Inglise prantsuse lähenemine: · Inglismaa arendas suhteid Prantsusmaaga, sest Saksamaa muutus liiga mõjuvõimsaks. · 1904 aprillis sõlmiti Inglise-Prantsuse kokkulepe, millega sätestati Ingglise tegevusvabadus Egiptuses ning Prantsusmaa Marokos. Lepingu salajases osas jaotati omavahel koloniaalvaldusi, nähti ette Egiptuse ja Maroko iseseisvuse kaotamine ja kolooniavaldusteks muutmine. · See liit oli Saksamaale ohu märgiks ja Berliin püüdis tulutult Vene-Prantsuse liidusuhteid lõhkuda. Maroko kriis (1905-1906): · Saksamaale ei meeldinud Prantsusmaa mõju kasv P-Aafrika ainsas isesseisvas riigis Marokos · 1905a. otsustas Saksmaa takistada reforme Marokos, mis oleks tugevdanud Prantsuse võimu. · 1906 jaan. toimus Maroko sultani nõudmisel Hispaanias konverents Maroko kriisi arutamiseks. · Konverents otsustas säilitada Maroko iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse,
Inglise-Prantsuse lähenemine · Saksamaa mõju kasv · Inglismaa vaenusuhted Prantsusmaaga hakkasid taanduma (ohumärk Saksamaale) · 1904.aprillis ,,südamlik kokkulepe" Inglismaa ja Prantsusmaa vahel (Inglismaa tegevusvabadus Egiptuses ja Prantsusmaa sai endale Maroko) · salajane kokkulepe Egiptuse, Maroko poliitilise olukorra muutmine · Berliin püüdis asjatult lõhkuda Vene-Prantsuse liidusuhteid Maroko kriis (1905-1906) · 1905 Prantsusmaa esitas sultanile reformide kava · Saksamaa otsustas takistada märtsis Wilhelm II külaskäik (saksamaa huvide kaitsmine) · rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumine reformikavade arutamiseks · 1906.jaanuaris arutati maroko kriisi iseseisvus ja territoriaalse terviklikkuse säilitamine · majandussuhetes vabadus eelistati Prantsusmaad, Saksamaa sai lüüa
tööstuse arenguks. Peamine välisvaenlane oli Saksamaa ning selleks põhjuseks oli lüüasaamine Prantsuse-Preisi sõjas ning ühe piirkonna kaotamine. Prantsusmaa parandas suhteid Venemaa ja Inglismaaga. Saksamaa: Saksamaa oli liiduriik ja koosnes 4 kuningriigist, 6 suurhertsogkonnast, 12 hertsogkonnast ja 3 vabalinnast. Kasvas sotsiaaldemokraatide populaarsus, kes valitsustesse ei läinud. Kasvas sovinism. See väljendus väikerahvaste rõhumise suurendamises. Saksamaa üritas parandada liidusuhteid Venemaaga. Lõpuks alustati kolooniavallutusi Aafrikas ja Okeaanias ning rajati suur laevastik selle jaoks. Saksamaa kolooniavallutused viisid suhete halvenemiseni Inglismaaga. Austria-Ungari: See riik koosnes väga paljudest teiste riikide osadest. Austria keiser oli ka ungari kuningas. Kõikides riikides millest see koosnes oli oma põhiseadus,parlament ja valitsus. Ühised olid vajd välis-sõja-ja rahandusministeeriumid. Peamiseks probleemiks oli
Saksamaa hakkas nüüd aktiivsemalt liitlasi otsima. Tänu Inglise kuningale(Edward VII) muutusid suhetd seltskondlikumaks ja paindlikumaks. 1904. aasta aprillis sõlmiti "südamlik kokkulepe"(Inglise-Prantsuse kokkulepe). Sellega sätestati Inglismaa tegevusvabadus Egiptuses ja Prantsusmaale anti vabad käed Marokos. Sõlmiti ka salajane koloniaalvalduste kokkulepe. Inglise-Prantsuse lähenemine osutus Saksamaale ohtlikuks ja Berliin üritas lõhkuda Vene-Prantsuse liidusuhteid, aga see ei õnnestunud Maroko kriis (1905-1906) Saksamaale ei meeldinud Prantsusmaa mõju Marokole. 1905. aastal esitas Prantsusmaa Maroko sultanile reformide kava, tugendamaks Prantsusmaa positsioone. Seda otsustas Saksamaa takistada. Sama aasta märtsi lõpul külastas keiser Wilhelm II Tangerit (Lõuna-Maroko sadamalinn), kus ta teatas, et kaitseb Saksamaa huve. Tänu sellele kutsus Maroko sultan kokku rahvusvahelise konverentsi, et arutada Prantsusmaa reformikavasi. 1906
muutus tänu Edward VII seltskondlikule suhtlemisele. 1904.aastal sõlmitigi Prantsusmaaga kokkulepe, tuntud kui ,,südamlik kokkulepe" (pr.k. entente cordinale). Avalikus osas sai Inglismaa tegevusvabaduse Egiptuses ja Prantsusmaa vabad käed Marokos, kuid salajases kokkuleppes jagati omavahel koloniaalvaldusi. See tähendas nii Egiptuse kui Maroko iseseisvuse kaotamist ja koloniaalvaldusteks muutmist. Saksamaale oli see liit ohumärgiks ja ta proovis lõhkuda VenePrantsuse liidusuhteid, kuid see ei õnnestunud. Saksamaale ei meeldinud ka Prantsusmaa mõju kasv Marokos. Salajase kokkuleppe järgi esitas Prantsusmaa 1905.aastal Maroko sultanile reformide kava, mis oleks tugevdanud Prantsusmaa positsiooni Marokos. Saksamaa aga ei saanud seda lubada ja samal aastal külastas keiser Wilhelm II sadamalinna Tangerit ja kuulutas, et kavatseb kaitsta Saksamaa huve Marokos. See julgustas ka sultanit ja ta nõudis rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist selle arutamiseks. 1906
