Underi luulekava (1)

Marie Under
Luulekava
Suur kuldne päike naerab
talvekatte ja talvemured sulama
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin .
es t!
ä i k
ju p
p a l
ni i
ta
i n ud
n ä
u
a mm
Ei
..siin alasti ta lamab ,
päikest ihkav naine!
Neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi pugesid läbi härmas ruudu
.
Nüü
d
ööd jälle
, tu l ev a
d ne
ed v
a l ge
d
Kus und ei saa ei taevas , maa , meri , ei
inimlaste ootusärev veri .
s s o o l a s e s t a p a lj ad ja l a d . . .
End laotand üle
minu v äikse aia
.
....ei
suu
da la
hti õ
elda
tast
.
Maa
d ra n
ge l t v
alitse
b nüü
d püh
a päi
k
Sest suveks valmistuma juba
hakkan .
Kus lõpeb päev , kus algab öö
Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt .
See helge suvepäev nüüd uhkelt looja
läheb .
Võrdlused
vVeel punab mõne lapse suve kleit kui
mooniõis...
vMu süda õhetab , kui hööguv ääs .
vPoolkinnisilmi nagu uduloor
v...roosa helbeid heidab aiateile , kui punast viina
üle käte meile
vSee kleit on ikka tõusnud sulle pähe kui
mürgilõhna hajutav jasmiin.
Isikustamine
vKus hõõgumas on suudluste rubiin .
vÖö hellusesse päeva pärleid plehti.
vRohus kobrutab valgeid õisi.
vKevad nüüd külvab oma esimese idu.
vNii raske üksi kõike ilu kanda ...
vKuis luksub heledust su väike rind.
Epiteedid
v
Kõrge rammus hein .
v
..purpurlisi marju .
v
..nägin tarretuses seisatlevalt.
v
Punanokaline merelind.
v
Helge suvepäev
v
Hallrõske sügisõhtu.
Ekspressionism
v
Kahlasin kaelani ohakais ,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais
vasemal surusid mäed.
Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav-
varju ei vähemat.
Valusas südames lahtine haav ,
lainetes lähimat
TÄNAN KUULAMAST