olla see kes ma sisimas olen, kuna ühiskond eeldab ju mingite normide ja tavade täitmist. Luues saab ennast väljendada nii, et ennast otseselt ohtu ei pane arvestades seda, mida ühiskond eeldab kuidas kodanik olema peaks. Kunst täidab väga olulist sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist rolli. Kunst on selles võtmes nagu ühiskonna sanitar nagu hunt on metsasanitar. Kunsti on vaja, sest läbi selle on võimalik osutada ühiskonna probleemidele ja räigetele äärmustesse sattumistele, liialdustele. Kunsti on vaja, et ellu jääda ja rikastada inimese sisemaailma. Iga inimese sees on tema pisike sisekosmos, mis on niisama kirju kui kirjud on erinevad kunstivormid. Elagu kunst!
ROMANTISM ON VASTUREKTSIOON VALGUSTUSAJASTU FILOSOOFIALE, mis valitses 18. saj. lõpupoole Võrdlev tabel VALGUSTAJATE filosoofia ROMANTIKUD Inimmõistus on ülim ja valitseb kõike Looduse ettearvamatud jõud Ülistasid tsivilisatsiooni Elustasid RAHVATRDITSIOONE (ballaadid, keskaegsed saagad jms.) Tegid lihtsast maamehest ,,kangelase" Ei liialdustele! Emotsionaalsed äärmused (nagu oopiumisõltlased!) Olid üldiselt positiivse ellusuhtumisega ja Surm kui ,,teine kunigriik" vältisid üleloomulikku Uskusid vürstide heatahtlikku valitsemisse Uskusid demokraatiasse (Prantsuse revolutsioon ja Napoleon olid vabaduse inspriratsiooni allikaks)
Peterburi Ooperi- ja Balletiteatri artist, kuni liitus väikese balletitantsijate trupiga, kes käisid turneel Lääne-Euroopas. Londonis nägi teda Sergei Djagilev, kes tegi talle ettepaneku ühineda trupiga Vene Ballett (Ballets Russes) algul tantsijana, hiljem peakoreograafina, sest põlvevigastus tegi tema tantsijakarjäärile lõpu. Mõiste ,,neoklassikaline ballett" ilmub 1920ndatel selles samas trupis vastuseks liialdustele romantismis. See stiil kasutab traditsioonilisi balleti liigutusi, kuid mitte nii rangelt. Tihti on liigutused kiiremas tempos ning esikohal on tehniline jalgade töö. 2.4 Moderntants Moderntants kasvas küll välja klassikalisest balletist, kuid on siiski omamoodi pungilik vastuhakk reeglitele, kompositsioonile, sammukombinatsioonidele ja kehahoiakukaanonitele. Tänane moderntants on sümbioos tantsust, näitlemisest, muusikast, vaikusest, verbaalsest tekstist, häälitsustest.
füüsikaline. Kuna ta arvas, et magnetism on see, mis ravib patsiente. Franz Anton Mesmer võib küll olla tuntuim nimi hüpnoosi ajaloos, kuid hüpnoosi isa tiitlit peaks tegelikult kandma hoopis soti arst James Braid (1795 1860). Braidis oli 5 olemas kõik see mida Mesmeris polnud. Ta oli järelandmatu ja asjalik, plaanipärane oma teadustöös ning mitte aldis liialdustele. Üks siiani kestev saavutus on Bradi leiutatud sõna ,,hüpnoos", mis on saanud alguse kreeka unejumala Hypnose nimest. Hiljem ta taipas, et sõna polnud siiski parim valik, sest sõna tähendas und. Sama tähtis oli ka, et Brad mõistis, milles hüpnoos seisnes ja milles mitte. Seega ta lükkas tagasi mõtte magnetilistest vedelikust ja magnetismist, selle asemel nägi ta hüpnoosi põhiolemuselt psühholoogilist nähtust. Kui ta töötas 1841
