Minna mainib, et tema arvates olevatki põhilisteks väärarusaamade ja mõistmatuse tekitajateks eestlaste ja soomlaste vahel just stereotüüpsed hoiakud. Nii Minna kui Henna leiavad, et võrreldes soomlastega on eestlased rohkem kollektiivne kui individualistlik rahvas, mis ilmselt on kommunismi-aegne pärandus. Nõukogude Liidu mõju olevat tüdrukute sõnul näha veel tänapäevalgi- eesti inimesed olevat passiivsed ja osavõtmatud ning laskvat elul minna nii, nagu too seda soovib. Samas aga jätkuvat neil küllalt pealehakkamist, et teisi ninapidi vedada- Henna sõnul peab ta koguaeg valvel olema, sest tema rahvusest teadlikuks saanuna üritavad mõningad eestlastest korteriomanikud ja müüjad tihtilugu neiul rahaliselt nahka üle kõrvade tõmmata. Siin tulevad esile ka eestlaste poolt soomlaste kohta usutavad stereotüübid, mille kohaselt olevat tüüpiline ,,põder" rohkelt alkoholi tarbiv ja aeglase
kehastused igas oleva liigis. Teades ühe liigi ideed, teatakse seetõttu ka selle liigi kõige täiuslikumat, parimat olemasoluviisi. Ideede teadmisest on seega tuletatavad ka absoluutsed objektiivsed väärtushinnangud. Selles teadmise liigis, mida Platon peabki üldse ainsana ranges tähenduses teadmiseks ja mida valdab vaid ühiskonna anamnesis`e-võimeline eliit, langevad faktiteadmine ja väärtushinnangute teadmine ühte. Seetõttu paistavad normatiivsed küsimused Platoni järgi laskvat end olemuste/ideede teadmise alusel ühetähenduslikult ja kindlalt vastata ning sellisena faktiotsustustest tegelikult mitte erinevat. Ta näib olevat esindanud vaadet, mille järgi poliitiliste eesmärkide seadmine võib saada ühetähenduslikult ja kindlalt tuletatud ideede-teadmisest. Tänapäeva filosoofias on siiski valdav arusaam, mis eitab sellise asja võimalikkust. On levinud seisukoht, et asjades endis ei ole seesmisi väärtusi, kõik väärtused on
”( Masing 1998:155) Nat’e leidub ka järvedes, jões, kaevus või mujal vetes. Nat’i välimus on hirmu äratav: “/.../ suur ja jäme, suure pääga nagu karu, suured maharipnevad kõrvad nagu lontkõrvadega koeral, silmi ja nina pole olemas, või pole neid näha. Viimati väidetakse, et ta olevat üldse ilma pää, silme ja kõrvadeta, kole ja jäme elukatomp nagu pakk. Teda nähtavat musta hunniku, kala või millegi näol, olevat hobusetaoline, suure sabaga, millele ta laskvat istuda lapsi.” (Masing 1998:155). Venelaplastel oli veehaldjas, kellega lapsi veest kaugemale peletati. Ta napsas lapsi nii ujumast kui ka venest. Lapsed ei tohtinud minna õhtul rannale tema öörahu rikkuma. Sama haldjas kaites ka vesilinde ning uputas selle, kes neid ahistas (Masing 1998:123). 8 “/.../ sage tingimus kuulub: enne valatagu seitsme venna veri, kui raha kätte saadakse. See tingimus ei nõua ometi seitsme isiku verd, vaid tingimus täidetakse kui 7 ühesugust looma,
Mida kõrgem oli isiku positsioon ühiskonnas, seda kallimast kangast rõivaid tohtis ta kanda.Vaarao skenti tehti kõige peenemast linasest, kullaga läbi kootud kangast. Lihtkodaniku kehakatte materjaliks oli robustsem taimekiud või nahk, sotsiaalset kuuluvust näitas ka kanga koemuster. Muinasegiptlaste meeliskangakas oli linane, millel olid kõik kuuma kliima jaoks vajalikud omadused. Linakiust sai kududa õhukest ja kerget, õhku hästi läbi laskvat kangast, mida oli hõlbus ümber keha mähkida. Peseminegi oli lihtne. Alguses oli kangaid tehtud igasuguste hõlpsasti kättesaadavate rohttaimede kiust, pruukides egiptlaste endi välja mõeldud võtteid. Hilisemaltel aastatel, kui kogu riigis olid rajatud korralikud niisutussüsteemid, sai kanga põhiliseks tooraineks lina. Värvide kasutamine rajanes nende sümboolsele tähendusele. Nii tähendas roheline
