Gustav Suits (1883-1956) Luuletaja, toimetaja ja tõlkija, kirjandusteadlane. Sündis Tartus. Tema lugemisvarasse kuulusid nii seiklusjutud kui ka Piibel, mille ta olevad läbi lugenud juba kuueaastasena. Tundis huvi Soome kultuuri ja kirjanduse vastu. Õppis üldist kirjnandust, esteetikat, soome keelt, kirjandust ja rahvaluulet. Helsingis ilmus tema esikkogu "Elu tuli". Kogu õpingute aja korraldas Suits Soomest rühimituse "Noor-Eesti" tegevust. Koostas läkituse "Eesti Töövabariik". Töötas Helsingi ülikooli raamatukogus ning vene gümnaasiumis soome ja rootsi keele õpetajana. Vene revolutsiooni ajal lülitus aktiivselt poliitilisse tegevusse. Astus esseeride parteisse
Tatjana Kareva 11A klass Tallinna Pae Gümnaasium 2009/2010 aasta 14. november 1840 5. detsember 1926 prantsuse maalikunstnik impressionismi rajaja ja peaesindaja impressionismi vool sai nime tema maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi sündis Pariisis vanemad: vürtspoodnik Adolphe ja Louise Justine Monet ristiti NotreDamedeLorette'i kirikus Oscar Claude'iks kuueaastasena kolis Monet oma perega PõhjaPrantsusmaale, Le Havre'isse, mis on ka paljude tema maalide teemaks kunstianne avaldus väga noorelt, alguses küll karikaturistina 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega 18611862 oli Monet
hüpleva liikumisega kontratantsu. See oli õrnalt dramaatline, eredavärvilise meloodiaga ning kaasahaarav. Lõpetuseks oli kuulda hiilgav ning rõõmurohke Allegro con brio. See pulbitses energiast js oli täidetud kirgaste rütmide ning üllatavate hetkedega, mis juhtisid muusika võidurikka lõpuni. Anna Selest on auhinnatud pianist, kes on tuntust kogunud oma "tulise tundilkkuse ja sooja kõlaga". Selest on sündinud Ukrainas Harkivis ning alustas klaveriõpinguid kuueaastasena Harkivi andekate laste muusikakoolis Garri Gelfgati ja Sergei Polusmjaki juhendamisel. Ta oli Milosz Magini rahvusvahelise pianistide konkursi noorim auhinnavõitja, esinedes Pariisis UNESCO peakorteris 11-aastasena. Ta on andnud kontserte New Yorgi Alice Tully Hallis, Carnegie Halli Sterni Auditooriumis, Washingtoni Kennedy Centeris, Viini Konzerthausis, Moskva Konservatooriumi suures saalis ja Mexico City Palacio de Bellas
Lapsepõlv · Sündis Pariisis 9. aprillil 1821 61-aastase Joseph Fransois Baudelaire'i ja 26-aastase Caroline Archimbault-Dufais pojana · Varaseimad mälestused on isaga kunstinäituste ja Luxembourg'i aia külastustest · "Maalid- mu ainus, mu suurim ja kõige varasem kirg," on ta öelnud. Isa surm · Kuueaastasena kaotab ta armastatud isa · Võõrasisaks saab kõrgem sõjaväelane Jacques Aupick · Vimm võõrasisa vastu kandub üle emale · "Kui omatakse niisugust poega, Võõrasisa siis ei abielluta enam!" Koolid · Lyoni kolledz - internaadielu, "kaklused õpetajate ja poistega" · Pariisi Louis-le-Grand'i lütseum, kust ta distsipliinirikkumiste tõttu välja visatakse
