millel on sokeerivad pealkirjad. Sageli on kogu artikli sisu pandud ühte lausesse ja juba pealkirja nähes saame kindlat informatsiooni, millest konkreetses artiklis juttu tuleb. Me tahame olla kursis maailmas toimuvaga ja seeläbi laiendada oma silmaringi. Ajakirjandus pakub meile uusi vaatenurki ja teadmisi. Iga artikli sisu kutsub meis esile erinevaid emotsioone. Tunneme suurt rõõmu eestlasest olümpiavõitjast ja laidame maani maha kurjategija. Üldiselt püüavad kõik ajakirjanikud saada lugu mõnest intrigeerivast sündmusest ja mida värskem uudis, seda suurema menu osaliseks nende artikkel saab. Lisaks uutele teadmistele on võimalik kõigist kirjutisest saada midagi õpetlikku ja kasulikku kogu eluks.
ning kui religioonis levib edusalt valgustus, siis jõuab see peagi ka tavalise inimeseni. Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Minu arvates on Hegel selles teoses soovinud inimesi mõtlema panna, et kas tõesti on abstraktne mõtlemine meile endile nii võõras. Ta soovib inimestele öelda, et mitte ainult n.ö alamklass ei mõtle abstraktselt vaid kogu ühiskond. Isegi see, kui me abstraktse mõtlemise kui mõiste või nähtuse kohe maha laidame on omamoodi abstraktne mõtlemine, sest me ei süvene selle tegelikku olemusse. Artikkel on minu meelestlausa natuke pilkav inimeste suhtes, kes arvavad, et abstraktne mõtlemine on nende jaoks liiga madal. 1.Abstraktse mõtlemise kaheks erinevaks võimaluseks on Hegeli arvates esiteks antud subjektile ühe või mitme teatud fakti põhjal muude omaduste külge kleepimine ja teiseks on teatud subjekti mingil põhjusel vaid ühe külje nägemine. 2
· Õiged seadumused ehk kindlad, mõõdukad, käitumisviisid · Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine Mõõdukas aupürgimus · "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline
vaprad. Nimetame me ju õndsateks jumalaid ja neile sarnaseid inimesi. Keegi ei kiida ju ka õnne, nii nagu õiglust. Õnnetäiust peetakse millekski jumalikuks ja paremaks. Inimese õnne määrab ka see kuidas teisied sellesse suhtuvad. Aristoteles nimetab nii kiitmist, kui halvustamist, mis olid objektiivseks hindamiskriteeriumiks Kreeka ühiskonnas ja mille järgi sai hinnata iga liikme väärtust. Kiitus on ka meile kohane. Kiidame me ju lapsi heade tulemuste eest ja laidame halbade tulemuste eest. Õnne,kui hinge toimimisvõimet tuleb vaadata loomutäiusega seostuvalt. Viimane tähendab siis, et õnneliku elu eelduseks on inimese teatud omadused. Loomutäius on seotud hingega ja nii saab nimetada ka õnne hinge toimimisvõimeks. Näiteks inimene kes hakkab ravima silma,peab tundma kogu keha. Hinge teemas edasi minnes räägitakse, et üks osa arutleb loogiliselt , teine aga mitte.
kohta selles, mille osa ta on. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kui inimene tegutseb muul moel rikutud loomusest lähtuvalt, on ta küll ebaõiglane, kuid mitte ahnitseja, nagu näiteks see, kes argusest kilbi maha viskab, pahas tujus olles sõimab või ei anna ihnsameelsuse tõttu abistamiseks raha. Ahnitseja puhul aga sageli midagi sellist ei esine, vähemalt mitte kõike seda, kuid teatud alatus (mida me ju laidame) ja ebaõiglus on olemas. Seega on ka teistsugust ebaõiglust -- kui osa tervikust, ja miski on siis seadust rikkuva täieliku ebaõigluse suhtes osaliselt ebaõiglane. Edasi, kui keegi rikub abielu kasusaamise eesmärgil ja saab tulu, teine aga teeb seda iha tõttu, andes raha välja ja kandes kahju, siis näib viimane olevat pigem taltsutamatu kui endaleahnitseja, esimene aga ebaõiglane ja mitte taltsutamatu. See on siis kasu saamise järgi selge
5. Juhuse roll. Aristoteles nägi inimtegevus käsitleb keskkonnakriise ning inimese mõju keskkonnale. Poliitika eetika tegeleb poliitiliste otsuste tegemisel kerkivate eetiliste valikutega. Poliitika eetikas uuritakse, milliste eetiliste vooruste omandamisel olulist rolli sõpruskonnal hariduses, perekonnas jne. Ent kui me kiidame vooruslikku inimest (ja laidame ebavooruslikku), siis me kiidame teda millegi eest, mis pole ta enda valikutega poliitikud silmitsi seisavad, kas ning millistel asjaoludel on lubatud eetika piiride ületamine poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel ning millised kompromissid on poliitikas eetiliselt teene. Kõigil pole võimalik end ümbritseda vooruslike inimestega. lubatud
· Aristotelese "loomutäius" oskus õigesti tegutseda · Õiged seadumused ehk kindlad, mõõdukad, käitumisviisid · Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine Mõõdukas aupürgimus · "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) 5 Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes
Üliku au: … nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, Ülikute sotsiaalne roll: nagu peab, ja sel viisil, nagu peab.” Ülikud taotlevad “pooljumala” staatust. Mille eest antakse?-kui täitis oma „Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kohustusi rahva ees. kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast.” (NE, 1125b11) Olümpiamängude roll (võidu korral kõrgem status!)
Need käitumisviisid on seadumus loomulikud eeldused + harjutamine (on võimalik treenida õigesti ja mõõdukalt käituda). Mõõdukus on voorusliku käitumise põhidefinitsioon, mis rakendub ka au poole pürgimisel. Mõõdukas aupürgimus "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." Vooruslik käitumine raha suhtes on vahepealne ei tohi olla ei kitsi ega laristaja. Inimene, kes sellist mõõdukat au taotleb, seda nimetab Aristoteles eneseväärikaks inimeseks. Aristoteles eneseväärikusest Täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes.
annaabi.ee 
