esemeid, audioklippe, ajaloolisi materjale ja interaktiivseid detaile. Esimesel silmapaistval fotol kujutati Vabadussõja ajal toimunud punase terrori ohvreid Rakveres. Nähes pilti, jäin ma mitmeks minutiks eksponeeritavat silmitsema. Foto oli väga liigutav, kuid samas ka õõvastav kõigepealt haarasid mu pilgu valge lume peal lebavad eestlased, kes olid punaste poolt teise ilma saadetud, seejärel märkasin ka ümber nende seisvaid ja leinavaid ellujäänuid. Jäädvustus tekitas minus väga segaseid ja erinevaid emotsioone. Esimeseks emotsiooniks oli viha, mis tekkis mõrvarite vastu, teiseks aga kurbus, mis tekkis kaastundest hukkunute ja nende lähedaste vastu. Foto oli asetatud Võitluse ja Vastupanu teemablokki. Autorit ei olnud nimetatud. Teine foto paistis silma oma positiivsusega. Sellel kujutati üht tavalist Eesti talupere. Olenemata rasketest aegadest, veetis pere koos aega. Kõigil oli naeratus
rõõmsaid hetki. Valusad mälestused on rasked mälust kustuma, sest need on kaalult kogukamad kui õndsad hetked. Kõige suurem ebameeldiv mälestus on neil, kes on läbi elanud sõjad ning küüditamised. Ohvritel ja kannatajatel on rääkida lõpmatuseni lugusid, mis jäävad neid elulõpuni kummitama. Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest- emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi. Kuid elu on saanud ellujääjate jaoks täiesti teise tähenduse ning mõtte. Remarque ,,Läänerindel muutusteta'' ongi üks järjekordne näide koolipoistest kes pidid verinoorelt astuma julma ning halastamatusse sõtta. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud. Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus nüüd. Aeg oli hakata päevapealt täiskasvanuks - muutusid maailmavaated ja väärtushinnangud.
maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus..." (E. M. Remarque' "Läänerindel muutusteta") Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi pole sugugi harv nähtus. Ühiskonnas on sõda justkui nagu loomulikuks saanud. Kui hukkub 5000 inimest, ei peeta seda suurt millekski, sest võrreldes 6 miljardiga, pole see ju teab mis suur arv. Inimelu muutub sõjas väärtusetuks, üksainus surm justkui ei tähendakski midagi. Romaan "Läänerindel muutusteta" räägib 19-aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud.
sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus..." (E. M. Remarque' "Läänerindel muutusteta") Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi pole sugugi harv nähtus. Ühiskonnas on sõda justkui nagu loomulikuks saanud. Kui hukkub 5000 inimest, ei peeta seda suurt millekski, sest võrreldes 6 miljardiga, pole see ju teab mis suur arv. Inimelu muutub sõjas väärtusetuks, üksainus surm justkui ei tähendakski midagi. Romaan "Läänerindel muutusteta" räägib 19-aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei piisanud. Kõik see, mis senini
Kuid ka Puskini kälimehena ei lõpetanud d`Anthes lähenemiskatseid Puskini naisele ning luuletajale ei jäänud valikut. 8. veebruaril 1837 toimus nende vahel duell. Sama päeva hommikul oli Puskin lõbus ja rahulik, töötas uue jutustuse kallal, määras tööalaseid kohtumisi ta ei valmistunud surema. Vastase kuul tabas teda kõhtu, tekitades luuletajale ülisuuri piinu. 10. veebruaril 1837 Puskin suri. Puskini maja väravasse kogunes tuhandeid leinavaid inimesi. Valitsus ehmus. Puskini matusetalitus pidi toimuma Iisaku katedraalis, Peterburi kõige suuremas kirikus, kuid kirst viidi salaja Peterburist välja ning luuletaja maeti salaja Mihhailovskoje lähedale perekonna matmisplatsile. 5
Nad säilitasid surnukeha muumiana, et hingel oleks koht kus elada. Nad uskusid, et enne matmist mõistavad jumalad surnu üle kohut, annavad talle tagasi tema meeled ja varustavad ta läbi allmaailma rändamiseks tarvilike palvetega. Surnuga pannakse kaasa ohvri annid näiteks toitu, rõivaid ja tarbeesemeid, mis aitaksid surnu hingel teises ilmas toime tulla. LEINAMINE Teel matmispaika saatis surnukeha tavaliselt kaks nutunaist. Sümboliseerides Osirist leinavaid õekesi Isist ja Nephtidi ( egiptuse jumalannad ). Üks neist seisis surnu pea ning teine jalgade juures. Ülejäänud nutunaised raputasid endale tuhka pähe ja peksid kurvastusest vast rindu, mehed seevastu näitasid oma kurbust harva välja. SURNUTERAAMAT Teise ilma jõudmiseks pidid surnud reisima läbi allmaailma. See oli keeruline teekond, mille kestel ette tulevate ohtude võitmiseks kasutati erilisi palveid. Need loitsud kirjutati
Eluring: · Sünd ja nime andmine(enamasti tähendavad nimed midagi) · Brit milla -ümberlõikamine - 8. päeval pärast poisslaste sündi(kõik ei tee) · Bar mizwa poistel; n-ö täiskasvanuks saamine; siis hakkavad kehtima kõik kohustused jne · Bat mizwa tüdrukutel sümboolsemalt; tehakse pidu · Abielu/Ketuba/Huppa tuleb kirjutada tunnistajate juuresolekul lahutuse GET ja anda see naisele, kes peab nõustuma. · Surm. Leinavaid inimesi ei jäeta kunagi üksi. Shivale(7.päeva) järgneb 30-päevane kergem periood ja siis aastapärast alles pannakse hauakivi. Nutumüür Jeruusalemmas on kõige püham koht. Kreeka usund NB! 12 kreeka jumalat peab eksamil teadma. Kreeka keel kuulub indo-euroopa keelkonda. Sellest tulenevalt on sellest piirkonnast mõjutusi. Teiseltpoolt on levinud arvamus, et kreeklased on praeugsesse piirkonda sisse tunginud
kuulsid et ääh (.) ää sis ma=ei olnd seda kuulnud sest mu telefon oli tühjaks läinud $vahepeal$ ja sis ma ee ma tahtsin (.) osa minust tahtis et ta ütleks teisel=pool telefoni et ro robi uiliams (.) aga a noh loomulikult see on minust äärmiselt näotu ja õõ nõme praegu niimoodi tahta ma ei taha ühegi inimese $surma$ aga ma kindlasti ei tahtnud et robin uiliams meie seast lahkuks J.M: no siit me näeme tema kodu ja leinavaid fänn´e tema maja juures kus ta siis elust lahkus (.) kust ta leiti (.) viimastel andmetel on politsei seda juhtumit uurimas vist nagu enesetapuna K: seda küll nüüd jaa aga see võiski juhtuda (.) ongi noh nagu (.) võibolla kõige parem et ää ärme jää ärme takerdu tema surma [vaid ää:] J.M: [ta on vist elu jooksul rohkem] K: [vaid ää] et vaatamist väärt noh elu jooksul
«Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, 13 aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber . . . Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama . . . ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . » Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast. Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas, kuid isamaa
annaabi.ee 
