Kus laulavad langustid� analüüs (0)

“Kus laulavad langustid” analüüs Delia Owens Denisa Nicoleta Vicol 12RL 1. Teos kirjeldab ühe tüdruku elu, kes on oma pere poolt maha jäetud ning oli sunnitud üksi elama paduras. Tema isa oli vägistav joodik ning ema vaimne tervis halvenes nii palju, et ta lahkus. Asjatundmatud linnaelanikud ei teadnud kuidas käituda nendega, kes on teistest erinevad seega keeldusid   eelarvamuste   tõttu   tüdrukut   abistamast.   Selline   kitsameelsus   hägustas   nende otsustusvõime ning hiljem süüdistasid teda ka mõrvast. Tüdruk, Kya, õppis ise toime tulema, ta teenis raha rannakarpide ja kala müümisest ning hiljem tema kirjutatud raamatutega.  Kya’l oli raskusi suhete loomisega, osaliselt kuna ta ei osanud oma tunded väljendada ning ka sellepärast, et ta kartis haiget saada juhul kui need inimesed teha maha jätavad. Ta õppis oma ‘perelt’ - padur; Kya jälgis ja võrdles loomade käitumist inimeste käitumisega, et neid paremini mõista. 2. Üksildus on parem kui hirmunult elamine.  3. Üks põhiliselt käsitletud teema on koduvägivald ning selle tagajärjed lastele ning partnerile. Kui üks Kya endine partner proovis teda vägistada, sai ta aru, miks tema pere lahku läks. Nad ei suutnud elada hirmus, et nende isa võib iga hetk neid rünnata või nende peale karjuda. Selline mitteteadmine   ajab   inimese   vaimset   tervist   segadusse   ja   kutsub   esile   põgene-või-võitle reaktsiooni. Inimene ei suuda selliselt kaua elada kuna pidev stress kurnab organismi. Kya ema (Maria Jacques) oli nii füüsiliselt ja vaimselt kokkuvarisenud, et ta lahkus ja jättis oma lapsi. Ta oli   nii   šokeeritud,   et   ta   teadvustas   oma   laste   hülgamise   alles   hiljem.   Mis   ajas   olukorda keerulisemaks oli see, et pärast lahkumise teadvustamist proovis ta oma lapsi tagasi saada, kuid mees oli ähvardanud, et kui ta tagasi tuleb, peksab ta neid kõiki ära tundmatuks. Hiljem keeldus ta ravist kuna tugev süütunne ei lasknud tal oma haiguse ravida põhjendusega, et ta vääris seda valu oma tegude eest (ennasthävitav käitumine tugeva süütunne ja kahetsuse tõttu - naine võis tunda end nõrgana, et ta oli ära läinud, kuid hirm oli nii suur enda ja laste pärast, et ta ei suutnud tagasi minna).  4.


A) Inimeste suhtumine nahavärvide erinevusse toob esile rassilist ebavõrdsust. - Juba romaani   alguses   on   vihjeid   välimusel   põhinevast   diskrimineerimisest.   Raamat   on   asetatud   50.   –   60.   aastatel, ning sellel perioodil oli inimestevaheline rassism jõuline. Piirkonnas, kus lugu leiab   aset   on   kaks   väiksemat   küla   -   Colored   town   mustanahalistele   ning   Barkley   Cove   rikastele   valgenahalistele. Romaanis on kirjeldatud, kuidas mustanahalised lapsed peavad käima  erinevaste koolides kehvemates tingimustes. Samuti on erinevad kirikud valge- ja  mustanahalistele ning kohturuumis ei tohi mustanahalised valgetega isutada (mustanahalistele on  määratud rõdu). B) Inimeste mõtlemine on väga subjektiivne ning tihtipeale nende langetatud otsused on  mõjutanud eelarvamused, mis ei pruugi olla tõesed. - Romaanis on linnainimestel tekkinud palju  väärad eelarvamused paduras elavate inimeste kohta. Neid on sildistatud kui räpaseid heidikuid,  kellel pole õigust linlaste seas elada. Sellise lihtsameelsuse tagajärgi võib näha Kya elu kulgedes.  