● Paul McCartney (vokaal, basskitarr; ka kitarr, klahvpillid, löökpillid, flüügelhorn jm) ● George Harrison (vokaal, soolokitarr, tambura, basskitarr, klahvpillid jm) ● Ringo Starr (löökpillid; ka vokaal, klahvpillid jm) Lennon ja McCartney olid The Beatles'i peamised laulukirjutajad. The Beatles´i läbilöögis mängis olulist osa mänedžer Brian Epstein ja muusikalises arengus produtsent George Martin. The Beatlesi muusika Biitlite populaarsusele aitas kaasa labastatud muusika pakkumine 1960–ndate alguses. Publik oli teismepopiks muudetud rock`n`roll`ist tüdinenud ja soovis midagi uut ja väärtuslikumat. Kui The Beatles oma uudsusega ilmus, rabas see paljusid. Biitlite laulude üldised iseloomujooned olid rock`n`roll`istki tuntud jõuline rütmipulss, värvikas harmoonia, muutuv rütm, keeruline meloodiajoonis. The Beatles’i moodustamine ● 1957 Paul McCartney ühineb John’i bändiga “The Quarry Men” ● 1958
sajandi lõpul ja 20.sajandi alguses. Teatri jaoks hakkas Tehhov kirjutama 19.sajandi 80-ndate aastate teisel poolel, kuid ta areng näitekirjanikuna oli märksa aeglasem kui prosaistina. Tema suurteosed ilmusid ajavahemikul 1895 -1904. Tehhovi kuulsate näidendite sarja avas "Kajakas" (1896). Selle esietendus Peterburi Aleksandriteatris lõppes läbikukkumisega seetõttu, et näitekirjanikuna valis Tehhov oma tee, tema sisutihe näidend ei olnud labastatud maitsega publikule üldse mõistetav. Samuti ei suutnud tungida senisest kätteharjunud sabloonist erineva teose sisusse näitlejad. Kirjanikule oli see rängaks löögiks. "kajaka" autoripoolne anrimääratlus, komöödia, ei vasta meie tavapärasele arusaamisele komöödiast , sest näidendi koomiline element peitub varjatuna tema ideestikus. Pigem võiks seda nimetada draamaks. Lühidalt näidendit iseloomustades, võiks öelda, et näidendi tegevustik on
ehk isegi naeruväärsed, sest isegi publik pidi ju aru saama, et ainult Presley võis seda tõsiselt võtta. 1956. aasta kevadel laulis Elvis Presley tabelite tippu Leiberi ja Stolleri laulu «Hound Dog», mille tandem oli kirjutanud paksule ja inetule, kuid väga jõulise häälega bluusilauljale Willie Mae Thorntonile. Elvis nägi, kuidas lugu esitas parodist Freddy Bell, ja kopeeris esituse üks ühele. Leiber ja Stoller tundsid ennast labastatud versiooni pärast sügavalt solvatuna ning kui oleks tekstis olnud muudetud kas või üks sõna, saanuksid nad plaadi ilmumise keelata. Nad panid raha tasku ja jätsid vaenusöed tuha alla miilama. Õige kättemaksuvõimaluse said laulu kirjutajad alles poolteist aastat hiljem, üheksanda looga, mis Elvise esituses jõudis USA edetabeli kõige kõrgemale kohale. «Jailhouse Rock» oli konksuga laul. Leiber ja Stoller pakkusid
esitatud sõnad on õõnsad ja ehk isegi naeruväärsed, sest isegi publik pidi ju aru saama, et ainult Presley võis seda tõsiselt võtta. 1956. aasta kevadel laulis Elvis Presley tabelite tippu Leiberi ja Stolleri laulu «Hound Dog», mille tandem oli kirjutanud paksule ja inetule, kuid väga jõulise häälega bluusilauljale Willie Mae Thorntonile. Elvis nägi, kuidas lugu esitas parodist Freddy Bell, ja kopeeris esituse üks ühele. Leiber ja Stoller tundsid ennast labastatud versiooni pärast sügavalt solvatuna ning kui oleks tekstis olnud muudetud kas või üks sõna, saanuksid nad plaadi ilmumise keelata. Nad panid raha tasku ja jätsid vaenusöed tuha alla miilama. Õige kättemaksuvõimaluse said laulu kirjutajad alles poolteist aastat hiljem, üheksanda looga, mis Elvise esituses jõudis USA edetabeli kõige kõrgemale kohale. «Jailhouse Rock» oli konksuga laul. Leiber ja Stoller pakkusid Presleyle filmilinal esitamiseks lugu,
