ekr.) ajal tekkis kunda kultuur. Noorema kiviaja ehk neoliitikumi (5000-1800 a. ekr.) ajal hakati surnuid asulatesse matma, tekkis religioon, tegeldi kttimise, koriluse ja kalapgiga ning savinude kasutuselevtt. Pronksiaeg jaguneb kaheks: vanem ning noorem pronksiaeg. Vanema pronksiajal (1800-1100 a. ekr.) tekkisid asulatbid: avaasulad ja kindlustatud asulad. Nooremal pronksiajal (1100-500 a. ekr.) muutusid matmiskombed, hakati tegema kivikirstkalmeid ja laevkalmeid. Rauaaeg jaguneb kolmeks: vanem, keskmine ning noorem rauaaeg. Vanem rauaaeg ehk eelroomaraua (500-50 a. ekr.) ajal hakati tegema rauast triistu. Roomarauaaja (50a. ekr. - 450a. pkr.) ajal tekkisid tarandkalmed. Keskmisel rauaajal (450-800) tekkisid neemlinnused, mgilinnused, voorlinnused ja ringvall-linnused Viikingiajal (800-1100) tuli kasutusele kaheviljassteem.
rannikuelanike majandust, usundit ja kultuuri. Nii võib läänepoolseid eeskujusid näha kivikirst- ja laevkalmetes, lohukivides, põllusüsteemides ja pronksesemetes. Sise-Eesti oli pronksiajal ilmselt hõredamini asustatud. Tihedate metsade ja raskemini haritavate muldade tõttu tegeldi seal loomapidamise kõrval arvatavasti peamiselt alepõllundusega. Jahil ja kalapüügil võis aga sisemaa elanike elus olla suurem tähtsus kui rannikupiirkonna asukatel. 3.2.LAEVKALMED Eestis teatakse laevkalmeid Saaremaal Sõrves ning Tallinna lähedal Väos. See on kalmetüüp, mis Põhja-Euroopas oli levinud küllaltki laialdaselt ja pika aja jooksul. Kuigi vanimad laeva- või paadikujulised haudehitised on Rootsis dateeritud juba neoliitikumi ja vanemasse pronksiaega, kuulub enamik neist siiski kas nooremasse pronksiaega või viikingiaega. Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal.
Eestis on materjalina kasutatud peamiselt raudkivi, Põhja-Eestis ja Saaremaal ka paasi. Kivikalmeid hakati ehitama neoliitikumis (megaliitehitised). Kivikalmete hulka võib arvata ka Egiptuse püramiidid. Kivikalmed olid alates pronksiajast valdavad Skandinaavias, Soomes, Eestis ja Põhja-Lätis. Pronksiajal ja vanemal rauaajal oli Eestis ja Põhja-Lätis kasutusel kõigepealt kivikirstkalme, mille eeskuju arvatakse olevat Skandinaavias või Soomes. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka laevkalmeid, mille eeskuju oli Skandinaavias. 1. aastatuhande esimesel poolel ilmusid Eestis ja Põhja- Lätis tarandkalmed. 1. aastatuhande teisel poolel levisid Eesti mandriosas korrapäratu ehitusega kivikalmed. Saaremaalt on 11. ja 12. sajandi kalmetest leitud kiviringe. Kivikalmed jäid Eestis kasutusele 12.13. sajandini.
nim. Kivikalmeteks 3. Pronksiaeg jaguneb: a) vanem pronksiaeg (1800-1100 eKr) Oskused:kivikirveste valmistamine b) noorem pronksiaeg (1100-500 eKr) Levik:Lääne-ja Põhja-Eesti koos saartega, Asva,Ridala,Kaali,Iru,Narva Tegevus-ja elatusalad:karjakasvatus,maaviljelus,alepõllundus,jaht,kalapüük Matmiskombed:hakati rajama kivikirstkalmeid, kesksesse kirstu maeti mees, tema kõrvale naine ja lapsed. Ehitati ka laevkalmeid. 4:Rauaaeg jaguneb: *vanem rauaaeg jaguneb: a) eelrooma rauaaeg (500 eKr -50 pKr) Iseloomustus:põllud korrapärasemad Matmiskombed:kivikirstkalmed,tarandkalmed b) Rooma rauaaeg (50-450 pKr) Tegevus-ja elatusalad:põlluharimine,karjakasvatus,käsitöö Matmiskombed:ristkülikukujulised tarandkalmed Muinasusund Eestlaste usund oli animistlik, s.t et usuti looduse hingestatust. Usuti, et kõigis elusolendites on eriline vägi või jõud
Parematel alades esineva maanappuse tõttu hakkasid inimesed rohkem suhtlema ning koostööd tegema. Ka metalliitöö (metalli hankimine, ümbersulatamine ja turustamine) tõi endaga kaasa suuremate inimrühmade kooselu ja koos töötamise kindlustatud asulates. Matmiskombed Hakatakse rajama maapealse ehitusega kivikalmeid, mis esialgu esindavad vaid üht tüüpi, s.o kivikirstkalmeid. Ajapikku lisandub teisigi kivikalmevorme, nimelt laevkalmeid, kangurkalmeid ning tarandkalmeid. Lisaks maapealsetele matmispaikadele kasutati ka mõningaid maa-aluseid matmispaiku, kui neid ei ole palju leitud. Pronksiaja keskel saab valitsevaks surnute põletamine. Vanema pronksiaja surnud on kõik maetud, nooremal pronksiajal jälle kõik erandita põletatud. Põletusmatused hakkasid levima umbes 1200 a. e. Kr. Rauaajal kalmete välimus koos matmisviisiga palju ei muutu - need on üldiselt kõrged mullakääpad
