Kiletiivalised Laura & Külli 8.KL Kehtna Põhikool Kiletiivalised on üks liigirohkemaid putukate seltse. Umbes 150 000 liiki. Kiletiivaliste ladinakeelne nimetus on Hymenoptera. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased jpm. Pildi lisamiseks tee topeltklõps Kehaehitus Kõigil kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tiibadel võib näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega
Kiletiivalised 2007 Üldiseloomustus Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Kõikidel kiletiivalistel on ülalõuad, millega tahket toitu närida või pesamaterjali koguda. Paljudel kiletiivalistel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke, millega õienektarit imeda. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Pered ehitavad endale pesad. Mesilase ehitus. Mesilase pea. Mesilased
Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi, kuid neid on rohkem. Tänapäeval jagatakse selts kaheks alamseltsiks: sääselised kärpselised NT: laulusääsk, harilik pistekärbes Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: Mesilased (pildil meemesilane) , kimalased, herilased, sipelgad (pildil vaaraosipelgas) , lehevaablased, käguvaablased. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Kiililised on putukate selts, mis jagatakse kaheks alamseltsiks: taolistiivalised ja eristiivalised. Kiililistel on pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea.
Talvekindlus Sõltub sordist Hea Sõltub sordist Sobiv lõimis raskem keskmine kergem Niiskusenõudlus suur keskmine väike Sobiv pH 6,0-6,5 5,5-6,0 Üle 5,5 Ohtlikud kahjustajad Kahjurid: Pahklest – musta sõstra pungades Lehevaablased – söövad karusmarja ja punase sõstra lehti Marjavaablane – musta sõstra marjades Nõvakoi – punase sõstra pungades Oksa-pahksääsk – musta sõstra okste koore all Klaastiib – punase sõstra säsis Haigused: Jahukaste – musta sõstra ja karusmarja viljadel ning lehtedel Antraknoos e. lehevarisemistõbi ja helelaiksus – kõigi liikide lehtedel ja viljadel Sõstrarooste – punase sõstra lehtedel ja viljadel
ebaröövikuid. Kiletiivalistel esineb tihti polüformismi, mis tähendab, et emastel on mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel, kelleks on mesilased, herilased või sipelgad on viljatud emased töölised. Kiletiivalistel on mitmekesine eluviis. Paljud neist elavad puidus, mitmed neist on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvamplased. Kiletiivalised moodustavad kolm rühma. · Pidevkehaliste alla kuuluvad näiteks lehevaablased. Nende tagakeha liitub rindmikule laialt ning jäigalt. Lehevaablaste vastsed söövad taimevõrseid ning sarnanevad välimuselt liblikate röövikutele. Lehevaablaste vastseid nimetatakse ebaröövikuteks kuna neil on vähem kui viis paari esijalgu.
Vigastatud viljad tõmmatakse kokku hõreda võrgendiga. Täiskasvanud röövik laskub niidi abil maapinnale, kus poeb mulda, valmistab kookoni ja nukkub. Üks röövik kahjustab 6...7 marja. Vaarika-klaastiib muneb juurekaelale või maapinnale. Röövik närib end varre sisse ja kaevandab säsis, sisenemiskohale tekib pahk. Talvitub röövikuna varres, kevadel jätkab toitumist. Enne nukkumist närib avause liblika jaoks. Varred murduvad, võrsed kuivavad. Kiletiivalised. Lehevaablased. Kollane karusmarja-lehevaablane - ebaröövik talvitub mullas, varakevadel nukkub. Kevadel algab lendlus ja munetakse lehtede alumisele küljele. Koorunud vastsed elavad koloonias ja toituvad põõsaste sees, seetõttu võib esimene pk jääda märkamatuks. Siis lähevad mulda nukkuma, paari nädala pärast ilmuvad teise pk valmikud, munevad uuesti sama põõsa lehtedele. Teine pk arvukam, suurem kahjustus. Teine pk võib põõsa vaid paari päevaga süüa täiesti raagu. Kahetiivalised
hammaste ehitus: silmahambad ja eesmised purihambad neil puuduvad, lõikehambaid on kummaski lõualuus kaks ja need kasvavad kogu elu. Sellest ka vajadus kogu aeg midagi närida. Imetajad paljunevad sugulisel teel ja sünnitavad elusaid poegi 7. Putukad siia klassi kuulub kõige arvukamalt kahjureid. Putukate keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Enamik putukaid sigib sugulisel teel, suhteliselt väike osa aga paljuneb viljastamata munadest (nt. lehetäid ja lehevaablased). Mõned liigid sünnitavad elusaid vastseid (nt. lehetäid). Vastavalt sellele, kui põhjaliku moonde peab vastne tegema, et saada valmikuks, jaotatakse putukad: a. Vaegmoondelised vastsed sarnanevad juba munast koorudes valmikuga. Korduvalt kestudes nad kasvavad. Kui vastsele ilmuvad tiivaalged, siis nimetatakse seda järku neidise- ehk nümfifaasiks. Neidise ühe või paarikordse kestumise järel ongi saanud vastsest valmik.
