Viimistletud vormelid, aja ja koha määratlemise viisid kuuluvad varasemasse perioodi, mis muidugi ei takistanud regilauluprotsessi jätkumist vaadeldaval perioodil(uuendused on seotud näiteks uute teemade rakendamise(nekrutiks võtmine vms.), lüürilisuse süvenemise ja/või regilaulustiili lagunemisega). Võib järeldada, et 18.sajandi alguses kuulusid regilaulud rahvaluule selliste tekstide hulka, mis aktualiseerudes lubasid kasutada juba olemasolevaid väljendeid. Üheks selliseks laulutraditsiooni püsimise eelduseks oli see, et reeglina ei kujutata neis ajaloolist aega, regilaulu ei kammitse ajastukroonika. Teabekesksed lood, nagu aja-ja isikuloolised muistendid või pajatused, pidid seevastu varasemaid teadmisi, kogemusi ja kujutelmi siduma konkreetsete kaasaegsete faktidega. Regilaulud kuulusid niisuguste sündmuste juurde, mis oma korduvuses saavutasid igavikulisuse mõõtme, teabekesksed pärimusliigid olid aga suunatud ajalooliste tõsiasjade meelespidamisele
Missa on igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja mis on seotud mitmete rituaalidega. Missa ülesehitus on põhijoontes sama nii roomakatoliku kui ka luterlikus kirikus, jagunedes sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Missa ordinaariumi laulud on Kyrie eleison, Gloria in exelsis Deo, Credo in unum Deum, Sanctus/Benedictus ja Agnus Dei. Alates 9. sajandist kujunes Lääne-Euroopas kiiresti noodikiri. Algul oli seda vaja peamiselt kirikliku laulutraditsiooni ühtlustamiseks hiigelsuurel territooriumil. Edaspidi lõi see eelduse mitmehäälse kunstmuusika kujunemiseks, esmalt kirikus ja õukonnas. Neuma oli keskaegse noodikirja märk. Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. Muusika, mis kõlas, keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid sageli ühinesid
8. Benediktlaste panus roomakatoliku kiriku liturgilise laulu kujunemisse ja säilitamisse on väga oluline. 1) Kloostrikantoritest said muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilise tekste ja laule. Suuremad kloostrid said omalaadsed laulukoolid ja sellega määrati suurema piirkonna laulu- ja noodikirjastiil. (Tours Prantsusmaa, St Gallen Sveits, Metz Lotring) 2) Benediktlased panid aluse hääbunud keskaegse laulutraditsiooni teaduslikule uurimisele ja taaselustamisele. 9. Tunnipalvus. 1) Lihtne, ilma eriliste rituaalideta. 2) 8 korda päevas. 3) Peamiselt kloostrites. 10. Missa. 1) Igapäevane jumalateenistus. 2) Keerulisem ülesehitus ja palju rituaale. a) Eelmissa sissejuhatavad palved, sõnaliturgia. b) Peamissa keskpunktiks altarirituaal ja armulaulud. 11. Tunnipalvuses ja missas on tekste, mis on alati samad. Ordinaarium. 12
Preöüüdid, fuugad 6 , kantaadid, 3 oratooriumi (Paulus, Elias, Kristus lõpetamata), kammeransambleid. · Sümfooniad 12 noorpõlve sümf selge klassikalise ülesehitusega. 5 suurt sümf 3. Ja 4. Kõige tuntumad. 5. Reformatsioonisümf, 2. Sümf kantaat "Ülistuslaul" piiblitekstiga. 8 ROBERT SCHUMANN 18101856 · Oli 19.saj muusikas oluline ja omanäoline isiksus. Klaverimuusika uuendaja, Schuberti laulutraditsiooni jätkaja. Suurepärane muusikaajakirjanik ja uue muusika eest võitleja. Schumann´i looming on zanriterikas. Ta on loonud 4 sümf, avamänge, 3 instr, kontserti (kl.kontsert amoll, tsellole amoll, viiulile dmoll) Hulgaliselt kammermuusikat (klaverkvartett, kvintett 3 keelpillikvartetti Palju teoseid viiulile Oboele klaveriga duopalad Tsellole Erilise koha tema loomingus omavad laulud, ka kooriteosed, 2 reekviemi, 2 oratooriumi. On üks tähtsamaid laululoojaid.
