Leonardo da Vinci (0)

LEONARDO UUE NATURALISMI OTSINGUD – INIMKEHA JA LOODUS Leonardo da Vinci nimi on tänapäeval ilmselt kõigile tuttav ning eelkõige seostatav lummava Mona   Lisaga.   Veidi   kitsamale   ringile   on   ehk   teada,   et   Leonardo   tegeles   elatud   67   aasta jooksul   väga   paljude   erinevate   asjadega.   Võiks   öelda,   et   Leonardo   näol   oli   tegu   väga mitmekülgse   inimesega   või   siis   polühistoriga,   nagu   kirjeldab   teda   Vikipeedia. Vabaentsüklopeedia väidab ka seda, et Leonardo tegutsemisvaldkondadeks olid maalikunst, leiutamine,   anatoomia,   matemaatika,   inseneriteadused,   skulptuur,   arhitektuur,   botaanika, muusika, kirjandus, astronoomia, geoloogia ajalugu kartograafia ning kõigele lisaks oli ta 1.75 meetrit pikk.1 Kokkuvõtvalt võib öelda, et igati tegus ja oma aja kohta pikk mees, aga kui suur mõttetöö ja vaev peidab end tegelikult nende kergesti ülesloetlevate märksõnade taga? Leonardo sündis 1452. aastal vallaslapsena Firenze lähistel. Ta ema oli 14 aastaselt orvuks jäänud Caterina, kel tuli varateismelisena hoolitseda nii enda kui oma venna eest. Caterinal tekkis   suhe   rikkast   perekonnast   pärit   Piero   da   Vinciga,   kes   tõenäoliselt   oli   sel   ajal   juba kihlatud oma tulevase naisega. Kui üldiselt ei ole vallaslapsena sündimine eriti ihaldusväärne, siis see, et Leonardo selles positsioonis sündis, on kasuks tulnud kogu maailmale ja eelkõige Leonardole endale. Kui kujutleda stsenaariumit, kus Leonardo oleks olnud oma isa ametlik järeltulija,   oleks   temast   vastavalt   perekonna   traditsioonile   saanud   notar   ning   tõenäoliselt poleks ta jõudnud oma mõtetes ja joonistustest selliste tulemusteni nagu ta jõudis. Toona tähendas   vallaslapsena   sündimine   nii   mõnelegi   loomingulisemale   noormehele   võimalust valida   ise   oma   tee   ja   tegu   oli   ajastuga,   mil   loomingulisus   tõusis   aina   enam   au   sisse. Kokkusattumus või mitte, aga vallaslastena, lisaks Leonardole, on sündinud ka Petrarca ja Boccaccio. 2 Leonardo   on   pannud   kirja   mõned   fragmendid   oma   lapsepõlvest,   mälestused,   mis   olid erksamad ja meeldejäävamad. Tõenäoliselt oli osa sellest ka fantaasiat ning väljamõeldut või lausa   unenäolist.   Leonardo   lapsepõlve   mälestustes   nägi   ka   kuulus   saksa   psühhoanalüütik Freud   uurimismaterjali   ning   kirjutas   selle   põhjal   raamatu   „Leonardo   da   Vinci 1 „Leonardo da Vinci,“ Vikipeedia vabaentsüklopeedia, 
https://et.wikipedia.org/wiki/Leonardo_da_Vinci (04.05.2021) 2 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 25-30


