tunnustusi: · 2000: Voldemar Panso nimeline preemia · 2003: Publikupreemia Kuldõun 2003 Gerry rolli eest lavastuses "Minu pere ja muud loomad" · 2004: Kuldõun 2004 laureaat Toomas Nipernaadi rolli eest lavastuses "Toomas Nipernaadi" · 2004: Kristallkingakese auhind · 2005: Kuldõun 2005 Jim Hawkins'i roll eest lavastuses "Aarete saar" ning "Terrorismi" lavastajatöö eest. Kokkuvõte Kuue aasta pikkuse lavategevuse jooksul on Priit Võigemast jõudnud teha suurepäraseid rolle nii teatris kui filmis, samuti televisioonis. Ta on olnud ka mitmete etenduste lavastaja. Ta on populaarne näitleja, kelle tööd on hinnatud ka mitmete preemiatega. Ta on kindlasti üks minu lemmiknäitlejaid. Rollid, milles ta mulle eriti on meeldinud, on: Buratino; Henn Ahas filmis ,,Nimed marmortahvlil" ja Rannap rockooperis ,,Ruja". Lisa Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Priit_V%C3%B5igemast
äratundmisega, mis peavad tulenema eelnevast tegevusest Kataharsis ehk puhastumine Tragikomöödia- traagilise ja koomilise kooseksisteerimine. On ambivalentne. Farss, jant- jämekoomilised žanrid, lihtsakoelisem süžee Vodevill- kergema sisuga komöödia kõrgklassi elust Well-made-play e hästi tehtud näidend. Vastab näidendi struktuurireeglitele ning põhineb heal ideal ja teravmeelsetel dramaatilisel situatsioonil Võõritusefekt- kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel. Vahelaulud e songid- tegelased kommenteerivad ise sündmuskäiku Reaalne ruum- teatrilava saab fiktiivseks ruumiks Reaalne aeg- etenduse kestus fiktiivses ajas, millel on oma sisemine loogika Teatriarheoloogia- ajalooliselt detailitäpsed lavastused Misanstseen- näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Uus näitekirjandus- elulise tõe otsimine, inimhinge lahkamine, siseelu kujutamine Loomenõukogu- nõuandev kogu teatri kunstilise taseme ja suundade osas.
Draama alažanrid – olmedraama, psühholoogiline draama, ideedraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama Draamažanri kõrgajaks peetakse 19.sajandit – inimese siseelu kujutamine, psühholoogiliselt veenvad tegelased, ansamblimäng, iga tegelane ja näidend tervikuna vajavad tõlgendamist In-yer-face – napp ja lakooniline keelekasutus; julmad suhted ja vägivald, abstraksted tegelased B.Brecht – eepilise teatri teooria Võõritusefekt – kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahele. Näidatakse, et näidatakse. (Selgitavad ja kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenterib publikule oma tegelast) Postdramaatiline teater väljendab esteetikat. Postmodernistlik teater teater elutunnetust. Dramaatiline Postdramaatiline Tekst (näidend) on lavastuse aluseks Tekst on lavastuses ainult üks osa Märgisüsteemid allutatud tekstile Märgisüsteemid on võrdväärsed
(IV tund - Hector Berlioz) (1803-1869) Sündis arsti perekonnas , kus otsustati , et ka temast peab saama arst. Astus arstiteaduskonda ülikooli. Arsti temast ei saanud kuna teda köitis muusika. Ta otsustas oma eriala vahetada muusika vastu välja. Tagajärjeks - konflik vanematega (vanemate toetusest jäi ilma). Leiba teenis ta solfeedso tundidega, koorilauluga jne.. Tema erialaks sai kompositsioon. NT: õhtuti istus ta ooperiteatris , tundis huvi lavategevuse vastu, eriti ooperi. Öösiti kirjutas oma muusikat. Looming: Ta kirjutas muusikat peamiselt sümfooniaorkestritele, kuid paar kõrvalekallet: Ta on kirjutanud ka ühe tuntud ooperi ''Fausti needmine'' & oratoorium ''Kristuse lapsepõlv''. (Oratoorium - koor, solistid & orkester). Milliseid uuendusi sümfoonilises muusikas ta lõi: -Berlioz hakkas I kasutama sümfoonilises muusikas HARFI & INGLISSARV -Leiutas uued kõlavused , vask , keel ja puhkpillide kasutamises. Näiteks: ''col
vormidele e algus, keskpaik, lõpp, kulminatsioon, lahendus, kuid ka mingi trikk, nt teravmeelne dramaatiline sündmus, pole liiga filosoofiline, pigem laiemale publikule. In-yer-face drama e šokiteater e Briti brutalistide teater – pole vormilist konventsiooni, pigem elutunnetuslik hoiak, urbaniseeritud maailma probleem, julmad suhted ja vägivald, abstraktsed tegelased Postdramaatiline teater – Berolt Brecht oli algataja, peamine on võõritusefekt e kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel, vahelaulud e songid, kus tegelased ise sündmuskäiku kommenteerivad, selgitavad kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenteerib publikule oma tegevust. Postdramaatiline teatritekst ja teater – ühist definitsiooni ei ole, eelnevast traditsioonist eristab negatiivne piir, mitte üks-ühele vastandus, mitte mudel vaid panoraam 7. Režiikunsti ajalugu Režissöör – lavastaja Režii – lavastuse v filmi kunstiline juhtimine, plaan
võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970
Vahel rõhutatakse ekslikult, et Wagneri muusikadraamas on tekst tähtsam kui muusika. Wagner mainib ise 1872. aastal ühes essees muusikadraama mõiste kohta, et draama tähendab tema jaoks "muusikalist sündmustikku, mis on tehtud nähtavaks" (drama- kreeka k. tegevus). Varem, 1851. aastal oli ta maininud, et muusika on vahend, draama on lõppeesmärk (artikkel "Ooper ja draama"). Draama ei ole ju ainuüksi tekst, muusikadraama olemus on teksti, muusika ja lavategevuse ühendamine. 19. sajandil on kaks heliloojat, kes püüavad sümfooniat ja draamat ühendada Brerlioz ja Wagner. Mõlema meelest ei pea lähtuma traditsioonilisest vormist, mõlemal on motiiv oluliseks ehituskiviks. Motiiv on, nagu me teame, klassikalis-romantilise muusika alus. Motiiv oli tähtis ehituskivi ka Brahmsile, ent ta ei loonud sellist üksteisest tuletatud motiivide võrgustikku kui wagner ning liiatigi jäi ta traditsioonilise vormi raamidesse.
Koomilise ja tõsise ooperi tüüpkarakterite asemel on tema eluliselt mitmetahulistel tegelastel erialadelt individuaalsed ja sageli vastuolulisedki jooned. Mozart on mitu korda rõhutanud, kui väga teda köidab teater ning kui hästi ta end teatriatmosfääris tunneb. Võiks öelda, et Mozart komponeeris oopereid nagu hea lavastaja, kes paneb karakterid laval elama ja hoiab alal pinevat arengutempot, pidades ühtlasi silmas tihedat seost lavategevuse ja muusika vahel. Mozarti peetakse psühholoogilise muusikateatri rajajaks. Talle jäid kitsaks olemasolevad ooperizanrite raamid (opera buffa ehk dramma giocoso s.o otsetõlkes ,,mänglev draama", üks itaalia koomilise ooperi nimetusi, opera seria, Singspiel e laulumäng). Ta segas neid omavahel, tuues ühele zanrile tüüpilisi tegelasi teise zanrisse, eriti just tõsiseid tegelasi koomilisse ooperisse, sest viimane oli paindlikum
Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Nii 1970
Sellele on omased moraalinauding, kust vaataja saab midagi meeldivat ja kasulikku. Pole eksperimenteeriv vorm. Püüab ühendada eri publikugruppe. Juured pärit 19.saj, mil see oli säravalt originaalne, veidi haritud inimesele mõeldud. B. Brecht 20.saj Saksa lavastaja ja teatriteoreetik. Eepilise teatri teooria rajaja, poliitilise teatri lavastaja. Ta näidendite dramaturgiline võttestik koosneb võõritusefektidest (luuakse kriitiline distants lavategevuse ja vaataja vahele, sündmused on silmatorkavad ja vajavad selgitust, näitleja ei tohi tegelasega samastuda, sest ta kõigest imiteerib), vahelauludest (tegelased ise kommenteerivad sündmuskäiku), selgitavatest ja kommenteerivatest siltidest laval, näitleja rollist väljaastumised. Draama episeerub haripunktis. Brecht uskus, et teater aitab tegelikkust muuta, näidates elu nii, et vaataja hakkaks sellesse kriitiliselt suhtuma ja mõistaks
Iiri folktantsu etendus, klassikaline ballett või kaasaegse tantsu etendused) kõike seda juhul kui me oleme vastavalt haritud. Näiteks võib balletietendus mõjuda vanamoeliselt, kuid kui me teame traditsiooni, saame me "lugeda" neid töid. Esteetiliste koodidega on asi n.ö. "müstilisem". Väljendudes näiteks "see oli nii mõjuv, mida see tähendas?" Esteetilised koodid on seotud vaataja meeleolude, harituse, huvide, maailmavaate jm. väga paljude mõjutajatega. Käitumisest lavategevuse jooksul saame välja lugeda teatud narratiivsust. Koreograafi valikud: Mitte kõik koreograafid ei soovi kommunikeeruda selles mõttes, et kõik laval tehtav üheselt ja selgelt tõlgendatav oleks. Probleemiks publiku poolt vaadates muutub see, et etenduse toimumine, sinna minek on juba eos ootus kommunikatsiooniks, mida ei ole võimalik välistada. On olemas ootus sõnumi saamiseks, isegi kui koreograaf on seda eitada püüdnud, olemas on vastuvõtjad, isegi kui koreograaf on neid
annaabi.ee 
