päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu. Räim Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes,
KOOL REFERAAT LATIKAS nimi klass kuupäev 2009 1.Sisukord 1.Sisukord...............................................................................................................2 2.Sissejuhatus..........................................................................................................3 3.Välimus................................................................................................................3 4.Kalastamine..........................................................................................................4 5.Sööt...................................................................................................................... 4 6.Püügi tehnika........................................................................................................5 7.Kasutatud kirjandus:............................................................................
Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.
paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine Emakala mari kleepub taimedele Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt OHUD Latika vaenlasteks on suured röövkalad Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele Looduskaitse alla ei kuulu ATIÄH!
soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad Koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid. Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha.
isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug. Kuna latikas on eelkõige põhjakala, siis röövlinnud talle olulisteks vaenlasteks ei ole. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele.Tal on maitsev valge liha, kuid palju luid. Parim on ta hautatud või ahjukalana koorekastmes ja kuum- või külmsuitsukalana. Looduskaitse alla ei kuulu. Ent Võrtsjärves, mõnes Vooremaa järves ja mujal, kus teda on ülearu palju, on alammõõdu nõue tühistatud ja seal võib seda kala püüda ükskõik missuguses mõõdus. Käsiõngega on lubatud püüda aastaringselt, teiste vahenditega kehtib keeld 1. maist 20. juunini.
(I) Rünt ehk harilik rünt (Gobio gobio) Rünt on väikekala, kes tavaliselt on kuni 10 cm pikk, harvem kuni 15 cm, kaal kuni 21 g. Keha on sihvakas ja suhteliselt ruljas. Selg on rohekaspruun, küljed hõbedased ja kaetud sinakasmustade täppide või laikudega. Suu on alaseisune ja selle nurkades on poised. (I) Nurg (Blicca bjoerkna) Nurg sarnaneb väliselt latikale. Eristada võib neid silmade järgi, mis nurul on suhteliselt suuremad, ning erinevalt latikast võib osa rinna- ja kõhuuimi olla punakat tooni. Samuti jääb nurg kasvus latikale alla olles tavaliselt 2025 cm pikk, maksimaalselt kuni 40 cm. (I) Latikas (Abramis brama) Latika pikkus on tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge
korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu. KILU Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.
Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja 4 pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha.
Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (TartuMaarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva viljaaastat (Põlva). Esimesest kevadisest püügist loodeti esimesena saada haug (Türi, Pärnu, Tarvastu), igatahes on haug ahvenast, särjest või latikast eelistatavam. Olgu unna või noodaga, arvati neid parem püüda olevat noorelkuul ja vanakuu põhjas (Iisaku). Rahvapärimuslikud kujutlused hiidhaugist on ette puutunud ka kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. Teated enam kui 100 aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab teadmine, et veekogus elutseb hiidkala, mainet samuti ka tema asupaigale.
Samuti loodeti kalaõnne püsimist. Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (TartuMaarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva viljaaastat (Põlva). Esimesest kevadisest püügist loodeti esimesena saada haug (Türi, Pärnu, Tarvastu), igatahes on haug ahvenast, särjest või latikast eelistatavam. Olgu unna või noodaga, arvati neid parem püüda olevat noorelkuul ja vanakuu põhjas (Iisaku). Rahvapärimust seoses haugi ja haugipüügiga on tutvustanud ka A. Luts. Rahvapärimuslikud kujutlused hiidhaugist on ette puutunud ka kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. «Teated enam kui 100aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud,» märgib N. Mikelsaa. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab
soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha.
annaabi.ee 