Ta oli ühiskonnast välja heidetud ja kiusatud, kuna ta polnud üks neist. Rahvas nägi ainult vaese  tüdruku välimust ja hindas teda selle ja muude eelarvamuste põhjal, mis teiste padura inimeste  kohta on seatud. Teda kutsuti Paduratüdrukuks. Millest nad aru ei saanud, olid tüdruku  ebatavalised elamistingimused ning vaimsed raskused, mida Kya pidi läbi elama. Sellest võib   järeldada,   et   ühiskond   ei   täitnud   oma   kohustust   Kya   suhtes   ning   siit   tugevnevad   hüljatuse   probleemid. C) Kya pidi üksi maailmast aru saama ja end kasvatama, maailmas kus inimeste käitumine on  impulsiivne ja isekas. - Kya oli endale teadvustanud, et kõik lahkusid isa pärast, kuid ei saanud  aru miks teda kaasa ei võetud, ‘See väike põssa jäi koju’ oli ta iseendale öelnud. Elu jooksul   proovis Kya läbi looduse jälitamise endale selgeks teha inimeste käitumist ning miks teda üksi  jäeti. Instinkte,  mis on inimestel jäänud loomadelt võib läbi selle seletata. Näiteks hirm inimeste  vastu,   mis   erinevad   kuidagi   teistest.   Selline   moondunud   väljanägemine   või   käitumine   võib   loomariigis kiskjaid ligi tõmmata, seega teistest erinev loom tapeti. Sarnaselt võib selgitada ka  meeste vajadus paljuneda ja kuidas Chase proovis Kya’t ära kasutada kuna poiss teadis, et tüdruk  ei tea oma seksuaalsusest suurt midagi. Keegi ei seletanud Kya’le kuidas vahekord ja sellised   asjad peaksid olema ja ainuke allikas tema teadmistele olidki seksinäljased teismelised poisid.  5. A) ‘Liiv hoiab saladusi kiivamalt kui mudapinnas’ - lk 80 B) ‘Kes otsustab meie surma hetke?’ - lk 303


C) ‘Kaugel eemal, seal, kus laulavad langustid.’ - lk 389 6. a)Tegelaste loetelu  Peategelane:  Catherine   Danille   Clark   (Kya;   Amanda   Hamilton)   -   peategelane,   paduratüdruk;   Amanda Hamilton oli Kya anonüümne autori nimi Kõrvaltegelased:  Tate Walker – Kya esimene sõber ja romantiline partner  Chase Andrews – Kya teine romantiline partner  Ed Jackson – Barkley Cove’i šeriff  Üpik - mustanahaline mees, kes omas jahisadama bensiinijaam  Mabel - Üpiku abikaasa ja Kya’le ainuke naissoost eeskuju  Jeremy Andrew Clark (Jodie) - Kya vanem vend  Jackson Henry Clark – Kya isa Episoodilised tegelased:  Amanda Margaret Clark (Mandy) - Kya vanem õde  Napier Murphy Clark (Murphy) - Kya vanim vend  Mary Helen Clark (Missy) - Kya vanim õde  Julienne Maria Jacques – Kya ema  Miss Pansy Price - töötab Kressi poes  Sarah Singletary – kassapidaja Piggly Wiggly poes  Sally Culpepper – Barkley Cove’i koolinspektor  Hal Miller – krevetilaeva meeskonna liige  Tim O’Neal - krevetilaeva omanik, meeskonna kapten


