Kui nimi ja ettevõtte tegutsemine kokku ei lange, tekib tarbijas kohe tõrge. Reklaamtekstides esineb sõnaliikidest kõige rohkem nimisõnalinsi ja omadussõnu ning vähem pöördsõnu. Omadussõnade esinemine on loogiline, sest reklaamides tõstetakse esile toote häid omadusi.Uuringud, mis pärinevad üheksakümnendatest aastatest väitsid, et tol ajal kasutati Eesti reklaamides üsna vähe omadussõnu. Lausestruktuuri kohta tehtud uuringud toovad välja, et reklaamides on laused lühemad kui tarbeproosas. Kasutatakse rohkem loetelusid, fraase ja vähem täislauseid. Eriti torkab see silma raadioreklaamis, kus iga sekund maksab ning seetõttu jäetakse ülemäärane info ära. Tavaline on kasutada lausete puhul ka sellist konstruktsiooni, mis koosneb ainult kõrvallause osast ja öeldistäitest ehk siis välja on toodud ainult reklaamitav toode ja lause teine pool on toote omadustele rõhuv fraas (nt
· Katsed õpetada loomadele inimkeelt (simpansid) · Loomad ei jõua kaugemalt 1,5 2- aastase lapse keelelise arengu tasemest Kognitiivse teooria seletus: loomadel jääb vajaka intelligentsusest Keeleorganiteooria seletus: loomadel ei ole kaasasündinud keelelisi võimeid Hoidekeel · Miks täiskasvanud oma kõnet lastega rääkides muudavad? · Hoidekeeles räägitakse aeglasemalt, rõhutatud intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid on pikemad ja sagedasemad Asjad, mis on siin ja praegu Positiivsete emotsioonide väljendamine (hellitusnimed) · Laps eelistab sellist juttu kuulata · Keel, mida lapsega rääkides kasutada, peab olema veidi keerulisem kui lapse enda oma Keel ja mõtlemine · Keelelise relatiivsuse oletus (Sapiri-Whorfi hüpotees) inimese ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis peaksid olema mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb
o Kriitiline periood- ajavahemik, mille vältel ajus paiknev keeleorgan on tundlik keelekeskkonna mõju suhtes kui laps kasvab aasta-pooleteise ja puberteedi saabumise vahemikus väljaspool keelekeskkonda, siis ei ole keele täielik omandamine enam võimalik · Hoidekeel- täiskasvanud räägivad lastega aeglasemalt, rõhutatud intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid on pikemad ja sagedasemad
teinud, ilmutades grammatikareeglite tundmist ja kasutades neid erandsõnadel. Nt ütleb laps ,,Kevad tulevad palju palju" näidates, et teab, et mitmuse lõpp on -d. Mõne aja möödudes enam selliseid vigu ei tee. 14) Mis on hoidekeel ja milline on selle tähtsus kõne õppimisel? Mille poolest erineb hoidekeel ,,titakeelest" ja/või "pudikeelest"? Hoidekeel - räägitakse aeglasemalt, rõhutatakse intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid on pikemad ja sagedasemad. Juttu on asjadest, mis on siin ja praegu. Hoidekeel on seotud positiivsete emotsioonide väljendamisega räägitakse õrnemalt, kasutatakse palju hellitusnimesid. Laps ise eelistab sellist juttu kuulata. See on lapsel kõne omandamises vajalik, sest lapsel on vaja kedagi, kes ikkagi temaga räägiks. Kõne omandamise varajastel etappidel on oluline, et laps suudaks kõnevoolu tükeldada ja
(Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud suguluskeeli, nt baski keel ja korea keel). Nostraatkeelte geneetiline sugulus ei ole tõestatud, kuid on siiski huvitav tähele panna, et nendeks peetakse nt afro-asiaadi, draviidi, indo-euroopa, korea jms 2) Tüpoloogiline liigitus keele liigitus struktuuri järgi: analüütilised ehk isoleerivad keeled(sõnad ei muutu, lausestruktuuri ülesehitus sõnade järjekorra abil), aglutineerivad ehk afiksaalkeeled(palju käände ja pöördelõppe ehk grammatilisi morfeeme, mis liidetakse sõna tüvele, nt poistelegi), flektiivsed ehk fusioonikeeled(ühte morfeemi koondatud palju tähendusi, sõnad küll muutuvad aga sõnalõppe eristada raske), polüsünteetilised keeled(liitub palju erinevaid morfeeme väga pikaks sõnaks)
ametialaseid tekste. Seminaritöö annab aluse asjaajamiskeelele ning asjaajamiskorrale keskenduvale edasisele uurimistööle. 3 1 EESTI ASJAAJAMISKEEL NING SELLE ROLL ÜHISKONNAS Reet Kasiku järgi on keelekasutus sotsiaalne tegevus ning keelekasutaja on selle protsessi osaline. Vastavalt teksti eesmärgile valib teksti autor keelt valikuliselt. Valides sõnu, lausestruktuuri ning teksti retoorilisi süsteeme, loob autor teatud tunnuste ja tähendusega teksti. (Kasik 2007: 168) See, milliseid keelelisi vahendeid teksti autor kasutab, sõltub kolmest aspektist – kirjutaja ja lugeja asjatundlikkusest antud teemas, teksti keelelisest ideaalist ning teksti retoorilisest ja kesksest eesmärgist. (Hennoste, Pajusalu 2013: 37) Vastavalt keeleliste vahendite valikule võib eristada erinevaid tekstiliike ehk žanre.
