Laps räägib siis kui kana pissib? Noor = laps? Kirjand. (2)

Laps räägib siis kui kana pissib? Noor = laps?
Ilmselt igaüks, kes on lastega kokku puutunud, teab, et see väide ei vasta tõele. Koolis või tänaval noori kuulates saab kiiresti selgeks, et oma arvamuse avaldamisel ei ole nad just tagasihoidlikud.
Tänu Internetile on igaühel võimalus oma mõtteid kogu maailmaga jagada ning kõige rohkem haaravad sellest kinni noored. Delfi Rahva Hääl kubiseb noorte rahvaajakirjanike töödest ja igal enesest lugupidaval teismelisel on veebipäevik, või vähemalt Facebooki konto, kus iga pisematki mõtet teistega jagada. Sageli ei pane aga sedasorti mõtteavaldused täiskasvanuid teismeliste arvamusavaldustesse tõsiselt suhtuma . Miks peakski keegi tõsiselt võtma inimest, kes on just hetk tagasi Internetis kõigile kuulutanud, et reede õhtul sai „rajult läbu pandud ja nüüd on ilgelt rõve olla“ või teatanud, et tegi kogemata Facebooki virtuaalfarmis peenrad viltu ? See aga ei tähenda, et kõik noored on ühe vitsaga löödud ning ükski neist pole võimeline tõsisemaks aruteluks.
Hoolimata laialt levinud arvamusest, et noored on hukas ega hooli muust kui lõbutsemisest, arutletakse näiteks poliitika, keskkonna või muude tähtsate teemade üle sageli isegi pidudel. Tulised vaidlused on küll sageli läbi põimunud kuumimate klatšiuudistega, kuid see-eest faktirohked ja argumenteeritud . Loomulikult ei lähe selliste aruteludega kõik kaasa – inimestel on ju erinevad huvid. Kindlasti ei saa aga öelda, et noored ei räägi, sest tegelikult kui ainult silmad-kõrvad lahti hoida, leiab nende mõtteid otseses mõttes igalt poolt – kasvõi majaseintele ja plankudele kirjutatult.
Lisaks on Eestis palju noorteühendusi, kus oma mõtteid teistega jagada ning neid siis üheskoos ellu viia – erakondade noortekogud, koolides õpilasesindused, üliõpilasorganisatsioonid jne. Paljudel keskkonnakaitsega tegelevatel ühingutel pole vanusepiirangut ning enamasti ongi seal peamised tegijad alla 20 aasta vanad. Hiljuti tuli Eesti Noorteühenduste Liit välja ideega anda valimisõigus ka 16-17-aastastele. See juba iseenesest näitab, et noored suudavad teha piisavalt kõva häält – vaevalt muidu mõni täiskasvan säärase idee peale oleks tulnud.
Paljudele uutele liikumistele panevad aluse just noored – näiteks nii keskkonnaaktivistidest kui taimetoitlastest on väga suur osa just teismelised. Noortealgatuslik on näiteks ettevõtmine „mupotõrje“ - kingi oma ühistranspordi pilet väljudes esimesele sisenejale, kes omakorda kingib selle edasi...
Tegelikult oleks hoopis raskem ülesanne laste ja noorte vaikima sundimine. Koolis kulub nii mõnigi tund lihtsalt arutlemisele ning kõik saavad kaasa rääkida. Tihti avaldatakse oma arvamust nii kõvahäälselt, et õpetajal pole eriti võimalustki sõna sekka öelda. Igaüks peab oma mõtteid objektiivseks tõeks ning peab teiste veenmist pühaks kohuseks.
Räägitakse kõigest, alustades sellest, mida keegi hommikusöögiks sööb ja lõpetades prügi sorteerimisega. Toidust räägitakse üldse palju, eriti enne söögivahetundi. Hommikuste uudiste juurest läheb vestlus sujuvalt üle uusimate Youtube'i videote ümberjutustustele ja eilsete seriaalide lühikokkuvõtetele. Majandusuudised, sport ja ilmateade jooksevad aeg-ajalt vestlusest läbi ning „kes-käib-kellega“-uudised liiguvad kiiremini, kui valgus. Ka pimedast magamistoast pole juttugi, seksijutud on ammugi kooli päevavalguslampide alla või äärmisel juhul koolibussi hämarusse tiritud.
Koolibussi tagumine pink on tegelikult parim koht noorte vestlustest ülevaate saamiseks. Seal võib vaikusest ainult unistada , kui jutuvada hetkeks katkebki, siis ainult selleks, et mõnda lorilaulu laulda või mobiiltelefonist kõlavale lööklaulule kaasa ümiseda. Täiskasvanuil on muidugi keeruline sellistest jutuajamistest aru saada, kuna iga teine sõna on släng või tuleks hoopiski tärnikesega asendada . Igaüks aga mõistaks hiljemalt poole minuti jooksul, et õpetajad istuvad põhjusega esimestes pinkides ning vanasõnast „rääkimine hõbe, vaikimine kuld “ pole noored kuulnudki.