Lammimetsa tekkeks ja püsimiseks vajalikud ökoloogilised tingimused on tänapäevani püsinud vähestes kohtades seal, kus jõgedel on säilinud ulatuslik valgala ning kus neid pole süvendatud-õgvendatud. Perioodiliselt üleujutav niiske mineraalne või turbane ala. Seisundi ja liigilise koosseisu määrab üleujutuste kestus ja setete hulk antud paigas Koosluse tingimuste muutumisel kannatavad paljude seal elavate liikide elupaigad Meil lasub vastutus lammimetsade püsimise eest, sest mujal Euroopas neid lihtsalt enam pole. Tõelisi lammimetsi on näinud vähesed, sest need on meil väga haruldased. Haruldased seepärast, et lammimetsa tekkeks ja püsimiseks vajalikud ökoloogilised tingimused on tänapäevani püsinud vähestes kohtades seal, kus jõgedel on säilinud ulatuslik valgala ning kus neid pole süvendatudõgvendatud. Selliste jõgede lammidel tekivad enamasti igal kevadel, aga mõnikord ka sügisepoole üleujutused.
(6530*), looduslikus seisundis rabade (7110*), rikutud, kuid taastumisvõimeliste rabade (7120), siirde- ja õõtsiksoode (7140), allikate ja allikasoode (7160), liivakivipaljandite (8220), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), soostuvate ja soolehtmetsade (9080*), rusukallete ja jäärakute metsade (9180*), siirdesoo- ja rabametsade (91D0*), lammilodumetsade (91E0*) ning laialehiste lammimetsade (91F0) kaitse Kuigi Eesti on pindalalt väike riik, on meil suhteliselt hästi säilinud ja kaitse alla võetud loodust siiski palju, suhteprotsendilt nii mõnestki suure pindalaga Euroopa riigist enam. Samuti käsitleti seminaril väga tugevalt rannikukoosluste majandamise kvaliteedi teemat. Rannaniidul ainuüksi merevaate avamisest ei piisa. Kui rannikuelupaiku vaadeldakse terviklike kompleksidena, peab kaitsekorralduses arvestama nii ümbruse mõjusid, kui ka tagama kompleksi
poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast. Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist. Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovezjes, võib teda kohata veest kaugel, aga siis peab mets, kus ta elab, niiske olema. Stepis elab ta ainult lammimetsade veekogudes. Taigat ta ei armasta. Mägedes esineb ta kuni 1100 m kõrguseni (5). Veekonnad on tähtsad lendavate putukate hävitajad. Veekonna talveuni kestab keskmiselt 100 päeva ja on pikem kui pruunidel konnadel, aga lühem kui järvekonnal. Veekonn on küll soodsas seisundis, aga Eestis looduskaitse all (5). Venemaal elavad veel lisaks eespool jutuks olnud konnadele siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani) ja väle konn (Rana
suvituskohaga Eestis. Joonis . Kauksi puhkusepiirkond Ida-Virumaal. Punasega on tähistatud väljavalitud osa biotoopidega (Maa-amet). Lamminiidud Lamminiidud ehk luhaniidud on üleujutatud kohad jõgede, järvede, ojade lammidel. Kuhjuvad setted muudavad lammimullad viljakaks ja luha viljakuse aluseks on jõeuhtega kantud toiteelemendid (Paal 1997). Lamminiidud on enamasti alguse saanud inimtegevusest lammimetsade maharaiumisele on järgnenud niitmine ja karjatamine. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslikud tingimused on kujundanud luhtade omapärase taime- ja loomakoosluse (Mägi 2005). Käsitlevad Rannapungerja lammid on parasniisked ning korrapäraste üleujutustega, mis asuvad gleistunud lammimuladel (Ag) ja lammi-gleimuldadel (AG) (Maa-amet). Klassifikatsiooni alusel kuuluvad nad seega aasrohumaade tüüpi ning võib eeldada, et kuivade