akadeemilise nooruse hinge. Läbi aegade on eesti muusika tugevaim ja värvikaim valdkond olnud koorilaul ja koorikultuur tervikuna. 18. sajandi lõpukümnenditel oli Eestisse jõudnud herrnhuutlaste ehk vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduste tegevuses oli olulisel kohal ühislaulmine. Lauldi vaimulikke laule, mis olid vendade poolt eelkõige Saksamaal kirjutatud, ja kirikulaule, mis tõi kaasa hoopis teistsuguse laulutraditsiooni. Koos vaimuliku äratustegevusega kaasnes vennastekoguduste liikumises põlgus ja vaen vanade regivärsiliste rahvalaulude ning traditsiooniliste kommete vastu. Samal ajal õpetasid ametlik luteri kirik ja külakoolid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides.
Selle käigus roomakatoliku liturgia lihtsustus ja ühtlustus Kuigi roomakatliku kiriku muusikat nimetatakse gregooriuse lauluks, Gregorius ise laule ei kirjutanud. Kloostrikorraldusest 6 .sajandil asutas Püha Benedictus benediktlaste ordu Nende ja nende eeskujul tekkinud teiste ordude panus liturgilise laulu kujunemisse ja säilimisse on väga oluline. Suurematest kloostritest said omalaadsed laulukoolid 19.-20. sajandil taaselustasid benediktlased omaaegse laulutraditsiooni Missa Nii tunnipalvuses kui missas on tekste, mis jäävad alati samaks, neid nimetatakse ordinaariumiteks Suur osa tekstidest muutub aga igal päeval vastavalt kirkukalendrile, neid nimetatakse propriumideks. Gregooriuse laul, nimetatud ka gregoriaan, gregooriuse koraal. On roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul Toetub proosa tekstile On saateta, rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist)
Tallinna muusikaõpetaja ja Oleviste kiriku organist Hagen avaldas 1845. aastal teise koraaliraamatu, mis oli mõeldud peamiselt Eesti- ja Liivimaa tarbeks. See lähtus peamiselt vennastekoguduse kaudu levinud viisidest, mis olid tolleaegsetes kogudustes palju levinumad kui Punscheli viisid. Hageni kogumik ilmus kolmes väljaandes ja oli paarkümmend aastat Eestimaal laialt käibel, siis aga taandus Punscheli kogumiku ees. Koguduselaulu reform oli väga oluline saksapärase laulutraditsiooni kodunemisel Eesti- ja Liivimaal. Muusikaelu linnades Nii Tartus ja Tallinnas kui ka väiksemates linnades arenes 19. sajandi I poolel üpris elav muusikategevus. Võis kohata heatasemelisi koolikoore, baltisaksa seltskond asutas mitmel pool ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte ja kutsuma külalisesinejaid. Rohkesti sündis ka lauluseltse, mille koorid esitasid mitte ainult lihtsaid koorilaule, vaid ka vokaalsümfoonilisi suurteoseid
- töö- ja tavandilaulud, hälli-, laste- ja mängulaulud, lüürika ja lüroeepika, sõltumata sellest, kui palju neid ühelt või teiselt poolt kirja on pandud. Meieni säilinud laulutekstid on valdavalt hilisemad, vanemaiski laulusõnades on aegade jooksul toimunud palju muudatusi. Kõige kauem püsisid regilaulud Jõhvi kihelkonnas. Siit on kirja pandud rohkem lauluviise kui ülejäänud Ida-Virumaa kihelkondadest kokku. Ida-Virumaa regiviisid esindavad Põhja-Eesti laulutraditsiooni, mille tsentrum ulatub vanemate nähtuste osas Ida-Virumaalt Kodavereni, lääne pool Jõelähtmeni haarates ka Järvamaa ja jätkudes Lääne-Eesti lõunapoolsemail aladel ning saartel. 13 KASUTATUD KIRJANDUS G. Ränk, Vana eesti rahvas ja kultuur. I. Manninen, Etnograafiline sõnastik, Tallinn, 1993. K. Aluve, Eesti keskaegsed linnused, Tallinn, 1993. J. Kahk jt., Rahvas ja kultuur, 1973. Ida-Virumaa rahvakultuurist, 1992