lapsepõlvemälestused,“ kus muuhulgas käsitleb Freud ka Leonardo orientatsiooni probleemi, mis on tänase päevani palju kõneainet tekitav teema. 3 Kui Leonardo oli saanud 11 aastaseks tutvustas isa teda Verrocchiole, kellel oli Firenzes töökoda. Leonardost sai õpipoiss, kelle esimesteks ülesanneteks oli pindade ettevalmistamine ja   pigmentide   segamine.   Alles   mitme   aasta   möödudes   anti   noorele   Leonardole   võimalus panustada meistri töödesse. Teadaolevalt on Leonardo esimene maalitud figuur põlvitav ingel Verocchio Kristuse ristimisel. Juba sellel tööl on näha leonardolikku kuldset sära ingli krussis juustel. Peale Verocchioga töötamist sai ka Leonardo osa Medicite tohutult suurest panusest Itaalia kunstiellu ning liitus Püha Luuka gildiga. 4 Leonardo on tuntud ka kostümeerijana – ta armastas brokaadist vammuseid ja roosikarva tuunikaid.  Aastate  jooksul pühendas ta  palju  aega  nii kostüümide  kui ka  lavamasinate  ja teatriefektide kujutamisele. Tema töö teatrielementidega oli küll lühiajaline, kuid tõenäoliselt meeldivaks mooduseks ühendada oma loomingulisus ja huvi inseneritöö vastu. Tööst teatriga on   pärit   ka   mõned   joonistused   lennuseadeldistest,   mis   olid   küll   mõeldud   vaid   publiku lõbustamiseks ning poleks tõenäoliselt päriselus õhku tõusnud, kui mitmete lennuseadmete skeemide hulgas oli jooniseid ka masinatest, mis oleksid sobinud inimeste lennutamiseks. 5 Olles   juba   üle   20   aasta   vana,   elas   Leonardo   endiselt   Verrochio   juures   ning   valmistas Madonnasid, mis pole eristatavad teiste kunstnike töödest. Ka Leonardo isa oli poja käekäigu ning   tööharjumuste   pärast   mures   seega   sõlmis   ta   kloostriga   üksikasjaliku   lepingu,   mille aluselt telliti Leonardolt teos, mille valmistamiseks vajaliku materjali pidi poeg ise leidma. Ka ajaline limiit pandi lepinguga paika. Selline iseseisvale elule sundimine ei aidanud aga kaasa ning õigepea leidis üks ajaloo loovamaid kunstnikke end raha laenamast ja veini kerjamast. 6  Ometigi peegeldub nüüd juba täisealise Leonardo töödes uuelaadsust ning eripära. Leonardo figuurid olid elavad ning liikuvad ja selliseid omadusi oskas ta oma kaasaegsetega võrreldes palju paremini edasi anda. 7 Sel perioodil, kahekümnendates, on tõenäoliselt alustatud ka maal „Püha Hieronymus kõrbes.“ See teos annab kõige  selgema  pildi  sellest, kuidas Leonardo soovis   eelkõige   tundeid   ning   emotsioone   väljendada.   Selle   maali   peategelaseks   oleva   4. sajandi õpetlase näost on väljaloetavad mitmed emotsioonid – häbitunne, andestuse palumine, kuid   samas   silmadest   kumab   sisemist   jõudud.   Tegu   on   ka   Leonardo   kõige   esimese 3 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 25-30.
4 Laurie Schneider Adams, Italian renaissance art (Colorado: Westview Press, 2001), 292. 5 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019),  36-38.