mai 2004 Tallinn) oli populaarne eesti muusik, kes viljeles mitmeid erinevaid muusikastiile, põhiliselt siiski rokki ja bluusi. Aastal 2004 omistati Grapsile Eesti Muusikaauhindade jagamisel elutöö auhind. Teda on võrreldud Mick Jaggeri ja Alice Cooperiga. Tema isa, Igor Graps, oli Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri dirigent ning hiljem Vanemuise orkestri tsellist. Gunnar Grapsi ema oli tantsuõpetaja. Muusikukarjääri algus, 1960. aastad Muusika poole pöördus Graps kuueaastasena, alustades tselloõpinguid ning 1964. aastal, 13- aastasena, liitus ta soolokitarristina oma esimese bändiga, Satelliidid. 1967. aasta sügisel liitus ta ansambliga Mikronid, kuhu Graps jäi järgnevaks kuueks aastaks (kaheaastase vahega 1970 1972 sõjaväeteenistuse tõttu). 1968. aasta sügisel salvestas Jüri Lina oma saate "Pobifo Revüü" jaoks kümmekond Mikronite laulu, sealhulgas Grapsi loomingut. 1960. aastatel oli Grapsi iidoliksMick Jagger ja ansambel The Rolling Stones. 1970
2008 EMILY BRONT Emily Jane Brontë sündis 30. juulil 1818. aastal Yorkshire´i krahvkonnas Bradfordi ligidal Thorntonis. Ta oli kuuelapselise perekonna viies laps. 1820. aastal kolis perekond Haworthi lähedale. Pärast ema varajast surma asus perekonna juurde elama üks tädidest. Pastor Brontë kirjutas luuletusi ja lubas lastel lugeda kõike, mida nad soovisid. Kuueaastasena läks Emily, nagu ta teised õedki, pastoritütarde kooli Cowan Bridge´i. Sealsed olud olid niivõrd katastroofilised, et kaks vanemat õde surid 1825. aastal. Seepeale lubati Charlotte ja Emily koju. Charlotte, Emily, Anne ja vend Branwell kasvasid üles LääneYorkshire´i üksildaste nõmmede keskel, muust maailmast võrdlemisi eraldatuna. Nende eest kandis hoolt majapidajanna. Nad lõid fantaasiamaailmu, millele panid nimeks Angria ja Gondal, kirjutasid neist oma esimesed lood
Nimi, kool,klass 8 Viis `lahtrit' vapil oleva kotka kilbil tähistavad viit ajaloolist piirkonda, mis jäävad tänapäeva Rumeenia aladele. Kuldne kotkas tähistab Valahhiat, ürgveis Moldovat, must kotkas seitsme lossi ning kuu ja päikesega Transilvaaniat, delfiinid Dobrogeat ning lõvi ja sild Olteniat ja Banat. (vt Lisa 1) Haridus Rumeenias on põhikool kohustuslik. Põhikooli minnakse kuueaastasena ja seal õpitakse kuni kuueteistkümnenda eluaastani (8 klassi). Keskkool kestab 4 aastat ja on 2-astmeline. Vastupidiselt oodatule ei õpetata Rumeenia koolides vene keelt. Ülikoolid jm. alustavad tööd oktoobris. Rumeenia `ülikoolilinnaks' peetakse Iasu't. Kirjaoskajad on 98,5%. Sõjaväe teenistusaeg on 4-8 kuud ning see on vabatahtlik. Rumeenlaste suurimateks leiutisteks on Coanda efekt ja insuliini toime avastamine (N.C.Paulescu)
mille asutajaks olid Jaan Tomp ja Ella Karu. Näis, nagu oleks mõnesse maakohta koondunud tavalisest rohkem vaimset energiat. Johannes Semperi sünnimaja, omaaegse pahuvere vallakooli suurtest maakividest ehitatud hoone, mis kannab ukse kohal aastaarvu 1833. Kirjaniku sündimise ajal oli ühes maja otsas kool, teises otsas õpetaja korter ning keskosas kohturuumid. Kooliaia ääres on tamm, mille Johannes Semper kuueaastasena mulda oli asetanud ja jõuksalt seal edasi on sirgunud. Seda tuntakse Semperi tammena, mis on elus tänini, hoolimata tormi lõhkumistest ja põletavatest suvekuumustest. Kooliõpetajaperel oli suur aed, peeti ka lehma ja kodulinde, kuid talutööd tavalises mõttes polnud, mistõttu koolirahva elu oli tegelikult erinev harilikust taluelust. Pahuvere koolimajas veetis Johannes Semper üheksa esimest eluaastat. Esimesed