 Scupper Walker – Tate'i isa  Rodney Horn – kohalik kalur  Robert Foster – Kya raamatute toimetaja  Kohtunik Sims – Kya mõrvajuhtumi kohtunik  Sunday Justice – kohtumaja kass  Dr, Steward Cone – koroner doktor   Eric Chastain – riigi prokurör  Tom Milton – Kya advokaat b) Catherine Danille Clark’i analüüs nelja parameetri kaudu: 1. Kya   on   naissoost   isik.   Raamatu   alguses   on   ta   kuueaastane   ning   selle   lõpuks   on   ta kuuekümne nelja aastane. Ta on pärit Põhja-Carolinast, ning elab paduras, seega loodus on talle südamelähedane. Tal on tumedad juuksed, oliivnahk ning on sale, täiskasnaueas kirjeldatakse   teda   pikakasvulisena.   Tema   ema   Julienne   Maria   Jacques   lahkus vaimsetervise purunemisel koduvägivalla tõttu. Ema oli psühhoosi läinud ning ei olnud teadlik sellest, et ta lahkub. Kya isa Jackson Henry Clark mängis noorena pokkerit ning purustas oma jalaluu sõjas ja sealt tagasi tulles muutus ta joodikuks. Ta ei olnud alati vägivaldne, pärast pereliikmete lahkumist ta oli mõnda aega kaine ja proovis sided luua Kya’ga.   Aastaid   pärast   ema   lahkumist   oli   Jackson   jälle   jooma   hakanud   ning   lõpuks lahkus. Kya’l on neli õde-venda, Murphy, Missy, Mandy ja Jodie. Pärast ema minek läksid ka Murphy, Missy ja Mandy. Võib arvata, et nemad ei saanud Kya’t kaasa võtta, kuna   neil   ei   olnud   stabiilne   majanduslikolukord   ning   samuti   alles   lapsed.   Jodie   oli viimane vend, kes lahkus ja vabandas Kya’le, et ta ei saa tüdrukut kaasa võtta. Kya jäi kõige enam igatsema ema, emaliku läheduse tõttu ning Jodie’t kuna ta oli ainuke, kes vabandas   ja   andis   Kya’le   teada   lahkumisest.   Isa   lahkumine   oli   ka   valus,   aga   mitte sellepärast, et Kya igatseks teda, vaid ellujäämise ja üksinduse ärahoidmise eesmärgil. Isa oli siiski väga ettearvamatu, ebausaldusväärne ning kohati vägivaldne. 2. Kya oli lapsena segaduses kuna tema pere oli teda maha jätnud. Tal oli raskusi iseendaga, kuid ta tihti ei mõelnud nendele. Tema mõtted võttis üle ellujäämise instinkt – kuidas raha teenida, et ta süüa saaks. Ta oli ebakindel ja kartis, et keegi tuvastab, et teda on üksi jäetud. Ta eelistas üksi tegutsemist kuigi ta ihkas kellegi läheduse järel.   Selline sisene


konflikt ajas teda loodust uurida, et enda ja teiste käitumisest aru saada. Tal ei olnud sisemised vestlused, vaid pigem õppis passiivselt jälgides loomi ja putukaid. Kya oli ettevaatlik kuna ta soovis paduras jääda. Ta pidas padurat oma emaks ning kajakad osa oma perest – ainukesed,  kes teda  maha  ei jätnud. Ta  söötis kajakaid iga päev, tema kiindumus nende vastu kasvas ning Kya’l tekkis hirm mõeldes, et kui ta ei sööta neid, siis nemad ka lahkuvad. Ta ikka lootis, et ema ja Jodie tulevad tagasi, selle hetkeni kuni Jodie tuli lõpuks tagasi ning andis teada, et ema oli surnud. 3. Ta   oli   sotsiaalselt   isoleeritud   ning   tema   ainukesed   sõbrad   olid   Üpik,   Mabel   ja   Tate (hiljem pidas ta Chase sõbraks, kuid poiss pigem kasutas ta ära). Kya armastas loodust ning ei suutnud ette kujutada elu ilma selleta. Ta oli lapsena väga vaene ning ta mõnikord ei saanudki süüa. Ta pidi rannakarpe otsima ja Üpikule müüa, et midagigi saada. Hiljem teda loodusehuvi tasus ära ning ta avaldas mõned raamatud padurast. Ta käis üks päev kooli, kuid seal lapsed kiusasid teda, kuna Kya ei osanud lugeda. Kya on isegi öelnud, et kogu linn on tema vastu, ja see nii