6 Samas. 7 Elke Linda Buchholz, Väike kunstiraamat: Leonardo da Vinci (Tallinn: Koolibri, 2006), 17.


anatoomilise joonistusega, mille ta teostas enne anatoomiaõpinguid, kuid ilmselt on ta aja möödudes   ning   ennast   arendades   seda   teost   parandanud,   sest   Hieronymust   on   kujutatud korrektselt, kahe lihasega ning selliseid teadmisi lihaskondade kohta Leonardol 1470ndatel aastatel veel ei olnud.8 Leonardo   huvitus   kõigest,   mis   puudutas   inimest   –   närvisüsteemist,   luudest,   lihastest, kõõlustest jne. Ta leidis, et üks kõige põhilisemaid teadmisi maalikunstniku jaoks on lihastest arusaamine. Milanosse kolides avastas Leonardo, et lihaste uurimine on rohkem arstide kui kunstnike pärusmaa. Kuna linnas tegutses arstiteadusliku uurimistöö keskus, leidus seal ka palju   noori   tudengeid,   kes   hea   meelega   Leonardole   oma   õppematerjale   anatoomia   kohta jagasid. Nii tekkis Leonardol lisaks kunstilisele huvile ka teaduslik huvi luude ja lihaste kohta. 9 Milanos elatud aeg oli Leonardo jaoks väga produktiivne. Kõige muu hulgas valmis seal ka „Püha õhtu söömaaeg,“ kus on näha Leonardo arengut anatoomiavallas. Kujutatud pühakud asetsevad füüsiliselt loogilistes poosidest ning näoilmete järgi on neid valdavad emotsioonid kergesti tuvastatavad. Lisaks on teoses ideaalselt rakendatud perspektiivi – Jeesus on keskel, temast kummalgi pool võrdne arv jüngreid. Isegi värvid on jaotatud sümmeetriliselt. 10 Üks   olulisi   Milanos   elatud   aja   jooksul   valminud   töid   on   Sforzade   ratsamonument,   mille kavandamise ja valmistamise tarbeks tuli Leonardol põhjalikult Hobuseid uurida. Ta tutvus hobuste   anatoomia   ja   proportsioonidega   ning   joonistas   aadlike   hobuseid,   uuris   Pavias antiikaegset   ratsamonumenti   ning   tegi   märkmeid.   Leonardo   soovis,   et   hobuse   valamine toimuks ühes tükis ning arendas selle tarbeks välja täiesti uue valumeetodi. Kui kuju 1493. aastal Sforza kindluse hoovi püstitati, võitis see koheselt kaasaegsete poolehoiu. 11 Leonardo, 15. sajandil elanud kunstniku eluloo kohta on kummaliselt palju teada. Õnneks oli tal   märkmete   tegemise   kirg   verega   kaasa   antud   vana   notarisoo   esindajana.   Regulaarselt hakkas Leonardo märkmeid tegema Milanosse kolides. Tema peamiseks eesmärgiks arvatakse olevat huvitavate stseenide, inimeste ja tunnete jäädvustamine. Leonardo on ka kirjutanud: „Kui sa linnas ringi käid, vaatle pidevalt, tee märkmeid ning mõtle inimeste käitumisele, kui nad räägivad ja tülitsevad või naeravad ja kaklevad.“  12 8 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 40-43. 9 Samas.
10 Laurie Schneider Adams, Italian renaissance art (Colorado: Westview Press, 2001), 306. 11 Elke Linda Buchholz, Väike kunstiraamat: Leonardo da Vinci (Tallinn: Koolibri, 2006), 
30-31. 12 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 76-78.


Märkmiku pidamine oli renessanssi ajal Itaalias küllaltki populaarne tegevus, kuid teist sellist nagu Leonardol, seal ei leidunud. Tema märkmikke on nimetatud „kõige hämmastavamaks iial paberile pandud tunnistuseks inimese vaatlus ja kujutlusvõime jõust.“ Kahjuks polnud Leonardo kõige usinam kuupäevade märkija ning kõik leheküljed on umbmäärases järjekorras ning   võib   vaid   oletada,   milline   oleks   õige   järjestus.   Hoolimata   sellest   on   märkmikud ideaalseks   uurimisobjektiks   sest   need   kajastavad   esialgseid   ja   tooreid   mõtteid,   mis   on viimistlemata. 13 Tema   märkmikest   leiab   ka   mitmete   erinevate   ehitiste   kavandeid,   kuid   teadaolevalt   ükski Leonardo   hoone   kavand   reaalsuses   teoks   ei   saanud.   