb reaalselt või potentsiaalselt ristuvate isendite populatsioonidest, mis esinevad liigiomases ökoloogilises nisis. Sealjuures ei määra ühte liiki kuuluvust mitte inimene, vaid liigid ise üksteist ,,ära tundes". Neljandaks, fülogeneetiline kontseptsioon. Selle kohaselt ühendab ühte liiki monofüleetiline isendite rühm, see tähendab sama esivanemate
Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest, selle vormidest, põhjustest ning tekkest; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest; teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest 2. Klassifitseerimine, nomenklatuur Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks Nomenklatuur tegeleb rühmadele nimede andmisega 3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline Liigikontseptsioon on teoreetiline ja põhimõtteline lähtekoht, mille alusel on võimalik liike eristada. Erinevate kontseptsioonide piirid pole alati selged, eristada võib nelja põhilist kontseptsiooni: Nominalistlik liigikontseptsioon Selle kohaselt pole liike üldse reaalselt olemas, looduses esinevad ainult üksikisendid või ka nende mingid rühmad, millede vahel pole aga tegelikke erinevusi ega piire; isendite tunnused lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Liik on seega ainult
(Schardl & Craven, 2003, Box 1). Veelgi enam, selle perekonna liigid moodustavad mittesugulises staadiumis omavahel heteroploidseid hübriide (Kuldau et al., 1999). Liikidevaheline hübridisatsioon on ilmselt palju tähtsam evolutsiooniline protsess paljudes seenerühmades, kui seni arvatud. Kuigi liikidevaheline hübridiseerumine teeb liikide piiritlemist fülogeneetilise analüüsi abil keerulisemaks, vähendades toetust ristuvate liikide klaadidele, annab just fülogeneetiline liigikontseptsioon kõige kindlama evolutsioonilise baasi seente süstemaatikale. Liikidevahelised hübriidid on identifitseeritavad teatud markerite abil. Epichloë/ Neotyphoideum liikide puhul on kasutatud hübriidsete tüvede tuvastamiseks markerina ß-tubuliini geeni (tub2) (Schardl & Craven, 2003). Kim et al. (2001) kasutasid geenidevahelise speisserregiooni (intergenic spacer, IGS) RFLP mustreid perekonna Armillaria liigisisese ja liikidevahelise hübridiseerumise tuvastamiseks.
märkimisväärselt divergeeruda. Liigi bioloogilise kontseptsiooni põhjal on samasse liiki kuuluvad isendid omavahel sarnased sellepärast, et nende geneetiline materjal on sarnane, kuid erineb teistesse liikidesse kuuluvate isendite omast. Liigi bioloogiline kontseptsioon on võrreldes fenotüübilise kontseptsiooniga laiemalt kasutusel ja võimaldab liike täpsemalt defineerida. Siiski on ka ristumisbarjääril põhinev liigikontseptsioon osade organismide (tegelikult väga paljude puhul!) nagu näiteks bakterite puhul halvasti rakendatav. Kui vaadata mikroorganismide maailma, siis seal on ka erinevatesse perekondadesse kuuluvate organismide vaheline ristumine üsna tavaline. Geenide horisontaalne levik erinevate bakteriliikide vahel võib toimuda nii konjugatsiooni teel kui ka transformatsiooni ja transduktsiooni teel, ähmastades oluliselt liikidevahelisi piire
põhjustest ning tekkest; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest; teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest 2. Klassifitseerimine, nomenklatuur Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks Rühmadele nimede andmisega tegeleb nomenklatuur 3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline Nominalistlik liigikontseptsioon Selle kohaselt pole liike üldse reaalselt olemas, looduses esinevad ainult üksikisendid või ka nende mingid rühmad, millede vahel pole aga tegelikke erinevusi ega piire; isendite tunnused lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Liik on seega ainult inimese ettekujutuses esinev abstraktsioon. Morfoloogiline liigikontseptsioon , mille järgi liigid erinevad üksteisest morfoloogiliste, välispidiste ja silmaga nähtavate püsivate tunnuste poolest, mis ongi piisavad liigi eristamiseks.
