Geelkromatograafia meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Protsessi viiakse läbi kolonnis, mis on täidetud poorse geelimaatriksiga, kusjuures poorid on samas suurusjärgus lahutatavate makromolekulide mõõtmetega. Geeligraanulite pooridest suuremad molekulid pooridesse ei mahu ning seetõttu nimetatakse protsessi ka eksklusioonkromatograafiaks. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vi polü-akrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: 1. kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), 2. graanulitesisese vedeliku maht (Vs), 3. geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), 4
vesilahus, millele on lisatud pindaktiivset ainet (naatriumdodetsüülsulfaati SDS), mis moodustab mitsellid; lahutab ka naturaalseid orgaanilisi ühendeid. Kapillaargeelelektroforees (CGE): kus kapillaaris on geel väikesed molekulid liiguvad kiiremini kui suuremad; lahutab nukleiinhappeid, proteiine. Kapillaarne isoelektriline fokusseerimine (CIEF): kus kapillaaris on geel, milles tekitatakse pH gradient; lahutab valke. Affiinsuskapillaarelektroforees (ACE): interaktsioonid lahutatavate ainete ja spetsiaalselt lisatud ühendite vahel; näiteks: antigeen-antikeha. 5 Aparatuur: Sisestamise eriviisid: Gravitatsiooniline (hüdrodünaamiline) meetod- proovi anumat tõstetakse, kus sees on kapillaari esimene ots, kõrgemale nivoole võrreldes puhvri anumaga, kus on kapillaari teine ots. Rõhkude vahe tõttu voolab osa proovist kapillaari. Et mitte põhjustada tsooni laienemist on proovi
elektroosmootset ja elektroforeesset voolu puhvrite ja ioonide puhul. - EOF ehk elektroosmootne liikuvus (electroosmotic flow), mis on tingitud kapillaari seina pinnalaengust, defineeritakse valemiga: ϵϚ - ν eo = E 4 πη - - KE erimenetlused – capillary zone electrophoresis, kasutatakse näiteks valkude ja peptiidide lahutamiseks ning võte töötab isegi juhul, kui erinevus lahutatavate ainete vahel seisneb vaid ühes aminohappes. Kapillaar geelelektroforees, geel surub alla EOF-i ning kasutatakse DNA lahutamiseks, kuna lahutamine toimub paremini kui mistahes teisel meetodil. Kasutatakse polüakrüülamiidgeeliga täidetud kapillaare. - Aparatuur - peamisteks osadeks on proov, alg- ja sihtpunkt viaalid/nõud, kapillaar, elektroodid, kõrgpingeallikas, detektor: - Sisestamise eriviisid - elektrokineetiline (analüüdilahus viiakse
jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt
Agregaatolekust sõltuvalt eristatakse: Faasina võib kasutada: - Gaasikromatograafiat - Adsorbenti - Vedelikkromatograafiat - Ioniiti - Ülekriitilise fluidumi kromatograafiat - Biospetsiifilist sorbenti - Poorset geeli - Kandja pooridesse seotud vedelikku Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest, kasutatakse erinevaid kromatograafia liike: Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel. Kromatograafilist protsessi võib läbi viia nii kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia) kui ka lahtises süsteemis: paberil või kromatograafilisel plaadil (planaarkromatograafia). KOLONNKROMATOGRAAFIA:
jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt
1 , siis milline on summa (järguväärtus) selles järgus? Kas seljuhul tekkib üldse ülekannet / ülekandeid ? 7. Kas liidetavate 2ndarvude mingite järguväärtuste omavahelisel summeerimisel võib tekkida ülekandeid ka (liidetavate järkude suhtes) madalamatesse järkudesse ? 8. Kas liidetavate 2ndarvude mingite järguväärtuste omavahelisel summeerimisel võib tekkida ülekandeid ka mitmetesse kõrgematesse järkudesse ? 9. Kui lahutatavate 2ndarvude mingis üksikus järgus lahutatakse järguväärtusest 0 järguväärtus 1 (ehk 0 - 1) , siis milline on lahutamistulemus (järguväärtus) selles järgus? Mis juhtub sellega kaasnevalt kõrgemas naaberjärgus ? 10. Mida tähendab arvude lahutamisel mingi järgu kohale märgitav punkt ? 11. Milline nõue kehtib 2ndarvude jagamisel jagaja kohta ? 12. Kuidas selgub jagamisel koma asukoht jagatises ? NEGATIIVSETEARVUDE ESITAMINE 2ndSÜSTEEMIS: || TÄIENDKOOD ja
kromatogrammi (koosneb nulljoonest ja piikidest) 18. Kandegaasid GK-s ( sh.nõuded) Kandegaas - tagab maksimaalse proovi komponentide lahutuvuse, tagab maksimaalse detektori tundlikuse, on madala viskoossusega, on puhas (vee ja hapnikuvaba), pole plahvatus-ohtlik ega odav. Tavaliselt N2, He, Ar ja vahel ka H2. Mobiilne faas ehk kandegaas peab olema inertne statsionaarse faasi ja lahutatavate ainete suhtes. 19. Proovi sisestus GK-s (sh ka proovi jagamise reziimid) Manuaalne või autosampleriga - vedela proovi puhul. Tahkefaasi mikroesktraktsioon - Fiiber asetatakse nõela sisse => nõel viiakse proovi lahusesse ja fiiber surutakse nõelast välja. Tasakaalu saavutamisel tõmmatakse fiiber tagasi nõela sisse ja süstitakse gaaskromatograafi. Termiline desorbtsioon - proov kogutakse mingi adsorbendi sisse ja asetatakse torusse =>
Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: jaotuskromatograafia, adsorptsioonkromatograafia, afiinsuskromatograafia, ioonvahetuskromatograafia, geelkromatograafia. 2. Selgitage geelkromatograafia meetodi põhimõtet. Geelkromatograafia e geelfiltratsioonkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine e fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi
A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest erista- takse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel.
Enamik detektoreid ei võimalda aine identifitseerimist, st tekib piik, aga mis aine oma, me ei tea. Sel juhul identifitseeritakse aine retentsiooniaja järgi eelnevalt peab vastava aine I don't want to know the answers, I don't need to understand retentsiooniaeg teada (määratakse tunnusaine abil). Massispektromeetriline detektor võimaldab sageli aineid identifitseerida ka ilma tunnusaineta. Kui kolonni otsa on ühendatud detektor, mis on tundlik lahutatavate ainete suhtes, siis saab detektori signaali ajas registreerida: saadakse kromatogramm. Igale individuaalsele ainele vastab maksimum piik. Õnnestunud kromatografeerimise korral on kõikide analüütide piigid üksteisest lahus. See "lahkusaamine" ongi sageli üks põhilisi probleeme kromatograafia juures. Enamus detektoreid on identifitseerimist mitte võimaldavad, st nende abil näeb, et tekkis piik, s.t. kolonnist väljus aine, aga ei ole võimalik saada infot, mis aine see on. Sellisel
annaabi.ee 
