Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis Nõukogude võim seadis eesmärgiks ,,sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juuratamise ühiskonnas. Olenemata poliitiliste olude liberaalsusest või ranguses, ühiskonnast ei kadunud kunagi tsensuur, mis pidi koos pideva meelsuskontrolliga takistama mõtte levikut. Eesti NSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest aarengust ja suundumusest ning selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile. Järgnevatel aastatel puhastati kõik raamatukogud ,,kodanliku ühiskonna pärandist". Hävitati ka suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Kogu ebasoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille
saatseid, avati Tallinn-Helsinki laevaliin, mis tõi meile turiste, kes tõid kaasa tarbeesemeid ja tarbimiskultuuri läänest. Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest riikidest. Samuti ka vene keele levik. Näiteks Ida-Virumaa muutus venekeelseks ja tühjenes pea täielikult eestlastest. Ideoloogiline surutis ühiskonnas oli eriti tugev Stalini ja Brezneri võimuloleku ajal. Poliitiliste olude liberaalsusest või rangusest hoolimata ei kadunud ühiskonnast kunagi vaba mõtte levikut takistav tsensuur. Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada varasemat kultuuripäradit, selleks hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Teise maailmasõja järel jagunes eesti kultuur kaheks: Välis- ja Kodu-Eesti kultuuriks. Pärast 1950 aastal toimunud EKP VIII pleenumit olid paljud haritlased sunnitud oma loomingut umber tegema ja taluma repressioone
6. Eesti NSV kultuurielu. NSV KULTUURIPOLIITIKA OLEMUS: ENSV aegse kultuuripoliitika peamine eesmärk „ sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“ kultuuri juurutamine. Suhtuti eestlaste kultuuripärandisse algusest peale lähtudes klassiprintsiibist. Kogu vaimuelu sfäär NSV ajal oli kord vähemal- rohkemal määral ideoloogilise surve all. Eriti raske oli J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Surve tugevnes uuesti Brežnevi ajal[1970 II pool]. Olenemata valitseva režiimi liberaalsusest ja rangusest, ei kadunud tsensuur. Ühiskondliku rahu tagasid endiselt julgeolekuorganid (KGB). ENSV pol. ja majand eraldatusega muust maailmast kaasnes ulatuslik infosulg (kuid mitte täielik), lääne arengust ei tohtinud keegi midagi teada. NSV kultuuripoliitikule oli isel eelnevate põlvkondade vaimupärandi valikuline hävitamine. Puhastati raamatukogud n-ö kodanliku ühiskonna pärandist; hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest
võrdsus, reformism, antiklerikalism, parlamentarism ja ühe enam individualism. Näiteks Euroopas on harjutud tõlgendama ja kasutama ühiskonnas liberalismi eelkõige majandusega, siis USA-s isikuvabadustega. Seega, antud käsitluse tõlgendamisel võiks juba väita, et liberalism ei ole üheselt võetav, ehk arendatav ja rakendatav osa on tihtipeale riikide vahel erinev. Seetõttu on üsna tavaline, et säärase olukorra tagajärjeks võib ilmneda olukord, kus originaalsest liberaalsusest kasvab välja uuem versioon ja täiendub eelkõige vastavalt ühiskonnas asetleidvatele sündmustele, mis just liberalismi kaugemasse dimensiooni algupärasest võib viia. Seetõttu üha enam tüürib liberalismi ideoloogiline fenomen kustuma, mida võib põhjendada nii pidevate ühiskonna update-ga, globaalse majanduse langusest kui ka riikide valitsuste erinevate tõlgendustega liberalismi. Kui Fukuyama leidis, et „Ajaloo
oluliselt eestlaste osatähtsust elanikkonnast. Industrialiseerimine ja üleminek kolhoosikorrale soodustasid linnastumist. Mõned Eestimaa piirkonnad- eelkõige Virumaa idaosa suured tööstuslinnad-muutusid venekeelseks ja tühjenesid eestlastest. 24A-Eesti NSV kultuurielu põhijooni Ideoloogiline surutis ühiskonnas oli eriti tugev Breznevi ja Käbini võimuloleku ajal. Poliitiliste olude liberaalsusest või rangusest hoolimata ei kadunud ühiskonnast kunagi vaba mõtte levikut takistav tsensuur. Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada varasemat kultuuripärandit, selleks puhastati raamatukogud kodanliku ühiskonna pärandist. II MS järel jagunes eesti kultuur kaheks : välis- ja kodueesti kultuuriks. Pärast 1950. aastal toimunud EKP VIII pleenumit olid paljud haritlased sunnitud oma senise loomingu ,,ümber hindama'' ja taluma repressioone. Rahva kultuuriline aktiivsus väljendus
pessimismi. Sellele viitasi järjest suurem alkoholitarbimine ja enesetappude arv. Kultuurielu põhijooned Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine lõhestasid eesti kultuuri kaheks. Kogu vaimuelu sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva reziimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Eesti NSV eraldatusega muust maailmast kaasne infosulg. Sundorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Hävitati märkimisväärne osa iseseisvusaegsetest teostest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli
maatameeste esindajatest. Täiskogu valis volikogu, kuhu võis kuuluda 3-24 liiget. Vallavanem oli tähtsaim ja valiti talurahva seast, temal oli talupoegade üle politseivõim nii talumaadel kui ka mõisamaadel. Vallavanem koos abilistega moodustas vallavalitsuse. 1866 reformiga paika pandud kogukondlik omavalitsus jäi püsima kuni tsaariaja lõpuni. 13. Venestusaeg Aleksander III troonile asumine 1881. aastal tõi suuri muudatusi Eesti oludesse. Eelnevalt oma isa liberaalsusest, oli tema pigem piiratud ja tagurlike vaadetega. Tema tõi kaasa ka piirimaade venestamise laine. Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. Balti kubermangude etteotsa nimetati uued kindralkubernerid. Riiga Zinovjev ja Tallinnasse Sahhovskoi. Sakslaste asemele määrati kõikjale ametisse vene ametnikud, kes ei tundud kohalikku keelt ega kombeid. Asjaajamise keeleks sai saksa keele asemel vene keel. Talurahvakohtud kihelkondades kaotati.
kunstnikku, 40 ajakirjanikku, 120 teadlast, 500 arsti ning üle 500 inseneri ja tehniku. Pagulases loodud vaimupärand on hämmastavalt rikkalik ja kuulub meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks. Kogu vaimuelu sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva reziimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba.
annaabi.ee 
