kunsti järelkasvu eest. Ta ise olla öelnud: Mina olen üksik kartul, aga minust peab saama pesa, minu õpilaste kaudu. Laikmaa Provintsiaalmuuseumis avatud näitus oli esimene eesti kunstniku näitus Eestis. Tema oli ka üks esimesi, kes julges baltisaksa kunstnike loomingut kritiseerida. Laikmaa teeneks oli eesti kunstipubliku kasvatamine, kunsti tutvustamine tavainimesele, selgitamine, et kunst on vajalik. Kui rääkida Ants Laikmaast, siis rääkida kunstnikust, rääkida pedagoogist, rääkida kunstielu organisaatorist. Need on kolm tahku, millest tema puhul on võimatu mööda minna ning millest rääkides ei saa üht eelistada teisele. Laikmaas kui mitmekülgses inimeses oli võrdselt loomingulisust, energiat, teotahet, huvi enda ümber toimuva vastu. Eesti kunstiajalugu on olnud läbi aegade kirev ja elav. Ajast aega on ta pidanud võitlema
väljendavad sisemist põlemist soovi olla kunsti nimel kompromissitu. Säärane portree, mis ei karda olla jõuline ning loobub tavapärasest portreekunstile iseloomulikust leebusest ning värvi-varju mängule keskendumisest, on haruldane kogu siinses kunstiajaloos. Autoportreena pakub teos meile aga harvaesinevat võimalust näha seda, mida Laikmaa ise Laikmaast arvas. See on aus hinnang iseendale. Loomingu sisu Ants Laikmaa tähtsus on juba ammu muutunud pidevalt kasvavaks nähtuseks. Ühelt poolt tuleb ikka ja jälle meelde tema olulisus Eesti kultuuriväljal: Laikmaa organiseerimisvõime ning enesele kindlaksjäämise läbi eeskujuks olemine tervetele põlvkondadele. Ent teisalt tuleb alati meenutada, et Laikmaa autoriteet ei saanud tekkida tühja koha peale see pidi põhinema tema loomingul
Rahutud ja ärevad päevad ei jätnud Laikmaale ateljeekooli kõrvalt mahti ulatuslikumaks loominguliseks tööks. 6 Kuna olukord kodumaal oli ebakindel, sõitis Laikmaa mõneks ajaks Peterburi, kus valmis lapseportree Zina. Tagasi pöördudes sai tema esimeseks mureks ateljeekooli viimine soodsamasse asukohta, see viidi üle Falgi puiestiku äärsele endisesse suveteatri hoonesse Laikmaast oli saanud mees, keda igal pool tunti ning tunnustati kui kunstnikku ja kui avaliku elu tegelast. Tunnustati ja vajati - tema demokraatlike veendumuste, tema ammendamatuna näiva energia ja iginoorusliku vaimustusvõime pärast. 1907.a jaanuaris valiti ta koos sõber Kristjan Rauaga Eesti Rahva Muuseumi ettevalmistavasse toimkonda. Sai viimaks teoks ka algatus, mille eestvedajaks Laikmaa juba aastaid oli olnud: samal 1907. a. kevadel toimus ateljeekooli ruumides Eesti Kunstiseltsi
häid kavatsusi ja vähest mõistust nende teostamiseks. Sajandi algul Euroopa tärkava modernismi ühest keskusest Münchenist kodumaale saabunud Kristjan Raud valis oma kangelaskuju loomiseks eeskujud Põhjamaade ja Soome rahvusromantilisest kunstitraditsioonist. See on ehk ühelt poolt seletatav Põhjamaade kunsti suureduga 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Raud sinna erinevalt põlvkonnakaaslasest Ants Laikmaast raha puudusel ei jõudnudki, seda mõjusam võis olla püüdmatu unistuse sinisära. Teisalt osutus oluliseks kitsa rahvuslaste haritlasringi romantilisest suunatusest lähtunud äratundmine, et valitud tee on õigeim veel olematu rahvusliku kunsti- ja kultuurielu ellukutsumiseks. Sama siiras usk saatis Rauda ka tema hilisloomingu perioodil, kolmekümnendail aastail, mil rahvuslikkus oli valitseva kultuuripoliitika teadlikul suunamisel muutumas poliitiliseks tellimuseks
"Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 191112 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt
Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid
Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 191112 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid
,,kohtadel". Baltisakslaste kõrvale tõusevad professionaalsed eesti kunstnikud. Head haridust saadakse välismaal, põhiliselt Düsseldorfi Kunstide Akadeemias (Laikmaa, K. ja P. Raud) ja Peterburi parun Stieglitzi joonistamise Keskõppeasutuses e Kunsttööstuskoolis (Triik, Mägi) Kunstnikud: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Paul Raud, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Amandus Adamson Maalikunstis silmapaistvad portreed Nikolai Triigil Juhan Liivist, Ants Laikmaast, Konrad Mägist, Marie Underist. Õnnestunumad maastikumaalid Mägil Ahvena-, Saare-, Viljandi- ja Võrumaast, rõõmsad ja värviküllased. Triigil ,,Dekoratiivne Norra maastik". Laikmaal Itaalia ja Tuneesia maastikest. Kolmandaks valdkonnaks raamatuillustratsioonid. K. Raud kujundas Juhan Liivi luulekogu, Triik Tammsaare ,,Noored hinged" ja Noor-Eesti III albumi. Tuntud skulptor oli Amandus Adamson, kes on Russalka autor. Teatri professionaliseerumine 1906
vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid
annaabi.ee 