oligi. Väiksena tulid tema hütti ukse taga kaks noort poissi, kes olid mässumeelsed ja põnevuseotsijad. Poisid tahtsin näha, see isend, kes üksi paduras elab, tüdruk, kes käib vahel linnas ilma jalanõudeta ning talle liiga väikestes mustades riietes. Teda pidevalt alavääristati elanike poolt. Hiljem nad isegi süüdistasid teda mõrvast, kuigi šerif Ed’il ei olnud tõestust ning tunnistajapingil ei suutnud ta ühe loole kindlaks jääda. Eelarvamused paduras elavate inimeste kohta kandusid üle Kya’le kuigi tüdruk soovis teiste omaealiste lastega olla. Üles kasvades õppis ta lõpuks üksi hakkama saama ning Kya’l ei olnud vaja teiste heakskiidu. 4. Tema   lähedased   kutsusid   teda   Kya’ks,   kuid   ma   ei   arva,   et   sellel   on   mingi   eriline tähendus,   vaid   on   lihtsalt   Catherine’i   lühend.   Linna   elanikud   kutsusid   teda Paduratüdrukuks,   kuna   ta   elas  paduras.   Selline   hüüdnimi   oli   alguses  mõeldud  halvas mõttes - see räpane tüdruk, kes kardab inimesi ja elab üksi paduras. Ajaga võttis Kya hüüdnime omaks, ta oli oma padura ekspert ning oligi nii-öelda Paduratüdruk. Hiljem tema hauakivil on ka kirjas ‘Catherine Danille Clark, Paduratüdruk’. Tema roll on olla osa   padurast.   Hiljem   suudab   ta   luua   ka   suhe   Tate’iga.   Teiste   inimese   usaldamine   ja lähedal lubamine on Kya jaoks suur saavutus. Enamus tema elust inimesed, kas jätsid ta maha(pere), kasutasid ta ära(Chase) või alavääristasid teda(linnaelanikud). Temast sai see kellest räägiti, ta oligi üksik ja oligi natuke asotsiaalne, kuid see on pigem teiste süü, kuna kõik lükkasid teda tagasi.


c) Jutustaja samastub peategelasega kui on kirjeldatud üksilduse tunnest ning pettumusest. Ta ei  süüdista ega laita Kya’t. Jutustaja kirjeldab Kya elu ning tema pere ajalugu. Samas usun, et oleks  võinud rohkem esile tuua Kya tunnete sisemaailm. Romaanis Kya ei arutle iseendaga, vaid teeb  otsused või järeldused/avastused. Jutustaja kirjeldab seda, mida Kya nägi loomade käitumises,   kuid jättis välja mida tüdruk tundis või arvas sellest. Tüdruk kindlasti samastus loodusega, kuid  inimese   maailm   ei   ole   nii   otsekohene.   Lugeja   kohtub  peategelasega   esimest   korda   raamatu   alguses, Kya oli kuueaastane tüdruk, kes pesis nõud kui järsku kuulis uksepauku. Välja minnes  nägi ta, et ema hakkas teed pidi linna poole minema. d) Kya enesehinnang oli häiritud kuna teda on mitme inimese poolt maha jäetud. Väikse  tüdrukuna ei suutnud ta vastata küsimusele, miks teda üksi jäeti. Täiskasvanuna oli ta aru saanud,  kuidas vägivald oli tema pere lahku löönud. Lapsena jälgis Kya teisi lapsi põõsast, ta proovis end  kujutada nende seas. Pidev mittetunnustamine teiste poolt aga lükkas Kya’t eemale ning tüdruk  pöördus tagasi padurale lohutuseks. Teda ikka tõmbas ligi paar noormeest, ning Kya uudishimu ja läheduse vajadus lubas neil endale lähedal. Kya ei analüüsi ennast, vaid padurat. Tüdruk tihti   käitub impulsiivselt, näiteks hirmu eest ta peidab end põõsasse ja jälgib ümbrust.  