parempoolsed pooldasid täielikku iseseisvust aga vaskapoolsed laiaulatuslikku autonoomiat. Saksa okupeeritud aladel aga õnnestus isegi koondada rahvuskogu ja kuulutada välja iseseisvusdeklaratsioon. 18.-22. sept 1917 peeti Saksa aladel üle-leedumaaline konverents Leedu tuleviku suhtes. Avas selle doktor Jonas Basanavicius. Konverents võttis vastu Leedu poliitilise tuleviku otsuse, ning võeti eesmärgiks Leedu iseseisvus etnilistes piirides, kuid deklareeriti ka liidusuhteid Saksamaaga. Koostati rahvuskogu Dariba. Oktoobris ja detsembris käisid Dariba esindajad rootsis ja Sveitsis kus kohtuti nii Venemaa ja USA leedulastega, kes tunnustasid Daribat ja iseseisva Leedu otsuse heaks. Novembris tulid Venemaal võimule enamlased 20. oktoobril võttis Dariba vastu deklaratsiooni Vene riigist lahku löömise kohta. Küll polnud aga ka Daribas ühtsust, sest Smetona pooldas koostööd Saksamaaga aga sotsiaaldemokraadid mitte. 19
Aafrikasse, kus mõlemal riigil olid asumaad. 1941. aasta alguses saadeti sakslaste poolt Itaaliale Liibüasse appi väeüksus, mida juhatas kindral Erwin Rommel. Rommelist, kes juunis 1942 sai Generalfeldmarschalli aukraadi ja pälvis hüüdnime "Kõrberebane", kujunes II maailmasõja kõige legendaarsem väejuht. 27.09.1940 sõlmisid Saksamaa, Itaalia ja Jaapan Berlinis nn. Kolmikpakti, mille eesmärk oli tugevdada liidusuhteid ja hoida USA sõjast eemal. Selle pakti kohaselt pidid osapooled 15 üksteist abistama, kui kedagi neist rünnatakse (erandiks oli NSVL). Novembris 1940 ühinesid selle paktiga ka Ungari, Rumeenia ja Slovakkia, märtsis 1941 ka Bulgaaria (viimane küll pigem saksa armee kartuses). Ungari parempoolne diktaator admiral Horthy oli natsionalist.
ja 1690. aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon. Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 40%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolemtatute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul, kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõja puhkemisele. Aastatel 16951697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka Suureks Näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 2030 aastat, kuid seda aega ei olnud,
tulla Euroopasse kui ,,vabastaja" ja teostada nn maailmarevolutsiooni. MRP sõlmimine tähendas, et uus maailmasõda võis alata. Teise maailmasõja sõdivad pooled 24 Kolmikpakti riigid (teljeriigid) 27. septembril 1940 sõlmiti Berliinis kolmikpakt e. Berliini pakt Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel eesmärgiga täpsustada sõjalisi kohustusi ja tihendada seniseid liidusuhteid. Hiljem liitusid Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia, Horvaatia, Soome, Mandzukuo, Tai. Hitleri-vastane koalitsioon (liitlasriigid) eesotsas Suurbritannia, USA ja NSV Liit (Prantsusmaa alates 1944. aasta suvest). Olid ÜRO asutajaliikmeteks (51). Kokku 61 riiki. Potsdami konverents - 17. juulist kuni 2. augustini toimus võitjariikide konverents. · Kiideti lõplikult heaks Ida-Preisimaa põhjaosa loovutamine NSV Liidu ning saksa
Daugavgriva tsistertslaste kloostri rajamine Väina suundmesse 1205.-1208. aastal, mille esimeseks abtiks sai Theoderich. Paikkondade ristimise järel määrati kindlaks kirikukihelkondade piirid, nimetati ametisse preestrid ja asuti kirikuhoonete rajamisele. 1206-1207. aastal ristiti Idumea rahvas; 1208. aastal Talava ja Ümera latgalid. Latgalite liit ristisõdijatega- Ordu poliitika oli suunatud oma võimuala kasvatamisele seda piiskopiga jagamata. Selleks mõõgavendade ordu sõlmis liidusuhteid Talava latgalidega ja võndlastega (1208). Sõda Eesti alal 12081227- Idumea preester Alebrand läkitati 1208. aasta alguses Ugandisse, küllap Otepääle nõudma tagasi kunagi veel enne Riia rajamist saksa kaupmeeste käest ära võetud vara, mille väärtus olnud üle 900 marga. Ugalaste vastus oli eitav, mille tulemuseks oli sõja algus 1208. aasta varasügisel, kui vaenlased põletasid Otepää linnuse. Sõjakäigu algatasid Mõõgavendade ordu, kes oli 1207.
annaabi.ee 