soometsadeni. Jõgede üleujutusala piirkonnas levivad kogu Eestis haruldaseks muutunud lammimetsad: Lemmjõe keelemets, Pääsma laas, Karuskose ja Venesauna lammimets. Pääsma laas Pääsma laas on Soomaa ulatuslikeim ja asub Tipu külast põhja pool. Metsa võib jagada tinglikult kaheks ? üleujutatav ja mitteüleujutatav osa. Metsakasvukohatüüpidest levivad Pääsma laanes naadi, sõnajala, angervaksa ja lodu tüüp. Lammimetsade koosseisus domineerivad lehtpuud jalakas, arukask ja saar. Alusmetsas on ülekaalus sarapuu, toomingas ja pihlakas. Rohurinne on liigirikas ja lopsakas. Esinevad salumetsale iseloomulikud liigid: maikelluke, salu-tähthein jne. Sõnajala kasvukohatüüp esineb jõest kaugematel aladel, kus suurt tähtsust rohurindes omavad ohtene-, naiste-, laane- ja maarjasõnajalg. Madalamates lohkudes jääb üleujutusvesi pikemaks ajaks seisma ja seal on peamiseks puuliigiks sanglepp
Raba pindala on 4651 ha (Aasma, 2008). Nigulale annavad võlu otse rabaservas paiknev Järve järv ja põlismetsaga kaetud soosaared (Kuresoo, 1998). Nigula raba liideti Ramsari alaks 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Nigula raba linnustik on vaatlusaja jooksul palju muutunud- muu hulgas ei pesitse seal enam järvekaur, rabapistrik ja rabapüü (Kuresoo, 1998). Soomaa rahvuspark Soomaa rahvuspark on loodud 1993. aastal suurte soode, lammimetsade ja- niitude kaitseks (Kuresoo, 1998). Soomaa rahvuspark hõlmab 37 169 hektarit ja Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soomaa rahvuspark on omapärase ja huvitava loodusmaastikuga ja asub Pärnu ja Viljandi maakonnas. Kaitseala põhiosa hõlmavad suured rabamassiivid Kuresoo, Öördi, Kikepera ja Valgeraba. Soid eraldavad üksteisest Halliste, Lemmjõgi ja Raunda jõgi, mille kallastel on valdavalt lamminiidud. Rabade vahelised alad on kaetud metsamassiividega
selle kujutamine kaardil. Geobotaaniline rajoneerimine põhib taimkatte kaartidel, mis võivad olla koostatud erinevatest printsiipidest lähtuvalt. taimegeograafilien rajoneerimine tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätte areaalipiirile jõudvaid liike arvestades. Arumetsade klass : loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, sürjametsad, salumetsad. Lammimetsade klass. Soostunud metsade klass: soovikumetsad, rabastunud metsad. Kõdusoometsade klass: kõdusoometsad. Soometsade klass: madalsoometsad, siirdesoometsad, rabametsad.
Ecl – paekalda allv; Esup – Pandivere vk; Alt – Alutaguse; Emed – Lahkme- Eesti vk; Eor – Kagu- Eesti vk Enne märkimisväärse inimtegevuse algust (primitiivne maaviljelus 4000- 3000 a. tagasi) oli Eestimaa metsasus 90%. 13. saj. oli langenud 60%-ni ning eriti ulatuslik metsade laastamine toimus 17. saj. alates. Saeveskid, manufaktuurid, pigi valmistamine ja viinapõletamine. Praegu ligi 50%. Arumetsade klass: Loometsad, Nõmmemetsad, Palumetsad, Laanemetsad, Sürjametsad, Salumetsad Lammimetsade klass Soostunud metsade klass: Soovikumetsad, Rabastunud metsad Kõdusoometsade klass: Kõdusoometsad Soometsade klass: Madalsoometsad, Siirdesoometsad, Rabametsad Aruniidud, Lamminiidud, Rannaniidud, Soostuvad niidud Madalsood, Siirdesood, Rabad 30. Eesti maastikuline liigestatus ja rajoneering. Põhja- Eesti: Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju ja Viru lavamaa, Kõrvemaa ja Alutaguse Lääne-Eesti: Hiiumaa, Saaremaa, Ruhnu, Pärnu lahe madalik ja Liivi lahe saared
klassifikatsioon – eirnevatel klassidel võivad juhttegurid olla erinevad (koosluse sturktuur, keskkonnatingimused jmt). Kõik niidud on rajatud tegelikult metsade asemele. 143. Eesti taimkatte tüpoloogiline ülevaade Metsa-, niidu-, soo-, kalju- ja liiviku-, magevee-, merevee-, kultuur- ja ruderaaltaimkond. Eesti metsataimkond: Metsataimkond hõlmab Eestis kõige suuremat ala (kokku 44,5–47%) ning see jaotatakse arumetsade, lammimetsade, soostuvate metsade, soometsade ja kõdusoometsade kasvukohatüübiklassideks. Arumetsade klass Arumetsad kasvavad kuivadel kuni niisketel mineraalmuldadel ning neis eristatakse mulla toiterikkuse ja veeolude alusel mitu tüübirühma (loometsad ja -põõsastikud, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, sürjametsad ja salumetsad). Loometsad ja -põõsastikud on omased õhukestele huumusrikastele karbonaatsetele
annaabi.ee 