alalhoidliku skulpuuriellu abstraktsed motiivid ja uued materjalid, alumiinimu ja keevitatud raua. 1960. aastate keskel kujunenud rühmituse ANK-64 tegevust võib pidada järgmiseks oluliseks sammuks, milles osalejad kujundasid kõik omapärast käekirja ja loobuti nõukogulikust temaatikast. Neile sai tüüpiliseks isiklike subjektiivsete, fantastiliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikkus. Stalinistlik stiil asendus labastatud funktsionalismiga, millega kaasnesid ühetaolised kastmajad. 1970ndaks aastate alguseks oli Eesti kunst tundmatuseni muutunud. See oli väga pluralistlik. LISAKS: Eesti kunst Tähtis osa Eesti kunstis 20. sajandil oli ANTS LAIKMAA-l. Põhilise kunstilise ettevalmistuse sai ta Düsseldorfi akadeemias. Laikmaa loomingus esineb vaheldumisi portree ja maalikunst. Ants Laikmaa tööd kõnelevad kunstnikuoskus est maksimaalselt kasutada pastellvärvide väljenduslikke võimalusi. KONRAD MÄGI
Roy Lichtenstein sai kuulsaks suuremõõtmeliste tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, eriti koomiksitest. Tema maal säilitab koomiksipildile omase primitiivselt tingliku joonistuse ja koloriidi, väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süzeeline tähendus, kaob täielikult. Eriti iseloomulik tema teostel oli korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipilti. Ta jäljendas samas punktiirimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute E. Manet, P. Picasso, P. Cezanne teoseid, vihjates et selline kunst, selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Andy Warholi peetakse kõige kuulsamaks, järjekindlamaks ja mõjurikkamaks popkunstnikuks. Ta alustas reklaamijoonistajana. Kõik tema teosed kujutavad ilma kommentaarita või tõlgenduseta objekte või nähtusi. Nt 32-st pildist koosnev maalidesari, kujutatud Campbelli firma purgisuppe. Sama banaalsed on ka tema teised motiivid
Kui Nõukogude Liit Tsehhoslovakkia vabadusliikumise maha surus, tähendas see paljude lootuste hääbumist ka Eestis. Kunstnikkond suutis siiski säilitada oma saavutatud vabadused ja kohati neid isegi laiendada. Nooremate kunstnike loomingusse tuli uuesti ümbritsev tegelikkus, mida tajuti ängistavana või veidrana. Skulptuuris olid muutused aeglasemad, sest see kunstiliik on alati rohkem sõltunud ametlikest tellijatest. Arhitektuuris asendus stalinistlik stiil labastatud funktsionalismiga, mis ujutas ka Eesti üle masendavate ühetaoliste kastmajadega. 28) EESTI KUNST 1975-1990 Eesti 1970. aastate maalikunstis kujunes oluliseks hüperrealism. Nagu Läänes, nii oli ka Eestis hüperrealismi üheks allikaks popkunst. Lisaks Lääne hüperrealismiga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ka ühiskonnakriitiline mõõde, sest see suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Sellega erines hüperrealism
Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine tema hilisemas loomingus jätkub, kuid muutub formaalsemaks ja dekoratiivsemaks, nendega ta kaunistab ka keraamilisi objekte, näiteks kohviserviise. Teoseid: ,,M-Maybe" (1965), ,,Kui ma avasin tule" (1964). JAMES ROSENQUIST (s.1933)
korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest – kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine tema hilisemas loomingus jätkub, kuid muutub formaalsemaks ja dekoratiivsemaks, nendega ta kaunistab ka keraamilisi objekte, näiteks kohviserviise. Teoseid: „M-Maybe“ (1965), „Kui ma avasin tule“ (1964).
trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine tema hilisemas loomingus jätkub, kuid muutub formaalsemaks ja dekoratiivsemaks, nendega ta kaunistab ka keraamilisi objekte, näiteks kohviserviise. Teoseid: ,,M-Maybe" (1965), ,,Kui ma avasin tule" (1964). JAMES ROSENQUIST (s
korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine tema hilisemas loomingus jätkub, kuid muutub formaalsemaks ja dekoratiivsemaks, nendega ta kaunistab ka keraamilisi objekte, näiteks kohviserviise. Teoseid: ,,M-Maybe" (1965), ,,Kui ma avasin tule" (1964). JAMES ROSENQUIST (s
annaabi.ee 