keeleorganit, mis laseks omandada keelt. Katsetest simpanseid rääkima õpetada (viipekeeles) näitavad, et simpansid suudavad selgeks õppida sõnavara kui mitte grammatikat. Ahvid ei ole võimelised aru saama inimkeele süntaksist ehk reeglitest, mille alusel moodustatakse mõtestatud sõnade järjestus. Täiskasvanud muudavad lastega rääkides tihti oma kõnet. Hoidekeeles räägitakse aeglasemalt, rõhutatud intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid pikemad ja sagedasemad. Hoidekeel on seotud positiivsete emotsioonide väljendamisega räägitakse õrnemalt, kasutatakse palju hellitusnimesid. On leitud, et hoidekeel on lapse arengule tähtis. Ükski keeleomandamise teooria ei suuda keeleõpet täielikult ära seletada. 9.4. Keel ja mõtlemine Inimene kasutab keelt ka mõtlemiseks. Keelelise relatiivsuse oletus Inimese ettekujutus maailmast ja tema
laste morfoloogilisi raskusi sellega, et neil puudub arusaamine vormimoodustuse funkt- sioonist. Nende jaoks ei moodustu sõnavormid reeglipäraselt, vaid on kui valmissõnad, mida õpitakse ja salvestatakse sõnavarasse neid analüüsimata (tsit Raidsalu, Padrik, 2011). Grammatikapuuded avalduvad tavaliselt grammatiliste tunnuste ärajätmises ja Tekstiloomeoskuse õpetamine 8 nooremale eale vastava lausestruktuuri kasutamises (Bishop, 2004). Mitmed uurijad too- vad välja (Kornev, 2006; Pardik, 2006) motoorsele alaaliale spetsiifilised morfo- loogiavead, milleks on käändelõppude asendused, kus ühe käände lõpu asemel kasutab laps teise käände lõppu (nt aiana pro aiani), ning sõnade kasutamise algvormis (nt tigu pro teo, õis pro õit). Eesti keele spetsiifikast tulenevad morfofonoloogilised vead, mis avalduvad morfeemivariandi vales valikus või moonutamises (nt lindi pro linde, siilisel
et see argikogemus säilitaks oma eheduse. Sellist tüüpi kirjanduslikku keelekasutust võikski nimetada kas kõnekeelseks või argiseks ja see on tavalisest esteetilisest ilusast kirjanduskeelest paljuski silmatorkavalt erinev. See tähendab seda, et kui me lähtume teksti kirjutades kõnekeelelikust positsioonist, siis see ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka suuremaid üksusi keeles lausestruktuuri (lauseliikmete järjekord ei ole nii lihvitud ja klassikaline), sõnavara võib sisaldada palju lühendeid, tsitaatsõnu, slängisõnu, paroole, roppusi, madalst stilistikast pärit õimu jne. Siit aga on midagi puudu. See argisus nii sisulisel kui vormilisel tasandil Sauteri tekstides, on seotud filosoofilise taustaga. See on seotud eksistentsiaalsete küsimustega miks ma siin olen? Kas ma olen kellelegi kasulik? Kas ma olen üdini mõttetu inimene või on mul mingi
annaabi.ee 
