TALLINNA SAKSA TEATER Esimene kutseline teater Tallinnas oli 1809. aastal loodud Tallinna Linnateater ehk Tallinna Saksa Teater. See asus Laia tänava alguses, kus täna asub Nukuteater. 1902. aastal oli teatris tulekahju, mille tagajärjel sai hoone niimoodi kannatada, et seda enam taastama ei hakatudki, vaid otsustati ehitada päris uus hoone väljapoole vanalinna, Jaani tänavale (tänapäeval Pärnu maantee). Projekteerimise ja ehitamise ajaks püstitati puidust ajutine hoone, mis oma laudvoodriga meenutas pigem küüni, kui teatrit. Uut teatrit planeerides uuriti põhjalikult, mis sel alal Saksamaal ja mujal Euroopas tehti ning otsustati, et uue teatri arhitektuur pidi kindlasti saksalikku juugendstiili väljendama. ARHITEKTUURIKONKURSS 1906. aastal kuulutati Tallinna Saksa Teatri ehitamiseks välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi tingimused olid väga täpsed, selgelt oli kirjeldatud ruumide jaotus, rõdude arv, ruumide suurused ja isegi välisfassaadi materjal
savist; vaid 2% on selles tsementi. Lisaks ehitusplokile vahendab Koduinfo peagi ka muud looduslähedaseks ehitamiseks vajalikku näiteks katusekonstruktsioonisüsteeme koos talade, tuuletõkkeprogrammi ja puitkiust puistevillasoojustusega. "Kõik need materjalid on sertifitseeritud loodusliku märgiga, tegu ei ole tavalise klaasvillaga," kinnitab Jegelski. Erinevalt palkidest tuleb ehitusplokk väljast ja seest viimistleda kas või laudvoodriga , siis on materjal pretensioonitu sobituma ka linnakeskkonda. See on välja mõeldud juba 60 aastat tagasi 5 Austrias ja Hollandis ning Jegelski loodab, et puitlaastploki tulevik on veel lennukam. Juba on üle maailma avatud 18 tehast, Koduinfo tarnib materjali Slovakkiast. 25x50 cm suurune plokk võib olla 15, 22, 30 või isegi 37,5 cm paks. Viimasel, muide, on soojusjuhtivuse koefitsient 0,21
vaid mõjutab oluliselt ka hoonete kasutusohutust. Välisseinad Välisseinad - puitvooder ● Eesti vanemad puitkorterelamud olid ehitatud üldjuhul rõht- või püstpalkseintega ning ilma täiendava soojustuseta välisseintel, vt. Joonis 2.24 kuni Joonis 2.26. Esines ka sõrestikseintega korterelamuid. ● Valdavalt on välisseinad väljastpoolt kaetud laudvoodriga, kuid esineb ka krohvitud palkseinu, vt. Joonis 2.25 ja Joonis 2.27. ● Puitfassaad on sageli rikastatud puitkaunistustega ja -nikerdustega. ● Seestpoolt on välisseinad kaetud papi, ehitusplaadiga või on seinad krohvitud. Joonis 2.26 Tüüpse rõhtpalkvälisseina soklisõlm (Veski 1943).
Losu kivihäärber (1914). Eesti ajast on kindlalt teada üks arhitekti kavandatud maja: Kävardi talu uue elamu autor oli Šveitsi arhitekt. See on ka ainus juhtum, kus juba 1930. aastail lammutati vana häärber, et asendada see uue ja moodsamaga (Pärdi, 2007). Üldiselt kujunes Hallistes ja Helmes 1860.–1870. aastail välja omamoodi tüüphäärber: võrdlemisi pikk, madalavõitu, ühekorruseline, poolkelpkatuse ja rõhtsa laudvoodriga barokne palkmaja. Väliselt sarnanevad need tolleaegsete vallamajade, pastoraatide ja lihtsamate mõisahäärberitega, kuid väga palju ei erine need ka traditsioonilistest rehemajadest. Üks ja põhimõtteline erinevus siiski on: häärberid ehitati üksnes inimeste elupaigaks – elamuks (Pärdi, 2007). 1946 loodi Kävardil Abja Invaliidide Kodu koos abimajandiga Kävardi. Hiljem kandis ta nime Abja Internaatkodu (1981), Vana-Kariste Internaatkodu (1983), Vana-Kariste Hooldekodu (1992)
