(kool) Inimtegevuse mõju kogu maailma kliimale Referaat Autor: Klass: Juhendaja: (Linn, aasta) Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 Globaalne soojenemine........................................................................................................................4 Süsiniku saaste......................................................................................................................................5 Osoonikiht............................................................................................................................................6 Uurimisaastad..........................................
ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt). Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. 4 Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Seebi ajalugu Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutamaseebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda. Kodune seebivalmistamine Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasvakasutamine
Referaat ,,SEEP" MÜÜJA II Kursus / 22.õgr Kädi Loorits Väike-Maarja2013 SEEBI AJALUGU Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine.
rasvhappesooladest. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem aga soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. 19. sajandini keedeti kodudes seepi loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine
Eestlased vaatasid eeskätt vana-aastaõhtul, millised jäljed olid hommikuks koldetuhale tekkinud, ja ennustasid selle põhjal enda ja loomade saatust. Tuhka nagu muldagi on võetud amuleti või mälestusena kaasa. Tuhka laotati põllule viljakuse saavutamiseks, tuhk oli oluline väetis. Sarnasel põhimõttel rajaneb ka krematsioonituha puistamine loodusesse või kodukohta see on tagasipöördumine ja õnnistus maale. Tuhk oli oluline puhastusvahend, sellest keedeti lehelist ja seepi pesupesemiseks. Tuhka-Mats, Tuhkhaua-Mats Mütoloogiline olend, kes elab koldes. Hilisemal ajal on olnud lastehirmutis ja muinasjututegelane (ka tuhkapuss) kolmas vend, ullike, kes midagi teha ei oska, saab aga endale kuningatütre, kuningriigi ja varanduse. Lehelis, leelis (Lääne-Eesti), libe (Lõuna-Eesti) Kasetuhaleotis: kasetuhk pandi kotiga patta keema või leotati kuumas vees. Kasutati pesu leotamiseks ja pesemiseks. Lehelisega keedeti ka seepi.
ja raviseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaained, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid(tõrv, vaik, glütseriin jt.) Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid. Telefon Alexander Graham Bell (3.märts 1847-2.august 1922) oli soti päritolu ameerika teadlane, leiutaja ja õpetaja
temperatuuril, siis tuleks teda külvata suvinisuga samal ajal. Liiga vara külma mulda külvatuna võib osa herneseemnest minna mädanema. Optimaalne külvisenorm puhaskülvis oleks 80-100 idanevat seemet ruutmeetril. Segus teraviljaga oleks herneseemet 40-50% ja teravilja 50-60% kummagi kultuuri puhaskülvisenormist, s.t hernest 40-60 idanevat seemet ruutmeetril ja näit. otra 120 idanevat tera ruutmeetril. Tugikultuur (keskvalmiv oder) parandab herne (lehelist tüüpi) seisukindlust. Külvisügavus on 5-6 cm, kuiva mulla ja soojade ilmade korral isegi sügavam. Kõrgele külvatud (3-4 cm) herneseemne põldtärkamine on ebaühtlane ja väiksem. Külvijärgselt tuleks põld kuiva mulla puhul rullida. Mullaharimine on sarnane suviviljade harimisega. Külvipinna ettevalmistamisel harida esimene kord herneseemne külvisügavuse ulatuses, s.o 5-7 cm sügavuselt. Teine harimine teha enne külvi 3-4 cm sügavuselt
maade teemeistrite poolt väga otsitud. Ida kõrgmaa Uva teed sisaldavad unikaalseid hooajalisi iseloomujooni ja neid kasutatakse laialt paljudes kvaliteetsegudes, eriti Saksamaal ja Jaapanis. Keskmistel kõrgustel kasvanud teedel on paks värvikas variant, mis on eriti populaarne Austraalias, Euroopas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas . Madalatel kõrgustel kasvanud teed on populaarsed Lääne-Aasias, Kesk-Aasia maades. Enamus nende alade vabrikuid toodab lehelist teesorti, mille lehed on hästi keerdunud ja annavad seega pikki osi. DIMBULA Nagu Nuwara Eiya on Dimbula monsuuni mõju all augustis ja septembris ja annab oma parimad teed kuivadel kuudel jaanuaris ja veebruaris. Teed on ära märgitud oma body, jõulisuse ja võimsa aroomi poolest. Taimedel on pikad sitked ilusad lehed, mis annavad suurepärase, peaaegu tammise maitse, tuntava body ja jõuga. NUWARA ELLYA
(androgünofoor-kannatuslill, kappar, ämbliklill). Kõlutolmukad e staminoodid on ilma tolmukapeata tolmukad, säilunud on vaid tolmukaniit. Oma olemasolu õigustamiseks on kõlutolmuka niit omandanud teisi ülesandeid – on muundunud kroonlehe taoliseks või nektaariumiks. Kannus on kotjas pikem või lühem õiekatte väljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kannike) ÕIE EHITUSLIKUD SÜSTEEMID Õie põhjale kinnituvad lehelist päritolu õie osad süsteemi järgi: kas 1) Spiraalselt (mittetsükliline=atsükliline õis) (magnolia) 2) Tsükliliselt – männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt kukeharjad, õunapuu) 3) Pooltsükliliselt (=hemitsükliliselt) - ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, maasikas, kibuvits, kurekell) Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi – enamasti kas 3 (üheidulised), 4 või 5
Kõlutolmukad e. staminoodid. Need on ilma tolmukapeata tolmukad, säilunud on vaid tolmukaniit. Oma olemasolu õigustamiseks on kõlutolmuka niit omandanud teisi ülesandeid - on muundunud kroonlehe taoliseks või nektaariumiks. Kannus on kotjas pikem või lühem õiekatte väljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kurekell, käokeel (="ööviiulid"), käpp, kannike). Õie ehituslikud süsteemid Õie põhjale kinnituvad lehelist päritolu õie osad süsteemi järgi: kas 1) spiraalselt (mittetsükliline=atsükliline õis) (magnoolia) 38 2) tsükliliselt - männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka õunapuu). 3) pooltsükliliselt (=hemitükliliselt) ühed õie osad paiknevad ringidena, teised
kannatuslill, kappar, ämbliklill). Kõlutolmukad e. staminoodid. Need on ilma tolmukapeata tolmukad, säilunud on vaid tolmukaniit. Oma olemasolu õigustamiseks on kõlutolmuka niit omandanud teisi ülesandeid - on muundunud kroonlehe taoliseks või nektaariumiks. Kannus on kotjas pikem või lühem õiekatte väljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kurekell, käokeel (="ööviiulid"), käpp, kannike). Õie ehituslikud süsteemid Õie põhjale kinnituvad lehelist päritolu õie osad süsteemi järgi: kas 1) spiraalselt (mittetsükliline=atsükliline õis) (magnoolia) 2) tsükliliselt - männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka õunapuu). 3) pooltsükliliselt (=hemitükliliselt) ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, kurekell, maasikas, kibuvits). Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi - enamasti kas 3 (üheidulised) 4
annaabi.ee 