Mida kõrgem oli isiku positsioon ühiskonnas, seda kallimast kangast rõivaid tohtis ta kanda.Vaarao skenti tehti kõige peenemast linasest, kullaga läbi kootud kangast. Lihtkodaniku kehakatte materjaliks oli robustsem taimekiud või nahk, sotsiaalset kuuluvust näitas ka kanga koemuster. Muinasegiptlaste meeliskangakas oli linane, millel olid kõik kuuma kliima jaoks vajalikud omadused. Linakiust sai kududa õhukest ja kerget, õhku hästi läbi laskvat kangast, mida oli hõlbus ümber keha mähkida. Peseminegi oli lihtne. Alguses oli kangaid tehtud igasuguste hõlpsasti kättesaadavate rohttaimede kiust, pruukides egiptlaste endi välja mõeldud võtteid. Hilisemaltel aastatel, kui kogu riigis olid rajatud korralikud niisutussüsteemid, sai kanga põhiliseks tooraineks lina. Värvide kasutamine rajanes nende sümboolsele tähendusele. Nii tähendas roheline
a teisest poolest. Kahes viimases Hurda toimetatud lisalehe numbris ilmus pikk artikkel ,,Mis lugu rahva mälestustest pidada". Selles seletas Hurt üksikasjalikult ja näidete varal, mida tuleb rahvamälestuste all mõista, põhjendas nende teaduslikku ja kultuurilist väärtust ning kutsus üles rahvaloomingut kirja panema. Lisalehte toimetas Hurt kokku 27 numbrit, üldse pool aastat. Miks ta loobus? Lugejaile põhjendas Hurt oma eemalejäämist silmahaigusega, mis ei laskvat tööd jätkata. Kindlasti polnud see aga ainus ja mitte peamine põhjus. Rudolf Põldmäe seostab Hurda loobumist põhjendatult sellega, et baltisakslased hakkasid Jannsenile survet avaldama Hurda ajalookäsitluse pärast. Oma rolli mängis aga ilmselt ka Hurda pettumine lugejates, kes tema poolt pakutut sugugi nii vaimustatult vastu ei võtnud, nagu Hurt arvatavasti oli lootnud. Lugejatele, kes olid harjunud Jannseni muheda
Ma tahaksin hea meelega näha, kas sinu sepal nii palju julgust on, et ta siia sisse tungiks ja sinu otsekui lõukoera suust välja kisuks.» «Mina ei soovi seda mitte, sest ma armastan teda enam kui . . . teie!» «Tasa, tasa, jumala pärast!» sosistas Adelheid kohkunult. «Ma kuulen kedagi tulevat.» Tõesti astus üks inimene eestoas uksest sisse. Sepp surus ennast sügavamalt ahju taha. Tulija oli orjatüdruk ja kuulutas, et vanahärra puusärki-panemine kõhe pidi algama; noorhärra laskvat sellepärast ka preilit alla paluda. Paar minutit ei olnud muud kuulda kui kergete sammude ja naisterahva riiete kähinat. Vist kohendas preili Adelheid oma ülikonda ja pani ehteid juurde. Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega 196 uksest sisse ja Jaks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat: «Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori pole sugugi.»
k.). 271 «Siia lasuurkivi värvi kullatud äärtega kivile laskis Guillaume de Paris selle Hiiobi kuju graveerida. Hiiob kujutab enesest tarkade kivi, mis selleks, et täiuslikuks saada, peab läbi tegema katsumusi ja kogema kannatusi, nii nagu Raimundus Lullus * ütleb: Sub conservatione formae specificae salva aniina '». «See on mulle ükstapuha,« ütles Jehan, «sest minu käes on rahakott.» Sel hetkel kuulis ta selja tagant tugevat heledat häält hirmsaid vandesõnu, lendu laskvat: «Põrguline! Kuradi mait! Saatana silmamuna! Vanakuradi sohilaps! Peltsebuli naba! Põrgupaavst! Käi kus kurat! Kurat ja põrgu!» «Kurat võtku! hüüdis Jehan. «See võib ainult mu sõber kapten Phoebus olla!» Phoebuse nimi ulatus ülemdiakoni kõrvu, kes parajasti kuninglikule prokurörile seletas lohe tähendust, kes oma saba vanni on peitnud, kust suitsu seest kuninga pea välja tuleb. Dom Claude võpatas, jäi Char-molue suureks ehmatuseks vait, pöördus ümber ja nägi oma
annaabi.ee 
