Nad hakkavad igal pool oma vaenlast nägema, neil on hirm iga astutud sammu ees. Nad on näinud tapmisi, palju verd ning enamus sõjas ellujäänuid inimesi ei suuda sellise pinge all elada ja kahjuks teevad lõpuks enestapu. Näiteks noored poisid lähevad sõtta sellepärast, et saada palju raha, ehkki riskivad oma noore eluga. Ta ei tea, kus teda varitseb oht kas teda tulistatakse taevast, kas ta astub miini otsa, kas ta jääb kuulirahe alla? Õnnelikud pääsevad koju ja saavad oma suure summa raha kätte, aga nendega on vaimselt kõik korrast ära. Isegi sõjaväearstidel on karm kohustus. Nad peavad kogu aeg nägema hästi paljusid haavatuid. Paljud, kes on tulnud sõjast elusana, ei saa hakkama tavamaailmas, sellepärast nad lähevad uuesti sõtta. Osad aga on loodud sõduriteks. Nad ei karda midagi, nad on valmis oma eluga riskima, neli ei esine pärast mingeid probleeme
Lähitulevikus võib tulla aeg, mil Eesti peab kaitsma end, kehtkestama mobilisatsiooni ja astuma vastu Vene vägedele. Kuid kas Eestil oleks parem minna sõjaväekohustusest üle palgaarmeele? Mobilisatsiooniarmeega satub Eesti Vabariigi kui iseseisva riigi eksistents tõsiselt ohtu, kuna hetkeseisuga puudutaks Eestis sõjaolukorras mobiliseerimist umbes 50 000 meest. Paljud neist poleks valmiski tõsises sõjaolukorras tapma kedagi või astuma ise kuulirahe ette, rääkimata varustusest ja tehnikast, mis jäävad igas olukorras alla venelaste tankidele ja lennukitele. Kaitsekulutusi on ainult kaks protentsi kogu SKT-st, mis on ilmselgelt liialt vähe, et ehitada armeed, mis suudaks kaitsa meid ka halvimatel aegadel. Palgaarmeele üleminek lõpetaks ühe suure ühiskonna protsessi, milleks on kaitsevägi. Sellise maailmapildi kestmisel oleks tõesti mugav mõelda, et noormehed ei pea oma noorusest ühte aastat kaotama kaitseväeteenistusele,
ja ei hakanud virisema. Ta suri lasuga pähe. Talle meeldis koolis käia. Miljan oli paks. Talle meeldis süüa. Kodust saadeti talle tihti süüa, kuid sellest ikka ei piisanud talle. Ta lõbustas tihti teisi oma kildudega. Kuifi ta värises oli ta siiski sõjas vapper. Ka lahingu eel sõi ta hea meelega. Ta vist oli kõige kohusetruum sealt rühmast, sest just tema täitis neid käske kõige parema meelega. Ta suri läbi kuulipilduja kuulirahe. Ahas oli hea õppeedukusega poiss, kes läks sõtta kahtlusega et kas ta teeb ikka õige otsuse oma venna vastu astudes. Tal olid kaks kõige paremat sõpra eri pooltel Üks oli kommunist, teine jälllegi vabadusvõitleja. Ahas oli vaena ja näljas nagu terve ta peregi. Ta oli rahulik ja tasakaalukas. 2. Jutt rääkis vabadussõjast. Ma oskan rääkida sellest sõjast ainult raamatu põhjal. 3. Sest nad tahtsid et eesti vabaks saaks. 4
sügavale nende tundemaailma, et osata seda õigeti hinnata, et hoiduda seda kas või kogemata traumeerimast. Kui sa kardad, et keegi võiks sulle midagi halba teha, siis paku talle vabatahtlikult ja avalikult selleks võimalus ja ta ei tee nii, odav lahendus ei anna talle rahuldust. Kividega pilduda on kerge, aga vaadake ette, et teil ei tule neid igale poole ja igaühe pihta pillutud kive lõpuks endal hakata kokku korjama... Teie, mehed, olete pehmelt öeldes veidrad. Kui on vaja kuulirahe all kedagi päästma joosta või karuga rinnutsi kokku minna, siis te ei karda, tormate või pea ees hädaohtu. Aga kui te peate midagi sisuliselt hoopis vähem ohtlikku omaks võtma või üles tunnistama, siis värisete ja pabistate, püüate ennast ikka ja jälle valega päästa, kas või seekord, kas või mõneks ajaks. Kitsikusse aetud mõistus mõtleb välja suurepäraseid vabandusi, et oma hirmu või pigem julgusepuudust mingil moel õilistada.
