kobestunud) taignast. Kuumust hoidva ahju kasutuselevõtuga hakati küpsetama suuri leivapätse. Leiva pinnal tekkiva krõbeda magusa kooriku tõttu valmib leivasisu aeglaselt ja ühtlaselt. Rukkijahust saadakse tume rukkileib jämeleib, mageleib, jämedast nisujahust heledam sepik, peenest nisujahust (püülist) aga valge sai. Rukkipüülist tehakse peenleiba. Peamiselt nisujahust küpsetatud heledat leiba sööb enamik Euroopa ja Ameerika rahvaid. Orjaajal lisati leivajahule rhepeksu pühkmeid (aganaid), kartulit, isegi puukoort ja põdrasamblikku. Puhtast jahust leiba tehti vaid pühadeks. Leivataina valmistamine: Eeltööd leivataina valmistamiseks peavad üldjuhul algama oluliselt varem kui taina valmistamine ise. Esimene ja väga oluline etapp on naturaalselt kääritud rukkijuuretise valmistamine. Lihtsamalt öeldes on naturaalselt kääritud rukkijuuretis rukkijahu (tavaliselt kasutatakse
sulased, tüdrukud ja muud abilised ning sugulased. Nii palju inimesi läks tarvis, et jõuda ära teha nii talu- kui mõisatööd. Suur pere vajas palju sööki. Talupoegade põhitoiduks oli rukkileib, mida perenaine suures reheahjus nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere
ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.
kasutatud metsloomad (huntide- rebaste) mürgitamiseks 3. Toit ja loomasööt samblikud sisaldavad süsivesikuid (nn samblikutärklist e lihheniini), seega samblikud on söödavad, kuid nende toiteväärtus on madal · Põdrasamblikud (Cladina) põhjapõtrade toit tundras · Narmassamblikud (Bryoria) kasutatud toiduna indiaanlaste poolt · Islandi käokõrv (Cetraria islandica) Skandinaavias lisati leivajahule · Söödav kõrvsamblik (Umbilicaria esculenta) kasutatud delikatessina Jaapanis · Söödav mannasamblik (Aspicilia esculenta) võimalik "taevamanna", mida juudid sõid 40- aastase rännaku ajal Siinai kõrbes 4. Parfümeeriatööstuse tooraine nt Kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri) 5. Värviallikad kasutatakse looduslike värvainetena loomse materjali (vill, siid) värvimisel 6
nisujahukastmega. Kartulist keedeti ka putru, koos odratangu või jahuga. Kartulit lisati ka suppidesse. Suppide uuenemisega hakkas saksapärane nimetus supp vähendama vana sõna leem tarvitamist. [] Talumajadesse hakati ehitama pliite, mis võimaldas kiiresti valmistada ka väiksemaid toiduportsione ja ka praadida. Üldiseks sai liha praadimine ja pannkookide tegemine. Pannkoogid tõrjusid menüüst paistekakud. [] Põllumajanduse üldine areng. Kadus vajadus leivajahule aganaid lisada ja puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks. Pidupäevadeks tehti peenleiba. Sajandi lõpupoole hakati peo- ja pühadetoiduks kodus küpsetama ka saia ja pirukaid. [] Suurenes liha tarbimine, armastatud oli just sealiha. Lõuna-Eesti kuumas saunas suitsutati sageli suitsusinki. Jaheliha asemel hakati tegema sülti ja konditükke ei jäetud enam sisse. Soolasilgu asemele ja kõrvale tuli heeringas. Piima kasutamine suurenes, kadus
Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru. Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal. Talupoja raskest seisust annab aimu, et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida. Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest
kuidagimoodi läbi ka ilma leivata. Leivavili Leivavili tuli õigel ajal lõigata, siis terad välja rabada või masindada ning kuivatada. Leivavili ei tohtinud põllul hakata idanema ega kopitama minna. Heal leivaviljal pidi olema puhas lõhn. Vilja hoiti viljaaidas kirstus kaane all, et närilised ligi ei pääseks. Leivajahu Head leivajahu saadi sellest rukkist, mille terad masindati välja viljapeksumasinaga, sest rehetoas kuivatatud teradele jäi mõnikord kerge suitsulõhn juurde. Leivajahule esitati küllalt kõrgeid nõudeid. See pidi olema kuiv ja sõre, ilma igasuguse ebameeldiva lõhna ja maitseta. Hea jahu ei tohtinud pihku võttes klimpi jääda, see ei tohtinud olla liiga peenike ega liiga sõre ja veskikivid pidid olema puhtad. Leivajahu jahvatati ka kodus käsikivil, kuid see sai liiga sõre. Jahu säilitati viljaaidas spetsiaalses kirstus või tünnis. Seda ülemäära tagavaraks ei hoitud, et ei saaks sigineda koid. Ait, kus teravilja, jahu ning tangaineid hoiti, pidi
niiskuslembesem), alpi põdrasamblik ( kuppeljate põõsakestena, dekoratiivne liik), 6 ISLANDI KÄOSAMBLIK e. KÄOKÕRV Tallus põõsasjas 3-6 (12) cm kõrge, hõlmad 4-10 mm laiad, tume- kuni helepruun, niiskelt rohekas. Kasvab maapinnal nõmmedel, liivikutel. Sisaldab kuni 70% süsivesikuid, on lisatud näljaaegadel leivajahule. Samblikuained annavad islandi sambliku teele mõru maitse ja antibiootilise toime, mistõttu on teda kasutatud köha, kurguhaiguste ja tuberkuloosi ravimiseks. Islandi sambliku toimeainetel on ka omadus katta limaskesti, seepärast on teda kasutatud seedehäirete korral. Islandi käokõrv on Eestis tavaline liik. POROSAMBLIKUD koosnevad esitallusest (pinnasel asuvatest soomustest) ja teistallusest
annaabi.ee 