usundis: surnuid hakati kartma. VANEM PRONKSIAEG - ( 1800 - 1100 eKr ). Eestisse judis pronksesemeid vhe, sest siin puudusid vajalikud vase- ja tinamaagid ning valmis esemed olid liiga kallid, seega jtkus kivast, luust ja sarvest esimete valmistamine. NOOREM PRONKSIAEG - ( 1100 - 500 eKr ) eristub nooremast pronksiajast kindlusmuististega ( kindlustatud asulad ). Hakati matma kivakirstkalmetesse, mis ngid vlja nagu pildil pikus lk 18 need mmargused asjad. Tehti ka laevkalmeid, mille rekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Asutus jagunes rannikupiirkonnaks ( rohkem kinnismuistiseid ) ja sisemaaks. Kasvatati lambaid, kitsi veiseid, sigu, hobuseid, nisu, otra, hirssi, hernest, uba ja lina. Kaubandus toimis Skandinaaviaga EEL-ROOMA RAUAAEG - ( 500 eKr - 50 pKr ). Esialgu oli nagu pronksiajalgi rauast esimeid raskem saada ning need olid ka kallimad. Pronksiaegsed kindlustatud asulad jeti maha. Levisid uued pllussteemid, teistsugused kalmed, ajutised
rohumaid loomadele ja kus olid viljakad mullad maaviljeluseks. 3) noorem pronksiaeg. Selles eristuvad uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Enamiks neist paiknevad lääne ja põhja eestis ning saartel. Kindlustatud asulad ei olnud ainult pelgupaigaks vaid neis ka elati püsivalt. Suurem osa elanikest elas ikka avaasulates. Matmiskombed oli erinevad varasemast, kasutati kiviristkalmeid, mis olid maapealsed. Kasutati ka laevkalmeid. Eesti oli jag 2- ks: 1. rannikupiirkond ja sisemaa. Paepealsetel rannikualadel tegeldi karjakasvatus ja maaviljelus- viljakad mullad ja kerge harida. Küttimine ja kalapüük. Sise eesti oli hõredalt asustatud. Tegeldi alepõllundusega ja loomakasvatusega. 4)Eelrooma rauaaeg- tugevamad tööriistad ja relvad ja vastupidavamad. Raud esemed olid kallid, mis tõttu oli neid ka vähe. Jätkusid pronksiaegsed traditsioonid. Hiljem Hakkasid leivima uued põllusüsteemid, teistsugused kalmed,
Need on otseselt Skandinaaviast pärit eeskujude järgi ehitatud. Laevkalmed sarnanevad kivikirstkalmetele. Nad koosnevad laevakujuliselt laotud kivimüürist, mis on seest kividega täidetud. Täidiskivide vahel on üks või mitu väikest kivist kirstu, kuhu on maetud põlenud inimjäänused. Laevkalmetest on leitud ka mõned hauapanused. Eesti laevkalmete eeskuju võib leida Ojamaalt, kus laevkalmed olid kogu nooremal pronksiajal tavalised. Laevkalmeid ehitati ka mujal Skandinaavias, kuid siinpool Läänemerd on teada vaid üksikuid. On arvatud, et nende rajajateks ongi olnud mõned siinkandis elanud skandinaavlased, kuid samas on siinsetel laevkalmetel palju sarnast ka Eesti kivikirstkalmetega, mis jällegi viitab ehitajate kohalikule päritolule. Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid domineeris laibamatus. Kiviaegsetes maahaudades leidub kiviesemete tükke, luuesemeid,savinõude kilde ning koduloomade luid.
Perioodi nimi tuleneb Saaremaa tolleaegse keskuse Asva nimest. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele, kunagist rannaasulat meenutab paik vaid kevadeti suurvee ajal. 10.Kust ja millisest ajajärgust on pärit vanimad raudriistad? Rauasulatamine eestis. Vastus. U 500 eKr, naaberaladelt. Eelrooma rauaaeg. Raua sulatamine- soorauamaak 11. Iseloomusta kivikirstkalmeid ja laevkalmeid, matmiskombed. Vastus. Kivikristkalme konstruktsiooniks oli suuremates kividest 5-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskelel laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Laevkalme-äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nnde keskele rajatud väikestesse
toimus harilikult väljaspool kalmeala. Pronksiajal levisid valdavalt Taanis ja Rootsis ka laevkalmed. Eriti just Rootsist on neid väga arvukalt, ainuüksi Gotlandilt teatakse neid üle 300. Sellised kalmed võivad asuda nii üksikult kui rühmiti. Kivid on asetatud laevakujuliselt, täävikivi on kõrgem, mõnikord on konstruktsioonis ka sõudjate pingirivid. Ajaliselt kuuluvad need hilisesse pronksiaega ja varasesse rauaaega, kuid laevkalmeid esines ka viikingiajal. Nende pikkus jääb 620 m vahele, suurim siiski 45 meetrit, tegu on ühe Gotlandi kalmega. Laevkalmeid on leitud ka Kuramaalt, Ahvenamaalt ja Eestist. Taanis maeti pronksiajal ka tammepuust tehtud kirstudesse, selles kalmevormis oli tegu laibamatusega. Kuna niisugused kirstud sulgusid hermeetiliselt, siis on neis kohati väga hästi säilinud rõivaid, juukseid ja inimnahka, samuti on osaliselt inimesed mumifitseerunud
annaabi.ee 
