Elamis tingimused ei soodustanud talle head füüsilist arengut. . See vastu leidis Juhan Liiv kodu kandi loodusest omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik ei olnud mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-dus käigust. 10-aastasena lugemise vanematelt ja vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust omandama Naelavere kooli, kus ta õpis kolm aastat. Edasi saatsid haridushuvilise poisi ta vanemad 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keelepõhi
Kuna ta ei olnud seltskonnas väga populaarne otsis ta lohutust loodusest, mida ta sai poisina karjas käies. See arendas tema armastust koduümbruse maastiku vastu. Oma karjaaega meenutab kirjanik veel 1891. aastal järgmistes tundelistes lausetes: ,,Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trötsisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Ta otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv vaevles oma elu jooksul nii füüsiliste, kui ka vaimsete haiguste küüsis. Tema raske elukäik on meelitanud inimesi ta luuletusi lugema ja analüüsima, ning igaüks leiab neist midagi erilist ja ainulaadset
Harjumuspärane on see, et kõigile küsimustele on tõene ning väär vastus. Kuid kas on olemas ka üht- ja teist laadi tõdesid? Ja kust maalt arvamused lahknevad? Tõde võib käsitleda mitmeti. Valev Uibopuu psühholoogiline romaan ,,Janu" kirjeldab tõe eksitamisvõimalusi. Maria vaevles luutuberkuloosis. Ainsaks tõeallikaks oli lahtiolev aken, mille jutu tõesust oli väga raske filtreerida. Külamehed rääkisid omavahel tõde, mis oli kuuldunud külapealt. Aga nad ei mõelnud sellele, mis võib olla tegelik tõde. Nad uskusid, et Maria sureb raske haiguse tagajärjel. Arsti tõde oli see, et Maria jääb elama. Seega oli tüdrukul väga raske jääda püsima ühele tõele ning mitte lasta ennast mõjutada aknast kuuludud tõest. Toon paralleeli Jiddu Krishnamurti teose ,,Üks ja ainus vabadus" öeldu ,,Pole lootust leida tõde, toimides kellegi teise sõnade järgi, uskudes kellegi teise sõnu. Tõe ja
tempokam ja lustakam. Minu arvates tegid näitlejad ja orkester väga hea etteaste. Osatäitjad olid kõik säravad ja mängisid oma osa hästi. Tekst oli selge ja arusaadav. Lavategevus oli sujuv ja hoogne, mis arvatavasti tulenes ka sellest, et osatäitjad olid kõik kogenud ja omal alal head. Minule paistis lavashow ja muusika sünkroonis olevana ning minu silm ei täheldanud ebaõnnestumisi. Ka orkester mängis hästi ja esitatud palad õnnestusid, minu kõrvu ei kuuldunud midagi ebasobivat. Ainuke, mis minu jaoks negatiivne oli see, et etendus tundus veidi pikk. Mina jäin etendusega rahule ja mulle jäi mulje, et ka teised publikus olijad jäid rahule. Kuna teos on tempokas ja oma sisult üsna lihtne, siis seda on kerge jälgida ning sellepärast ma arvan, et see sobib mitmele vanuseastmele.
füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari- duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman-dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan
Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks." 3. Tuglas on oma novelli kujutanud Popi vaatenurgast, kuna suurem osa räägib, kuidas talle, Popile, ei meeldu kuidas Huhuu käitub või miks just Isand on koguaeg Huhuu juurses - "Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kahinat ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele." 4. Isiklikult tundub mulle, et kodu on justkui terve riik, Popi esindab saamatut rahvast, Isand hea valitsemisviisisiga juhti ning Huhuu aga uut ning egoistlikku. Näiteks sõdade korral on liikunud erinevad rahvad mitmete valitsejate kätte, kelle korra ja nõudmistega peab leppima. Ka Popi
Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman-dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles
Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari- duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman- dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap- se 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles
Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli hämar, ja ta näis seda kartvat. Tagatoa aknast hõõgus õhtukuma läbi punase klaasi. See tuba oli õhtuti valgem ja sealt voolas lahtise ukse kaudu eestuppagi kahvatu valgusjoon. Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kahinat ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele. Läbi kirju akna imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletset ehapuna. Purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus üle kõrvade tõmmatud, ning magas. Popi vaatas teda mõne silmapilgu liikumata, koon voodi poole tõstetud
Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli hämar, ja ta näis seda kartvat. Tagatoa aknast hõõgus õhtukuma läbi punase klaasi. See tuba oli õhtuti valgem ja sealt voolas lahtise ukse kaudu eestuppagi kahvatu valgusjoon. Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kahinat ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele. Läbi kirju akna imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletset ehapuna. Purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus üle kõrvade tõmmatud, ning magas. Popi vaatas teda mõne silmapilgu liikumata, koon voodi poole tõstetud
Huhuu oli ehmunud, ta polnud seda oodanud ega teadnud, mis teha. Siis Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi lähenes ta avausele, istus lävele, väga ettevaatlikult ja tagasihoidlikult, käega nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kähinat piidast kinni pidades. ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi vaatas oma madratsilt hirmunult tema poole, poolistuli, tagasääred Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta könksus, küür seljas ja karvad püsti. tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele. Huhuu istus ainult hetke seal imestades
Huhuu oli ehmunud, ta polnud seda oodanud ega teadnud, mis teha. Siis Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi lähenes ta avausele, istus lävele, väga ettevaatlikult ja tagasihoidlikult, käega nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kähinat piidast kinni pidades. ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi vaatas oma madratsilt hirmunult tema poole, poolistuli, tagasääred Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta könksus, küür seljas ja karvad püsti. tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele. Huhuu istus ainult hetke seal imestades
Kui me köögist mööda läksime, kõmistasin vastu puujuurt, kukkusin ja tegin veidi kära. Kükitasime maha ja olime tasa. Miss Watsoni suur neeger Jim istus köögiuksel; nägime teda üsna selgesti, sest ta selja tagant paistis valgust. Ta tõusis püsti ja kuulatas, käel õieli, umbes minut aega. Siis ta ütles: «Kes seal on?» Ta kuulatas veel, tuli siis kikivarbail alla ja jäi just meie vahele seisma; oleksime võinud peaaegu teda puudutada. Noh, mitmel ja mitmel minutil ei kuuldunud ainustki häält, ja ometi olime kolmekesi nii ligistikku. Üks koht mu kederluu kohal hakkas kihelema, aga ma 216 ei julgenud kratsida; siis hakkas mu kõrv kihelema ja selle järel mu selg, just õlgade vahelt. Oli, nagu peaksin surema, kui ma ei saa kratsida. Noh, ma olen sihukest asja pärastpoole mitu ja mitu korda tundnud. Kui oled peente inimeste seas või matustel või kui katsud uinuda, kui und ei ole; kui oled kuskil, kus kratsida kuidagi ei tohi, siis kiheleb sul igal pool tuhat
annaabi.ee 