Peategelaseks on Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud erakordselt andekas neljakümnendates kirurg Ludwig Fresenburg- oma neljanda varjunimega Ravic. Kiindumuse just viimase varjunime järgi pärineb ajast, mil ta kaks aastat tagasi Pariisi kolis ning oma eismese operatsiooni edukalt läbi viis, opereerides oma sõpra Kate Hegeströmi. Ravici süüdistatakse riigi reetmises kuna ta varjas oma kaht sõpra, keda Gestaapo otsis, üks sõpradest oli päästnud ta elu kuulirahe alt eikelligimaal ning teine oli sõbraks juba lapsepõlvest. Teose alguses kohtab Ravic novembrikuu hilisõhtul heledate juuste ja kaame, surnud silmadega itaalia päritolu ja vaba eluviisiga naist Joan Madou`d, kes sihitult ringi käib ja on liialt väsinud, et magama heita. Ravicil hakkab temast kahju, ta pakub naisele sigaretti, teeb talle välja paar jooki ning annab ka öömaja Internatsionalis- pagulaste hotellis, kus ta ka ise peatub. Veedetakse ühine öö kitsukeses hotellistoas.
'' Rando sai esimesel paadil olijad maha lastud ja Signe sai teasel paadil olevad mehed. `'Sa ei meeldi nendele meestele, mis?'' `'Vähem rääkimist, rohkem laskmist!'' Paate tuli juurde ja nüüd ei istutud enam kohapeal vaid hüpati vette ja üritati paadi peale ronida. Rando sai nendest jagu, kuid Signel ei läinud nii hästi. Mehi aina tuli ja tuli. Lõpuks, kui tundus, et oldi kõigest lahti saadud, tuli ka viimane paat ja selle peal oli kuulipilduja. Rando ja Signe peitsid ennast kuulirahe eest, kuid nad ei oleks suutnud seda kaua teha, kui Sten ei oleks välja ilmunud. Ta sõitis koos oma lennukiga kohale ja lasi kuulipilduja paadi õhku. Kahjuks oli see liiga hilja ja Signe paat oli lõhkemisohus. `'Me peame paadi maha jätma''karjus Rando `'Oota korra''ütles Signe ning jooksis oma kaamera järele. `'Mis sa teed, meil ei ole aega.'' ning ta tõmbas Signet koos kaameraga ja nad jõudsid paadi pealt hüpatud enne, kui see õhku lendas.
saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. 3 Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda
KOKKUVÕTE. 1915. a. oli sõja pearaskus Vene rindel, 1916. a. läänes. 1916.a. iseloomustasid grandioossed operatsioonid kitsal territooriumil, kuid kumbki pool ei suutnud saavutada oma strateegilisi eesmärke. Kui 1915. a. oli murdeline Vene vägedele, halvates tema võitlusvõime, siis 1916. a. kurnas välja Keskriikide jõud. AASTA 1917 SÕJAVASTASED MEELEOLUD JA REVOLUTSIOONILINE LIIKUMINE. Juba esimesed kuud kaevikute poris ja mustuses, mürsu-ja kuulirahe all, gaasipommide ja mürkainete surmavais pilveaurudes (esmakordselt kasutasid gaasi sakslased 1915. a. aprillis Ypres'i /ipr/ kanali juures), meeletud ohvrid jala- ja ratsaväe pealetungil suurtükkide turmtules, puudus ja nälg tagalas - kõik see jahutas esialgset patriootlikku vaimustust ja pani kahtlema sõja vajalikkuses. Rahvahulkade rahulolematus tagalas oli suur. LÄÄNERINNE. 1916. a. oli välja kurnanud Keskriikide jõud. Seepärast otsustas Antandi
Päevakäskudes jagatakse talle ohtralt kiitust, esitatakse autasude saamiseks ja määratakse polgu luurekomando ülemaks. Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Kuperjanov on juht Jumala armust - sõdurid alistuvad ainsa viipe peale ta tahtele ning järgnevad talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustatakse Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. 19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda
auke ja süvendasid poriseid rööpaid. Kartes määrida oma saapaid ses kunstlikus poris, pöördus Aramis vihaselt meeste poole. Athos tahtis teda tagasi hoida, aga oli juba hilja. Töömehed hakkasid reisijaid pilkama ja ärritasid oma häbematusega isegi külmaverelise Athose nii vihale, et ta oma hobusega ühele neist peale tormas. Kohe taganesid mehed kraavi juurde ja võtsid sealt peidetud musketid. Selle tagajärjel sattusid meie seitse reisijat sõna otseses mõttes kuulirahe alla. Aramisel tungis kuul õlast läbi, Mousquetoni tabas kuul, mis jäi peatuma ristluudest allpool asuvasse pehmesse kehaossa. Siiski kukkus ainult Mousqueton hobuse seljast maha, mitte küll sellepärast, et ta haav oleks olnud hädaohtlik, vaid sellepärast, et ta ise ei näinud oma haava ja kahtlemata uskus, et haav on hirmsam, kui see tegelikult oli. «See on luuresalk,» ütles d'Artagnan. «Ei maksa püssirohtu raisata, edasi teele!»
annaabi.ee 