või muutunud mürgiastlaks. Vastsed on peamiselt jalutud vaglad, alamatel kiletiivalistel ka ebaröövikud. Vabanuku tüüpi nukk asub sageli kookonis. Esineb polümorfism. Selts jaotatakse kahte alamseltsi. Pidevkehalistel on tagakeha nn istuvat tüüpi, ühendub laialt rindmiku viimase lüliga. Neil esinevad haukamissuised. Tiibade soonestus on väga tihe. Vastsed on fütofaagid, vabaltelavad või kaevandavad, rindmiku ning mõnikord ka tagakeha jalgadega. Nende hulka kuuluvad näiteks lehevaablased. Karusmarjapõõsaste lehti hävitavad karusmarja-lehevaablase Pteronidea ribesii ebaröövikud. Eestis umbes 7000 liiki. Selts: Kahetiivalised (Diptera) Pikkus 0,7-6cm. Kehakuju varieerub. Pea alati väga liikuv; peene kaelaga rindmiku külge ühendatud. Pea suurus varieerub. Liitsilmad suhteliselt suured. Täppsilmad võivad, kuid ei pruugi esineda. Tundlad kahesugused: harjastega (koosnevad kolmest lülist; esinevad
Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Ränne Rändlind. Saabub kevadel märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris, aga mõned lahkuvad alles detsembri alguses. Üksikud isendid võivad jääda ka talvituma. Toitumine Hüpates liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid: mardikad (kärsaklased, naksurlased ja nende vastsed, jooksiklased), liblikaröövikud, lehevaablased ja nende vastsed, lutikalised, kahetiivalised jt putukad, ämblikud, hulkjalgsed, maismaateod. Sügisel tarvitab ka marju ja seemneid. Pesitsemine Kõdunenud kändude juurte vahel olevates tühemikes, murdunud puutüvede all, põõsatüügaste vahel, kivide all olevates süvendites, aga tihti lihtsalt pinnasesüvendis mõne puhma varjus. Muneb mai alguses 5...7 muna. Haub vaid emaslind, 13...14 päeva. Aastas on harilikult kaks kurna. 13Ööbik Luscinia luscinia
Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre.
2) Kiletiivalised on putukad, kellel on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised. Neil on 2 liitsilma ja lihtsilmad. Kõrgelt arenenud liikidel nagu mesilastel ja herilastel on astlad, neid nimetatakse astlalisteks. Osad kiletiivalistest on karvkattega. Nad elavad koos suurte peredena. Kõikidel on pesas oma ülesanne. Kiletiivalised on näiteks sipelgad, kelle pesas on ka tööjaotus. Sipelgapesa saab alguse ühest emasest. Kiletiivalised jagunevad kolmeks: lehevaablased, munetilised ja astlalised (mesilased, herilased). Mesilastaru saab alguse ühes merilasemast, kelle ülesandeks on munemine. Pesas on 1000 isasmesilast ehk leske, kelle ülesanne on emasmesilase viljastamine. Mitmekümnetuhande töömesilase ülesanne on mett koguda ja pesa kaitsta. Herilased, sipelgad ja mesilased on ühiselulised loomad (saavad elada ja tegutseda ainult koos liigikaaslastega). 3) Kiilid on saleda ja pika tagakehaga putukad. Kiilidel on 2 suurt liitsilma, millega ta näeb
siis lõhnavad rohkem öösel, enamasti on neil suured valged õied. Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed liigid talvituvad röövikute või valmikutena, need aga on siis kevadel ka esimesed lendajad. Valmikutena talvituvad Eestis väike- koerliblikas, lapsuliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas, keldriöölane, satelliitöölane. Kiletiivalised - mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvamplased. Igasuguse toitumisviisiga liike, tselluloosi lagundamine, parasiidid, paljud segatoidulised: nii, lehemahl, nektar kui võimalusel valgulised ühendid. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Tihti olulised tolmeldajad ja mõnikord ka seemnete levitajad. Käguvamplased ehk käguvaablased: teiste putukaliikide parasitoidid munevad oma munad nende kehasse.
annaabi.ee 