vaevaliselt oma lunastuse poole. Toekad figuurid, musklilised ja väga jõuliselt modelleeritud. 5 Pildid tema töödest failis Renessanss.pdf lk 43-48. Tema mõju oma kaasaegsetele ja hilisematele kunstnikele oli sügav. Manerism sai kunstiliigiks, mis põhines Michelangelo stiili aspektide liialdustele ja teistele hilis-renessanssi kunstnikele. Maneristid olid eriti vaimustunud tema keerukatest poosidest ja mõnede tema figuuride elegantsist. Hilisemad kunstnikud (nt Carracci ja Peter Paul Rubens) jäljendasid tema tugevaid figuure, kuid kombineerisid neid graatsilise Raffaeli stiili ja Tiziani värvidega, kes olid samuti Michelangelo kaasaegsed. Kõige suurem panus hilisematele kunstnikele oli kujutluspilt endast ja teistest tema kaasaegsetest kui geeniustest (tema
jaoks. Teiseks ja peamiseks, eesmärgid, mis on vajalikud iseendale ehk n-ö põhieesmärgid nagu õnne teostamine läbi mõistuspärase elu. 14 6) Klassikalise eetika kohaselt on loomutäiuseks inimese loomupärane kalduvus käituda ja elada teatud viisil. Loomutäiust loetakse inimese positiivsete omaduste, hüvede sekka. Pahe on aga negatiivne omadus, iseloomustades kalduvust liialdustele ja puudulikkusele. 7) Eetiliselt õige ja vale teo eritamisel teatakse järgnevaid koolkondi ja nende arvamusi: Religioosne eetika – Inimene peaks õige ja vale eristamisel lähtuma sellest, kumb on kumb jumala palge ees. Käituma peaks vastavalt looja tahtele. Sotsiaalse hüve eetika – Juhindumine sotsiaalsetest hüvedest nagu riik, rahvus, rass ja mis on kõigile parim. Sentimentalism – Õiget eristab valest sentiment ehk tunne, südametunnistuse hääl.
Loom valib välja või väldib instinktiivselt, inimese jaoks on see vabaduse akt. Teisisõnu, loom ei saa etteantud reeglist kõrvale kalduda, isegi kui see talle kasu tooks, inimene aga rikub sageli reegleid, tehes seeläbi endale kahju. Nii näiteks sureb tuvi nälga parimate lihapaladega täidetud kausi kõrval, kass puu või teraviljakuhja otsas, kuigi mõlemad võiksid väga hästi süüa vastumeelset toitu, kui neil vaid tuleks pähe seda proovida. Samamoodi anduvad lodevad inimesed liialdustele, mis põhjustavad neil palavikku ja surma, sest vaim eksitab meeli ja tahe kõneleb ka veel siis, kui loodus juba vaikib. Igal loomal on ideed, sest tal on meeled; ta isegi kombineerib oma ideid teatud määral ja erineb ses suhtes inimesest üksnes kvantitatiivselt. Mõni filosoof on koguni söandanud väita, et kaks inimest võivad teineteisest erineda rohkem kui mõni inimene mõnest loomast. Niisiis ei seisne inimese peamine erinevus teistest loomadest
Sonaat, kvartett, trio, sümfoonia, kontsert ja avamäng olid klassitsismiajastu kõige tähtsamad zanrid. Neis saavutasid õitsengu instrumentaalkammermuusika ja sümfooniline muusika. Peale instrumentaalmuusika olid klassitsismi ajal eriti armastatud muusikaliikidest laul ja koomiline ooper. Otsiti võimalusi ka tõsise ooperi uuendamiseks. Reformi teostas saksa helilooja Christoph Willibald Glluck, kes ei leppinud barokkooperi liialdustele, ebaloomulikkuse ja mõistusevastasusega. Gluck taastas renessansslikku ooperi kui muusikalise draama, milles kõige tähtsamaks väljendusvahendiks olid sõna ja lavategevus. Aariad kaotasid mõttetud virtuooslikud liialdused, koorid said tagasi kaotatud koha, balletinumbreid esitati vaid siis, kui ooperi tegevus neid õigustas. Lavakujundus oli nüüd tagasihoidlik, kostüümid kaotasid barokliku uhkeldava ilme. Kõike püüti allutada teksti ja sündmustiku mõttele
annaabi.ee 
