Läänerindel muutuseta (0)

„Läänerindel muutuseta“
Läänerindel muutuseta on väga draagiline ja kurb film . See film pani mind sügavalt elu üle järgi mõtlema ja seiskas aja. Jäin mõtlema, kui väga on meil vedanud ja millega on inimesed raskel sõjaajal ära teeninud oma olukorra. Need poisid filmist ei olnud süüdi, nad läksid vapralt sõtta, et võidelda võimu eest oma kodumaal, kuid sellega ei saavutanud ükski neist midagi. Sõda muutis neid kõiki julmadeks ja külmadeks ja mattis maha nende kõigi unistused koos nende endiga.
Enne sõtta minekut väärtustasid noored oma perekonda, kodu, naeru ja neis kõigis oli elutahet ja elurõõmu. Sõjas olles väärtustasid nad toitu ja puhkehetki, kuid kõige tähtsam neile oli sõdiv sõber kõrval. Nad võitlesid ja astusid välja oma kaaslaste eest ükskõik, kui keeruline oli olukord. Üksteisest leiti sõja ajal elu mõte, põhjus, miks pingutada ja mitte alla anda. Nende jaoks oli vaimne tasakaal ja rahu kadunud. Neil kadus oskus elada rahulikult ja lihtsalt olla. Neile ei olnud antud enam hetki, mida nautida ja kui ka oli, siis ei osanud nad neid enam väärtustada.
Kui Paul saadeti koju puhkusele ja oma haige ema juurde, ei suutnud ta seal kaua olla, vaid läks tagasi sõtta. Ta ei tahtnud emale öelda, kui õudne ja laastav oli sõda tegelikult. Kui ta isa ja isa sõpradega kohvikus arutas elu üle ei rääkinud ta endast vanematega kaasa, ta oli näinud palju rohkem elu kui temast vanemad inimesed. Ta teadis, kuidas sõjas inimesed surevad ja oli varjunud ja elanud gaasimürgituste hirmus . Ometigi läks ta sinna tagasi, sest seal oli tema koht.
Sõda hävitas nad kõik vaimselt. Neid ümbritses iga hetk närvilisus, pinge ja äng - nad kõik muutusid. Iga kaotus mõjus noortele meestele kohutavalt laastavalt. Tappa inimene, kes ei ole milleski süüdi, kes ei ole samuti vabatahtlikult sõtta tulnud, tappa hirmust, tappa sellepärast, et ta ei ole sakslane . Näha, kuidas inimene, kelle eest sa vastutad sureb , kuidas teda lihtsalt enam ei ole sinu kõrval. Kaotada jalg – ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas peale kõike seda saakski veel jääda elutahe.
Põlvkond noori, kes osales I Maailmasõjas on kadunud. Sinna läks väga palju alles täisealiseks saanud ja isegi veel lapseeas noorukeid. Neid, kes sõjast tagasi tulid ja kellele elu pärast sõda ilus tundus oli vähe. See oli põlvkond, kellele ei antud aega suureks saada.