Kõne Eesti Vabariigi 93 aastapäevaks. Kallid kaasõpilased, lugupeetud õpetajad! Õnnitlen Teid kõiki Eesti Vabariigi 93. aastapäeval. Meist, õpilastest, enamikud on sündinud vabas Eesti Vabariigis ning okupatsiooniajaga kokku puutunud ei ole. Veelgi enam, vaevalt, et mõni täna siin viibiv õpilane omab mälestusi ajast, kui Pika Hermani tornis ei lehvinud sini-must-valge lipp ning 23. veebruaril tähistati Nõukogude armee aastapäeva. Inimesed tunnetavad ajalugu läbi isikliku mälu-prisma. Eesti Vabariigi sünnist möödub homme 93 aastat ja nende aastatega on muutunud nii maailm kui ka Eesti. 93 aastat tagasi astus Eesti maailma noore ja nõrgana. Uue riigi esimeseks tõsiseks katsumuseks kujunenud Vabadussõjas tõestati oma elujõudu. 1921. aastal saavutas Eesti eesmärgi, mille poole püüdles temast sai Rahvasteliidu liige,
Maailmas on palju linnu, mille rahvaarv on suurem kui meie kogu riigi oma. See aga peaks meid panema austama ning uskuma kaasmaalastesse ja hoidma ülal ühtekuuluvus tunnet. On hea tunne minna poodi, kui Sind teretatakse või jäädakse natukeseks juttu rääkima. Seda peaksime me säilitama, et mitte kaugeneda üksteisest. Ka praegu võid sa naeratada oma sõbrale või õpetajale, et anda teada, et teda märgatakse. Oli aegu, kui Pika Hermani tornis ei lehvinud sini-must-valge lipp. Meie lipp sümboliseerib meie kodumaad. Sinine Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, must kodumaa mullapind ja kuub, mis Eesti rinda vanast juba varjanud ning valge meie püüd õnne ja valguse poole. Seda õnne oleme me kogenud juba 93 aastat ja loodetavasti veel sama palju ja rohkemgi veel. Et mitte lasta sellel õnnel raisku minna, peaksime me seda targasti kasutama. Ei tohi võtta vastu otsuseid ja teha tegusid, mis võivad meie kõigi elu
Soovin Sulle jõudu ja jaksu vabaduse vastutusrikkal hoidmisel. Palju õnne sünnipäevaks! Lugupeetud kooli direktor ja õpetajad, head õpilased ja külalised, Mul on suur au osaleda Vabariigi Aastapäeva pidulikul aktusel Vastseliina Gümnaasiumis. Teie seas on neid õpilasi, kes on sündinud vabas Eesti Vabariigis ning okupatsiooniajaga kokku puutunud ei ole. Veelgi enam, vaevalt, et mõni täna siin viibiv õpilane omab mälestusi ajast, kui Pika Hermani tornis ei lehvinud sini-must-valge lipp ning 23. veebruaril tähistati Nõukogude armee aastapäeva. Inimesed tunnetavad ajalugu läbi isikliku mälu-prisma. On sündmused, mis toimusid enne meid ja sündmused, mis toimusid sellel ajal, kui me olemas olime. President Lennart Meri on öelnud, et me võime andestada, aga me ei või unustada. Tulevikku vaatav Eesti on andestamas seda poolt sajandit, mil olime võõrvõimu all. Oluline on, et tulevikku vaatav Eesti ei unustaks seda aega. Eesti
Eesmärgi saavutamise nimel on valmis hommikust õhtuni ränka tööd tegema ilma ühegi puhkepausita. Püstitatakse kampaania, mille poole pürgitakse. 4. propaganda vohamine tegelaste kõnes; · ,,Vaadake, kui palju inimesi on täna Ussisoos," ütles Muuli ... ,,Näete, nõukogude võim tõi nahaparkijad, raudteelased, pagarid ja igasuguste teiste ametitega töölised linnast kolhoosnikutele appi ehitama uut elu Koordis" (lk 220) · ,,Ussisoos pole kunagi lehvinud lippe. Nõukogude inimesed on viinud need lipud taigatesse ja kõrbetesse, põhja ja lõunasse... Ja igal pool, kuhu nad toovad partei tahtel uue elu, kus nad rajavad elektrijaamad ja kaevandused, tehased ja uued põllud, -- heiskavad nad punased lipud. · Aino Vao: kõik see äratab häid lootusi ja selle eest tuleb aitäh öelda nõukogude võimule (lk 90) · Muuli: ,,Näed ikka ühiselt ... Selles on jõud." (lk 116) 5
Neljandale kohale jäi Eesti esimese olümpiakulla omanik, tõstja Alfred Neuland. 1920. aastatel tippvormis olevate populaarsete sportlastega konkureeris aga ka veel viis aastat pärast oma surma maadleja Georg Lurich, kes oli edetabelis viiendal kohal. Sankt Moritzi ja Amsterdami olümpiamängud 08. juuli 1928 11.-19. veebruaril 1928. aastal peeti Šveitsi talispordikeskuses Sankt Moritzis II taliolümpiamängud, millel osales 491 sportlast 25 riigist. Kuigi Eesti lipp oli lehvinud ka 1924. aastal toimunud esimestel taliolümpiamängudel Chamonix'is, osalesid Eesti sportlased tegelikult valgel olümpial esimest korda Sankt Moritzis. Edukaimad riigid oli 1928. aasta mängudel Norra, USA, Rootsi ja Soome. Kui kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt 1924. aasta jaanuari lõpul Eestist teele saadeti, loodeti vähemasti Eesti rekordite purustamist. Vaatamata sellele, et kõik Sankt
juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi Volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust", milles tunnustati Eesti rahvussümboleid ja tõotati neid nüüd ja edaspidi väärikalt kanda kui rahvuslikku pühadust. 4. juunil 1988 algasid Tallinna Vanalinna päevad, mille puhul toimusid öölaulupeod, kus lehvitati sinimustvalgeid lippe. 15. juulil 1988 heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 Suure Munamäe torni Eesti rahvuslipu. Sellest ajast peale on tornis lehvinud taas sinimustvalge lipp. 17. juunil 1988 lehvitati lippe Lauluväljakul NLKP 17. konverentsi delegaatide teelesaatmisel. 23. juunil 1988 avaldati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge eesti rahvusvärvideks. 20. oktoobri 1988. a. seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna. Ühtlasi rõhutati, et rahvuslipp ei asenda riigilippu. Selleks jäi endiselt Eesti NSV lipp. 24
1.2.1 Ametile vastav peakate Mehe müts täiendas riietust ja avalikesse kohtadesse paljapäi ei mindud. Moed muutusid aegade jooksul, kuid alati näitas peakate kandja seisust ja elukutsest. 1.2.2 Tangi ajastu mood Õpetlaste-ülikute klass riietus avaratesse siidi rüüdesse. Moodsad naised kandsid pikka seelikut ja jakki, mille peale pandi lühikeste varrukatega rüü. Mehed kandsid avaraid rõivaid. Laiad varrukad olid nii rasked, et ei lehvinud. 1.2.3 Peeglite võlujõud Hani ajastul toodeti massiliselt poleeritud pronkspeegleid. Nende peeglite tagaküljed kujutati maailma harmooniat. Väiksemad peeglid, mis pidid kaitsma halbade vaimude eest, riputati paelaga vööle. 1.2.4 Värvi tähtsus Hiinas värviti riiet taimevärvidega ja riide värv näitas isiku tähtsust. Värvide tähendus muutus dünastia vahetumisega. Sui ajastust alates võisid ainult keisrid kanda kollast. Lihtinimesed riietusid sinisesse või musta. 674
Tangi daamid näiteks eelistasid seelikuid, kuid hiljem need keelati kartuses, et haruldased linnud võivad välja surra. Tangi ajastu moodsad naised kandsid pikka seelikut ja jakki, mille peale pandi lühikeste varrukatega rüü, kuid tangi ajastu printsessid kandsid viimase moe järgi kleite, kingi ja soenguid. Printsesside kleitidel olid mõned mustrid pärit väljastpoolt Hiinat. Tangi ajastu mehed kandsid avaraid rõivaid. Meeste laiad varrukad olid nii rasked, et ei lehvinud. Hiinas kandsid mehed ametile vastavat peakatet. Mehe müts täiendas riietust ja avalikesse kohtadesse paljapäi ei mindud. Moed muutusid aegade jooksul, kuid alati näitas peakate kandja seisust ja elukutset. Hiinas värviti riiet taimevärvidega ja riide värv näitas isiku tähtsust. Hiinas oli valge leina värv ja lapsed ei tohtinud kanda valget, kui nende vanemad olid elus. Ainult keisrid võisid Hiinas kanda kollast värvi. Lihtinimesed riietusid seal sinisesse või musta. 1
võimaluse vahel kas minna etteantud suundadega kaasa või loobuda tegutsemast. Kõikidele piirangutele vaatamata oli Eesti kultuuril valitsenud oludes siiski saavutusi. Osalt kandusid nõukogude korda edasi omariikluse aegsed traditsioonid ja tendentsid, mida valitsev kultuuripoliitika ei olnud võimeline lõplikult hävitama. Väga olulise tähtsusega oli see, et eesti kultuuri kandis jätkuvalt edasi eesti keel. Siiski ei tekkinud Eestis olukorda, kus piltidel oleks lehvinud ainult punalipud, lauldud ainult Leninist, kirjutatud ainult võitlusest nõukogude korra eest. Isikukultuse aeg oli raske, paljud loomeinimesed sattusid põlu alla. Hrustsovi sula ajal muutus palju. Rehabiliteeriti Stalini ajal tagakiusamise alla sattunuid. Vanema põlvkonna tegijate tagasituleku kaudu taastus kultuuriline järjepidevus. Samas tõusid esile nn kuuekümnendate aastate põlvkond, kellele oli senisest kättesaadavamad lääne eeskujud
kasvatanud ka oma lapsed. Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga. Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse. Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma
annaabi.ee 