Küll   aga   on   säilinud   temapoolseid visandeid rohkem kui üheltki teiselt temaaegselt arhitektilt ning võib arvata, et nii mõnigi arhitekt võttis nendest planeeringutest ideid üle. Leonardo kavandas arvukalt tsentraalkirikuid, mis   peegeldasid   renessansiaja   geomeetriavaimustust,   ta   oli   võlutud   tsentraalehitistest. Renessansiaja teoreetikute üheks meelisteemaks oli ideaallinna kavandamine ning seda tegi ka Leonardo. Ideaallinna planeerimisel üritas ta ühendada esteetilisust ja praktilisust. 14 Lisaks inimkehale oli Leonardol suur huvi vee vastu. Ta huvitus sellest, kuidas vesi on ja käitub   erinevates   olukordades.   Ta   koostas   palju   jooniseid   veega   seotud   probleemide lahendamiseks, näiteks kuidas vesi kraavidest välja pumbata või ühest kohast teise juhtida. Lisaks   tegeles   ta   suurte   kanalite   võrgustike,   tammide,   lüüside   ja   niisutussüsteemide tundmaõppimisega. Süvenenud huvi vee vastu sai alguse loomulikult kunstilisest otstarbest ning vesi oli heaks näiteks, kuidas keha muudab kuju, kuid säilitab täpselt sama ruumala. Ta veetis   tunde   vaadeldes   vett   ning   tehes   erinevaid   katseid,   et   tõestada   oma   teooriaid.   Ka ujumisprillid on arvatavasti üks Leonardo leiutistest. Need leidsid kasutust kui oli tarvis jõkke sukelduda, et uurida paisust mööda voolavat vett. 15  Leonardo leidis, et erinevate veehoovuste segunemises on ilu. Looduse lõputu muutlikkus, mis tõusebki eriti esile vee voolavuse näitel, oli tema jaoks äärmiselt põnev ning värvid, liikumine,   lained,   aja   kulgemine   ning   vedelike   voolamine,   mis   kõik   moodustasid   lõputu analoogsüsteemi ning omasid karjuvat vajadust matemaatiliste lahenduste järele. 16 Geenius ei ole väljend, mida igaüks võiks kanda, kuid Leonardole võib julgelt selle sildi külge panna. Hoolimata sellest, et paljud ta tööd jäid lõpetamata, suutis ta lõpetada piisavalt, et 13 Samas.
14 Elke Linda Buchholz, Väike kunstiraamat: Leonardo da Vinci (Tallinn: Koolibri, 2006),  36-37.
15 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 395-400. 16 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 395-400.


tõestada tema geniaalsust. Kõik projektid lennumasinatest, veeprojektidest, sõjaseadmetest on asjad, mida leiutajad on sadu aastaid hiljem välja mõelnud. Isegi tema poolikud teosed ja joonised on omaette geniaalsused ning ka Leonardo ise nautis rohkem loomise kui lõpetamise protsessi. 17 Leonardot eristab teistest inimestest võime kasutada mõistust ja kujutlusvõimet üheskoos. Ta ühendas   fantaasiat   vaatlustega   ning   seostas   nähtavat   nähtamatuga.   Muidugi   oli   ka   teisi mõtlejaid, kes suutsid sügavamalt arutleda või loogilisemaid seoseid luua, kuid mitte keegi teine   ei   olnud   loominguline   nii   paljudes   erinevates   valdkondades.   Leonardo   hiilgas   üle paljudest teistest distsipliinidest, mis andis talle äärmiselt sügava tunnetuse looduse mustritest ja hoovustest. 18 Leonardo pärand kogu maailmale on äärmiselt suur ning tema jälgedes käia oleks peaaegu et võimatu.   Siiski   saame   me   temalt   sadu   aastaid   peale   ta   surma   palju   õppida:   tuleb   olla uudishimulik ja mitte kunagi järele anda, teadmisi tuleb omandada teadmiste enda pärast, mitte selle pärast, et nad oleksid konkreetselt praktilised ja kasulikud, tuleb säilitada lapselik imestamisvõime, vaatlemisoskus ning nähtamatu nägemine ja tavaelu fantaasiaga segamine. 19 Õpetus, mille mina endaga Leonardost kaasa võtan on kapseldumisest hoidumine. Seda võib mõista väga mitmeti, kuid leian, et praeguses ajas ja ruumis on kohutavalt lihtne jääda kinni etteehitatud müüride vahele ja mitte märgata seda, et neid müüre seal tegelikult olemas ei peakski, sest nii on lihtsam. Leonardo oma hulgalistel tegevusaladel ei tõmmanud piire mitte millegi vahele ning ühendas oma teadmisi erivaldkondade vahel, kuhu mõni teine ehitaks kõrge müüri.  „Leonardo oli geenius, aga ta oli midagi veel enamat: ta oli universaalse mõistuse kehastus, selline, kes püüdis mõista kõike loodut ja meie kohta selles.“20 17 Walter Isaacson, Leonardo da Vinci (Tallinn: Varrak, 2019), 477-480. 18 Samas.
19 Samas. 20 Samas.