. Nüü d ööd jälle , tu l ev a d ne ed v a l ge d Kus und ei saa ei taevas , maa , meri , ei inimlaste ootusärev veri . s s o o l a s e s t a p a lj ad ja l a d . . . End laotand üle minu v äikse aia . ....ei suu da la hti õ elda tast . Maa d ra n ge l t v alitse b nüü d püh a päi
Under tõlkis ka saksa ekspressionistlikku luulet. Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud. 1944 a. septembris lahkusid Under ja Adamsond Rootsi. Under töötas 1957 aastani Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis ning avaldas 2 uut luulekogu, lisaks mitu valikkogu. Under suri 1980 aastal ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle ning purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudruneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. 1.Teema: loodusluule, armastusluule. 2
mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan (Under 2007: 27) see õitsemine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa (Visnapuu 1998: 289) end laotand üle minu väikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused (Under 2007: 18) ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin (Under 2007: 18) ta esimesed annid on hüatsindid ja astrid viimased, kui kirjud lindid (Under 2007: 28) piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! Mu veres elurõõm, kui hõiskavalt sa karjud:
· Underi tähtsaim kevade sümbol on päike. Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /... / · Seda isikustades loob ta pildikesi, mis Ja õitest kollastest ning punastest on küll veidi naljakad, aga samas ja liblikatest valgeist, kirjudest kevadele vägagi iseloomustavad. laps särasilmil hakkab unistama - /... / · Kevad äratab luuletaja taas ellu End laotand üle minu vaikse aia pärast talvist uinumist, ta on on rohelised õndsad lootused inspireeritum kui ühelgi teisel ja igas väikses põõsas suured aastaajal. ootused - · Pärast emigreerumist Rootsi on kui kuulatades seisab kogu maja. kevad talle valguseks ja lohutuseks. · Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida
see, millest elan, see on - õnn. Kus lõped sa? Üks olemine imeuus: Kus algan ma? me sammud kaotand maise tee, Kes lahutas küll lained merest? ei tagasi vii too, ei see. Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Ekstaas Sinine terrass Ah!Toredaim on elamine maine Täis roosat eha sinine terrass, ja vägev vere surematu püüd! kus punast tülli laotand akendelle Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav ning purpurrätiku mu õlgadelle hüüd! päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle,
Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi. Luuletama hakkas ta juba 14-aastaselt. Esimesed värsid ja kirjanduslikud eeskujud Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on "Hääl varjust", mis ilmus 1927-dal aastal ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Marie Underi eeskujuks olid Vilde ja Heinet. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle king purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudeneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomavad mu kingi, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. Päiksevann
et iga meel mul iga ilu joob. Kuid täna tuhatkordnenud mu meel! Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid kui surmamõistetu, kel vähe aega. meil elult üllatavalt nopib pihu. Sinine terass Hardumus Täis roosat eha sinine terrass, Las kihab rahvaparve kihav laat kus punast tülli laotand akendelle mus idaneb üks lunastuse iha, king purpurrätiku mu õlgadelle üks puhastuse-pühitsuse püha, päev loojenev, nii kaunilt kustumas. suur vaikkne tõsidus mus võtab maad. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Me kahekesi ja see lainisaat! ta taevas suurem õde lilledelle, Ju luilutuseks hellub mere müha. kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha
päiksest / kuldudarlisest piima voolab toites, / et pakateleb muld kui tabat äiksest." ("Varakevad") ja "Kevadeutoopia" - "Päike kõliseb taevas / veed karand püsti kraavides, / lõhuvad joosta mis hirmus. / Iga lomp saanud peegliks: / tuleb üle hüpata taevastest / nii ja nii mitu korda." Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /... / Ja õitest kollastest ning punastest ja liblikatest valgeist, kirjudest laps särasilmil hakkab unistama - /... / End laotand üle minu vaikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused - kui kuulatades seisab kogu maja. Kevad äratab luuletaja taas ellu pärast talvist uinumist, ta on inspireeritum kui ühelgi teisel aastaajal - või tundub sellisena, pärast talve staatilisust. Taas rohkem päikest ja rohkem rõõmu detailidest on piisav kontrast, et panna luuletama ka inimene, kes seda muidu ei tee. Andega kirjutajale on aga taasärganud
○ „Sirelite aegu“; ○ „Sinine terrass“; ○ „Ekstaas“. ● Ballaadid: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1917. aastal kogu „Sonetid“: ○ „Sinine terrass“; ○ „Ekstaas“; ○ „Ehtides“. ● 1929. aastal kogu „Õnnevarjutus“: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1942 luuletus „Jõulutervitus 1941“ Sinine terass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle Siin pudeneva halli kivi praos king purpurrätiku mu õlgadelle nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab päev loojenev, nii kaunilt kustumas. ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui verev roosikimp veel hõõgumas kui leegid üleroomavad mu kingi, ta taevas – suurem õde lilledelle, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, kes armust haiged
annaabi.ee 