saj. algul (529) idapoolsete eeskujude järgi aluse Püha Benedictus (ca 480- 543). Ta asutas benediktlaste ordu ning koostas kloostrireeglid, mis said eeskujuks kõigile hilisematele lääne kiriku ordudele. Nende ja nende eeskujul tekkinud teiste ordude panus liturgilise laulu kujunemisse ja säilimisse on väga oluline. Suurematest kloostritest (Tours Prantsusmaal, St Gallen Sveitsis) said omalaadsed laulukoolid. 19.-20.sajandil taaselustasid benediktlased omaaegse laulutraditsiooni. 6. Gregorius I, kuidas oli ta seotud uut tüüpi kirikulaulu tekkimisega, Gregoriuse koraali iseloomustus, erinevad laulutüübid ja laulmisstiilid (lk. 31-32, 35, 43) Kristlik kirikuvõim algas 333, kui Konstantinus Suur liitis usu riigiga. Muusika oli kiriku võimukindlustus atribuut, see eraldati tegelikust elust ja ülesanneteks anti a) ülistada loojat, b) alandada ennast põrmu, c) kahetseda patte, d) tänada kõigevägevamat tema lõputu armu eest.
"Oli neid, kes laulsid ja lasksid ka kirja panna, aga oli ka neid, kes oskasid vanu viise, aga ühegi asjaga ei meelitanud neid suud laulmiseks lahti tegema." Need Kreegi jutustatud seigad olid huvitavad ja õpilased kuulasid neid kiindunult. See muidugi omakorda tiivustas õpilasi oma kodu ümbrusest korjama, õigem kuulama ja meelde jätma. Aga paljudel õpilastel siit- sealt olid viisid ja laulud juba "loomu poolest suus ja südames", sest nad pärinesid perekondadest, kus rahva laulutraditsiooni au sees peeti, laule lauldi ja ka edasi kanti. Enam huvitasid teda viisid; kui oli need kirja pannud, siis märkis ka sõnu ülesse, nii palju kui keegi teadis. Kreek ütles alati: "Ärge te omast peast midagi juurde pange, laulge niimoodi, kuidas teie kuulsite." Kuid sageli kuuleb rahvasuust ka laule, mis oma väljendusviisilt on väga naturalistlikud. Üks poiss (see võis ka Kihnu poiss Theodor Saar olla) tõstis käe ülesse, et temal on paar viisi laulda. Kreek kohe nõus kirja panema
idapoolsetel aladel kõrvale tõrjuma. 18.saj pärinevate teadete järgi esinesid meeslaulikud paariti, mõnikord kandle saatel. Igat värssi lauldi 2 korda. Eeslaulja esitas värsi, järellaulja liitus temaga värsi lõpus ja kordas seda üksi. Eeslaulja omakorda liitus järellauljaga korratud värsi lõpus ja hakkas üksi laulma uut värssi jne. Runosid lauldi ühenduses päevaste töödega : käsikivil jahvatades, lüpstes, karjas käies jne. Küla pidulikud olukorrad sisaldasid rohkesti laulutraditsiooni: matused itke, pulmad nii itke kui ka kalevalamõõdulisi runosid, karupeied kalevalamõõdulist pärimust. Eepiliste runode lauljatest märkimisväärseim on vienalane Arhippa Perttunen, Lönnroti ´"Kalevala" tähtsamaid lätteid. Samast piirkonnast on pärit ka Ontrei Malinen. Silmapaistev sõnakunstnik Mateli Kuivalatar, 1 Lönnroti "Kantelari" muusadest. Suuliselt edasikanduv luule ja kirjutatud sõnakunst
annaabi.ee 