Kallaku raamatuid Adaptatsiogenees ja liigiteke (Tartu, 1986; eriti lk. 47- 86) ja Bioevolutsioon (Tallinn, 1990; eriti lk. 66-78). 1.1.4. Küsimusele "mis on liik?" püütakse vastust anda liigikontsept- sioonide, liigi defineeringute ja liigi praktilise standardi esitamise kaudu. Suuremas osas teoreetilisestki kirjandusest on need kolm mõistet sageli segi aetud; kõneldes liigikontseptsioonist mingis perekonnas pee- takse silmas hoopis praktilist standardit. 1.1.4.1. Liigikontseptsioon on teoreetiline lähtekoht, mille alusel liike üldse (põhimõtteliselt) eristada saab. Erinevate kontseptsioonide piirid pole alati selged, kuid eristada saab nelja põhilist: 1.1.4.1.1. Nominalistlik kontseptsioon lähtub seisukohast, et liike polegi reaalselt olemas, et need eksisteerivad ainult inimese jaoks, ini- mese mõttetegevuse viljana. Olevat ainult isendid või nende rühmad, mille vahel pole selgeid piire. Niisiis on liik kokkuleppeliselt eristatav isen- dite kogum
Millised olid põhisaavutused/põhiseisukohad? Millised olulised küsimused jäid vastamata? Moodne süntees ühendab darvinismi ja mendelismi. Põhiseisukohad: mendellik geneetika on LV alus, adaptsioone teeb ainult LV, varieeruvus säilib ja ei ühtlustu, keskkond ei mõjuta varieeruvust otse, mutatsioonid on juhuslikud. Põhisaavutused: lükati ümber lamarkism ja ortogenees. liigiteke (allo- ja parapatriline), süstemaatika (bioloogiline liigikontseptsioon). Uued mõisted (clade, cline, ethnic group). Vastamata kas valik rakendub isendile või rühmale? kuidas toimusid evolutsioonilised transitsioonid elu teke ja kehaplaanid? ortogeneetilised piirangud/võimalused? 19. Kirjelda Theodosius Dobzhansky ja Ernst Mayr'i peamisi saavutusi evolutsioonibioloogidena. Dobzhansky ühendab ,,moodsa sünteesi" looduslike populatsioonide geneetikaga, kirjeldab lähtuvalt sellest liikide olemust ja teket. LV toimib geenimutatsioonide kaudu.
a. ja III köide 2003. aastal. Kõikide väljaandjaks EPMÜ Zooloogia- Botaanika Instituut. Teoses käsitletakse 2500 taimeliiki 127 sugukonnast. ZBI botaanikute praeguseks ulatuslikumaks tööks on Eesti soontaimede levikuatlase koostamine. 6 Floora liigid ja elemendid Millest oleneb floora liigirikkus? 1. ala floristilise uurituse tase 2. liigikontseptsioon floora uuringutel (kas pisiliike on loendatud eraldi või käsitletud koguliikidena) 3. uuritava ala suurus (pindala) 4. looduslike tingimuste soodsus ja mitmekesisus 5. floora kujunemise ajaloolised olud (territooriumi
ei ole eristunud esikooreks ja steeliks esikoor ja steel ¼ liikidest; kõrrelised; käpalised e. orhideelised ¾ liikidest; roos-, liblik-, korvõielised (1/10 (ca 20000)! (enim) õistaime liiikidest! ~ 25000). Nt. palm, iris, tulp, bambus, rukis, mais, liilia. *Botaanika areng Loodusrahvastel väga hea looduse tundmine: toit, ravi, ohud. Neil on olemas küllaltki objektiivne liigikontseptsioon. Teaduslik botaanika: Vana-Kreeka (Theophrastos). Tänapäevane botaanika algas 17 sajandil: teaduslik kirjeldamine. 19. sajand – kogunenud teadmiste üldistamine (detailide täpsem kirjeldamine ei andnud enam oluliselt uut teavet, osutus müraks)
just liigi mõiste kasutamine) ei lähtu samalt aluselt. Kas me aga saame olla samarahul evolutsioonilise bioloogia kõrgusest alla vaadetes, on hoopis teine küsimus. Selle osa kokkuvõtteks: ma ei kirjeldanud neid mõningaid raskusi mitte selleks, et vihjata bioloogide võimetusele leida rangeid ja ühtseid kriteeriume, vaid selleks, et näidata reaalselt eksisteeriva looduse mitteallumist suvalisele veidigi komplitseeritud klassifitseerimisele. Fülogeneetiline liigikontseptsioon on ülalöeldut silmas pidades evolutsioonilise bioloogia seisukohast ainukasutatav. Fülogeneetiline kontseptsioon ühendab samasse liiki monofüleetilise rühma. Pole oluline, et süstemaatikutel on selle tarkusega tihtipeale vähe peale hakata - oluline on see, et nii on liigile antud määratlus, mis ei sõltu sugulisest paljunemisest ja mis otseselt ja vahetult tuleneb evolutsioonikontseptsioo-nist. Muidugi on FLK rakendamine
annaabi.ee 
