taevasse.29.juulil märkas kapten maad ja nimetas selle Elizabethi neemeks(Resolutioni saar) sellepärast see nimi, et see on Inglise kuninganna auks. Mis kohti maadeavastajad veel avastasid? Kui maadeavastajad randusid siis nad nägid enda arust väina ja panid sellele nimeks Frobisheri väinaks(nüüd Frobisheri laht).Seal avastati saar, kuhu kapten maabus koos kuue madrusega.Frobisher tõusis mäetippu ja nägi läänes, arvatava väina lõpus kaht neeme ning nende vahel laiuvat veevälja.Sealtpoolttulevate tugevate hoovuste järgi otsustades nägi Frobisher enda ees merd mille kaudu võis jõuda Hiinasse ja Indiasse.Frobisher kohtus ka eskimodega. Kes avastas kirdeväila? Esimene hollandlaste laev jõudis PõhjaDvinaa suud messe 1557. aastal neli aastat pärast inglasi. Alates 1584. aastast üritasid hollandlased liikuda ka ida poole 1611. aastal pani Madal maade Generaalstaadid välja suure auhinna esi m esele Kirdeväila läbijale, kuid ei 17., 18
meres. Üldiselt soovitatakse kallitest Sharm el Sheikh ja Hurghada kuurorditest eemale hoida ja põrutada hoopis backpackerite (seljakotirändurite) mekasse - Dahabi, kus korallriff algab kõigest paarikümne meetri kauguselt kaldast - Siwa oaas ja dziibiretked Sahara kõrbesse. Kuigi suurt osa Egiptusest katab Sahara kõrb, on kauneid liivaluiteid väga vähe. Selleks peab ikkagi sõitma päris Liibüa piiri äärde Siwa oaasi, et näha ilusat kõrbe. Mujal laiuvat võiks nimetada veetuks ja viljatuks, päikese käes lõõskavaks tühermaaks. - Karnaki, Luxori ja Abu Simbeli templid. Need on tõelised kultuuripärandid ja kindlasti väga huvitavad vaadata. Eriti hämmeldus tekitav on see, et templitel on ikka veel kohati säravad värvid. - Felucca (purjepaat) reisid pikki Niilust Luxoris ja Assuanis. - Kuningate ja kuningate oruga Luxori lähedal. Seal võib külastada hauakambreid ning
Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt
Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kkt. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt
Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, mustasõstart, paakspuud jt. Sõnajalatüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane-ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputkejt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainete vaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, veekogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendus võrgu ummistumise jt
Suure lämmastikusisalduse tõttu arenevad seal lopsakate lämmastikulembeste taimede kooslused. Adruvallidel kasvab näiteks rand- kikkaputk, kõrge raikaerik, palderjan, harilik orashein, harilik maavits, mitmed oblikaliigid jpt. Otsese mere mõju piirkonnast pisut kõrgemal kinnistuvad adruvallid põldmarajadega ja lämmastikulembeste mets-harakputke, erinevate maltsaliikide, kõrvenõgese, kähara karuohaka jmt. liikidega. Räha- ja kliburandade sallinses osas kasvab hajusalt laiuvat nadaheina, kaljukressi, rand-sõlmheina, randastrit, rand-õisluhta, randmaltsa jne. Liivarandade saliinses vöötmes leidub ogamaltsa, liiv-merisinepit, merihumurit, kõrgemal kujuneb välja luitetaimkate. Omapärane avataimkate kujuneb välja soolakulistel muldadel tasaste lahtede rannikuil eelkõige Lääne- Eesti mandriosas, Saaremaa ning Hiiumaa lõuna- ja kagupoolseil rannikuil ja madalatel laidudel.
liku kõduga metsadele iseloomulikud taimed. Madalamatel pinnavormidel kasvavad kõrvuti salutaimed: kevadine seahernes, võsaülane, püsik-seljarohi, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, longus helmikas ja lodumetsade taimed: angervaks, soo-koeratubakas, sookastik, soo-osi. Peale nende esineb lillakat, luht- kastevart, metskastikut, sõrm-, tupp- ja mätastarna, harilikku heinputke, maikellukest, villohakat, kuldvitsa, ohtest ja laiuvat sõnajalga. METSOSI - Equisetum sylvaticum; Equisetum hobusesaba, sylvaticum metsa-. Sugukond osjalised. Mitmeaastane. Kasvukoht: niiskemad metsad, raiesmikud, puisniidud. Metsosi on tumepruuni risoomiga ja kuni 60 cm pikkuse maapealse varrega eostaim. Kevad- ja suvivõsud ilmuvad samaaegselt, suvivõsudel külgoksad harunevad omakorda ja annavad taimele eriliselt kahara väljanägemise (harunevad külgoksad on heaks määramistunnuseks!)
osadel h. mustikas, h. pohl, leseleht, h. laanelill, metsosi (Equisetum sylvaticum) jt. Lohkudes lodudele iseloomulikud taimed nagu kevadine seahernes, h. naat, püsik- seljarohi, võsaülane, h. ussilakk, koldnõges, h. sinilill, longus helmikas, h. angervaks, soo-koertubakas, sookastik, soo-osi (Equistum palustre) jt. Leiduv veel lillakat, luht- kastevart, metskastikut, sõrm-, tupp- (Carex vaginata) ja mätastarna (Carex cespitosa), h. heinputke, ohtest- ja laiuvat sõnajalga (Dryopteris expansa) jt. liike. Samblarinne on ebaühtlane, esinevad laanik, palusammal, metsakäharik, h. kaksikhammas, h. karusamma, raunik, tüviksammal ja mitmesugused turbasamblad. Raiestikel toimub kiire kattumine lopsaka rohttaimestikuga, liigid samad, suureneb vaid kõrreliste osakaal (kastikud, luht-kastevars) ohtrus. LU toimub põhiliselt kase vegetatiivse uuenemise teel, Ku ja Mä uuenevad vaid mikroreljeefi küngastel. Kultiveerida Mä, 6000 tk ha-le, LM,
annaabi.ee 