" Kõige enam olnud ta huvitatud sündinud loost ,,Sõda Leipzigi linna all", mida vanaema on talle kümneid kordi jutustanud. ,,Kena legend Siniallikast, Sootulukesest - needki on temalt pärit," lausub kirjanik, tagasi mõteldes vanaema jutustatud lugudele, mille päritolu jäänud talle teadmatuks. Haridustee Nupukas Oskar õppis kodus nagu iseenesest rehkendama, samuti lugema. Tähtede õppimisel oli tal juhiks ema, kes oli kolm talve käinud Änküla koolis. Kuueaastasena oskas Luts juba lugeda näppusattuvaid raamatuid ja ajalehti. Et poisi südamesoovile vastu tulla, panid vanemad ta seitsmendal eluaastal Änküla kooli. Tollal oli külakoolis raskuspunkt langetatud usuõpetusele - katekismusele, piiblilugudele ja kirikulauludele. Nende tuupimiseks pühendati suurem osa tunde. Riigivalitsuse nõudel jagati õpilastele ka algteadmisi vene keeles. Igatahes ei valmistanud õpingud Lutsule mingeid raskusi, ehkki ta oli kaasõpilasist 3-6 aasta võrra noorem
peale poja põrmugi ei meeldinud. Tädi täitis oma ülesandeid tapva asjalikkusega, parimal juhul jaheda kohusetundlikkusega. Neid tädi iseloomujooni on hiljem oma teostes elustanud nii Charlotte kui Emily. ,,Vihurimäe" Nelly Dean, kelle fantaasiavaesus areneb küll mitte eriti usaldusväärseks headuseks, on tollesama Cornwalli-tädi pealt kirjutatud. Emily isa oli pastor, kes kirjutas luuletusi ja lubas lastel lugeda kõike, mida nad soovisid. Kuueaastasena läks Emily, nagu ta teised õedki, pastoritütarde kooli Cowan Bridge´i. Sealsed olud olid niivõrd katastroofilised, et kaks vanemat õde surid 1825. aastal. Seepeale lubati Charlotte ja Emily koju. Charlotte, Emily, Anne ja vend Branwell kasvasid üles Lääne-Yorkshire´i üksildaste nõmmede keskel, muust maailmast võrdlemisi eraldatuna. Nende eest kandis hoolt majapidajanna. Nad lõid fantaasiamaailmu, millele panid nimeks Angria ja Gondal,
kaubalaevastikus. Lõpuks jäi ta pidama maakeskuses nimega New Hampshire, kus ta hakkas pidama keskmise suurusega piimafarmi. Bachman kirjutas õhtuti ja öösiti (ta põdes kroonilist unepuudust), kui lehmad olid koju tulnud. Bachmanil ja ta naisel, Claudia Inez Bachmanil, oli üks poeg, kes aga traagiliselt kuueaastasena üpriski stephenkingilikul viisil hukkus. Nimelt oli ta kukkunud kaevu ning uppunud. Aastal 1982 avastati Bachmani ajupiirkonnast kasvaja, õnneks suudeti see opereerida. Kuid Bachman ei elanud enam kaua pärast seda, surres 1985. a. sügisel haruldasse "varjunime vähki". Oma surma ajaks oli Bachman avaldanud viis romaani: Rage - 1977, The Long Walk - 1979, Roadwork - 1981, The Running Man - 1982 ja Thinner - 1984
Palun: Pierre Gringoire.» «Ma tean palju ilusamat nime,» vastas ta. «Olete aga õel!» hüüdis poeet. «Aga olgu, ma ei vihasta. Küllap te mind veel ehk armastama hakkate, kui mind paremini tundma õpite. Te jutustasite mulle oma eluloo nii suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire ja ma olen külanotari poeg Gonesse'ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi, poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi; 5 6 mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese
annaabi.ee 