Plaanilahendus on traditsiooniline: keskel on trepp ja kahel pool on korterid. Esimesel korrusel on väiksemad ja teisel suuremad korterid, mis ulatuvad ka katusekorrusele. Nende mõte oli ana kõigile teise korruse korteritele vaade jõe poole. Selles osas ei ole see traditsiooniline lahendus, kus korterid on üksteise peal, vaid teise ja kolmanda korruse korterid on omavahel nihkes. Supilinna keskkond mõjutas arhitekte tugevalt. Kuid siiski on majadel kasutatud kergplokke, kaetud laudvoodriga, fassaadi keskmine osa on kaetud dekooriga vaiguplaadist väljalõigatud muster, mille taust on värvitud. Laudvooder on väikse nurga all, soov oli, et majad tunduksid nagu liikuvad, igaüks justkuid veidikene viltu vajunud. Kuid see mõte ei teostunud visuaalselt päris nii mõjukalt nagu sooviti. Laudise efekti ei katsetatud piisavalt, laud oleks pidanud olema jõulisem, mitte nii tagasihoidlik. Mustrid maja seintel Kokkuvõtteks
väljastpoolt plastvõrgu ja niiskust läbilaskva spetskrohviga. Soojustuse võib paigutada ka väljaspool puidust ristsõrestiku vahele ja välisvoodriks kasutada tagant tuulutatavat profiilplekki, kiudtsementplaati, klaasi jne. Massiivpuidust seinad Rõhtpalksein on maamajade puhul tavaline. Need seinad ei ole kuigi soojapidavad: 15 cm paksuse puhul 0,80 W/m2 0K ja 20 cm puhul 0,67 W/m2 0K. Linnade puumajad on ehitatud vertikaalsetest või horisontaalsetest prussidest ja laudvoodriga väljastpoolt viimistletud. siseviimistluseks on tavaliselt krohv tuleohutuse seisukohast lähtudes. Nende seinte soojajuhtivus on samuti suur, 0,7 ... 0,8 W/m2 0K. Mõlemat tüüpi seinad tulevad täiendavalt soojustada. Tänapäeval ehitatakse rõhtpalkseinu masintöötluse teel, talviseks kasutamiseks tehakse maja topeltseintega. Sel juhul piisab, kui prussidest seinte paksus on 6 ... 10 cm. Kahe seina vahe
saj II poole majanduslikust ja kultuurilisest arengust, nt ehitustehnika täiustumine, uute ehitusmaterjalide tulek. Aina enam levis ilma pähikuteta puhas- ehk tappnurk. Eluhoonete seinad tahuti nii seest kui ka väljast siledaks. Aknad ja uksed tehti senisest suuremad ja tugevama raamistusega. Üldiseks said raudhinged ja lingid. Laialdaselt kasutati saelaudu, neist tehti uksi, kaeti kambripõrandaid ja lagesid. 19.saj lõpus hakati rehielamut väljastpoolt katma ka laudvoodriga. Eluruumid ja laudad ehitati korraliku kivivundamendi peale. Hoogustus lubimördi kasutus, ühes sellega kiviseintega lautade, tallide, keldrite jt hoonete ehitamine. Lõuna-Eestis püstitati 19.saj lõpust alates ka mõningaid kivi- või saviseintega hooneid. Samal ajal hakati Lõuna-Eestis katuseid õlgede asemel katma laastudega ja varsti ka sindlitega. Uus kattematerjal võimaldas teha ka viil- või poolkelpkatust. Hakati pöörama tähelepanu ka elamute ja aitade välimusele
Joonis 2.23 Puitseinte mõõdetud soojusjuhtivused (Insenerkoda 1939). Eesti vanemad puitkorterelamud olid ehitatud üldjuhul rõht- või püstpalkseintega ning ilma täiendava soojustuseta välisseintel, vt. Joonis 2.24 kuni Joonis 2.26. Esines ka sõrestikseintega korterelamuid. Joonis 2.24 Rõhtpalkseintega korterelamu (vasakul) ja püstpalkseintega korterelamu (paremal) välisseinakonstruktsioon. Valdavalt on välisseinad väljastpoolt kaetud laudvoodriga, kuid esineb ka krohvitud palkseinu, vt. Joonis 2.25 ja Joonis 2.27, tõrvapapiga/ruberoidiga kaetud välisseinu. Viimast lahendust tuleb pidada puitseintele sobimatuks, kuna materjal on veeaurutihe ja tõrvapapi/ruberoidi taha sattunud vihmavesi või toaniiskus ei pääse välja kuivama. Seestpoolt on välisseinad kaetud papi, ehitusplaadiga või on seinad krohvitud. Uuritud hoonete fassaadidest olid ligi 90 % kaetud voodrilaudadega ning ligi 10 % krohvitud
annaabi.ee 