See ongi   tingitud sellest, et ta on loomadelt/putukatelt/lindudelt õppinud ning teised elusolendid lihtsalt   käituvad ega analüüsi ennast. Kya proovis oma mineviku unustada – kõik õudus ja häirivad   stseenid, kuid kui tema vend Jodie tagasi tuli, siis tulid ka kõik mälestused. Tulevikust ta ei   mõelnud, Kya elas hetkes. Alles, siis kui teda tabas arusaam, et talle võidakse määrata  surmanuhtlus hakkas ta mõtlema, kui lihtsalt võib elu lõppeda. Isegi siis, Kya ei kartnud surma,  vaid kartis oma kajakaid maha jätta ning hirm teist inimest usaldada enda eluga. e) Ta igatses oma ema kuna Kya’l oli olnud head suhted temaga. Ema oli enne lahkumist Kya’le  andnud mõttetera, mis lükkas tüdrukut edasi proovida teistega suhelda - ‘Sõbrad on need, kes   aitavad üksteiselt mudas välja, neid on kõikidel vaja’. Hiljem Kya elus ta samastus emaga, kui  Chase proovis teda vägistada ning Kya’l tekkis sarnane hirm selle, mis tema emal võis olla. Tema suhe isaga oli pealiskaudne ning lühike. Kya teadis teda kui joodikuna, kes lõi emat, aga on   olnud ka hetki, kus kõik oli rahulik. Kahjuks oli see ainult rahulik hetk enne tormi. Kya suhe oma vennaga oli olnud õpelik, Jodie oli see, kes õpetas tüdrukule kuidas paduras hakkama saada.   Hiljem tema vend pidi Kya’le andma uudise ema surmast, kuid see taastas nende lapsepõlves   katkenud side. Jodie andis Kya’le nende ema poolt maalitud teosed, milles olid kujutatud Kya ja  tema õed-vennad.  Kya suhe Tate’iga oli mitmekülgne, alguses oli Tate tema õpetaja (õpetas Kya’le lugeda), ning  pärast oli ta Kya esimene armastus. Kui Tate ülikooli läks ning tagasi ei tulnud(Tate kahetses 


otsus Kya’t jätta kuna ta oli arg ja tekkis valearusaam, et nende maailmad on liiga erinevad)   tundis Kya seda sama, mis siis kui teda lapsena üksi jäeti. Kya oli väga vihane ja solvanud, kuid  mitu aastat hiljem andis talle andeks. Kya arvas, et ta ei luba endale enam haavatav olla kellegagi, kuid pärast kohtuotsust oli ta teadvustanud, et Tate hoolib temast ning Kya saab teda usaldada.  Vangis olemine pani Kya jaoks perspektiivi see, et ta oleks pidanud oma elu usaldada võõraste  kätte või isegi oma viimased hetked veeta rihmaga kinni tooli külge. See mõtte oli palju hirmsam, kui riskida hüljatust ja haiget saamist, et olla õnnelik Tate’iga. Kya   kohtus  Chase’iga   esimest   korda   lastena,   kuid   Kya   hoidus  temast   eemal   kuni   nad   olid   vanemad. Neiu oli lubanud endale, et ta ei seo end teisega pärast Tate’i lahkumist, aga üksildus ja tema läheduse vajadused dikteerisid teisiti. Ta oli suhtes Chase’iga pigem vajaduse tõttu, Kya’l  oli vaja kedagi, kellega ta saaks oma Tate’iga avastamata jäänud seksuaalsust tundma õppida.   Chase aga kasutas ta ära kuna noormehel oli vaja vaheldust linaelust ja Kya oli lihtsalt mäng tema jaoks. Kya andis Chase’ile rannakarbi kaelakee, mida ta hiljem võttis tagasi kui ta Chase’i tappis.  See oli tema iseseisvuse ja võimu tagasi võtmine pärast Chase katse tüdrukut vägistada. Üpik ja Mabel kohtlesid Kya’t kui enda tütar ning nad aitasid tüdrukut, eriti väiksena. Üpik andis  Kya’le vajalik varustus rannakarpide ja kala eest. Kya’l olid vastastikused tunded ning Mabel oli  Kya jaoks naissoost eeskuju - jõuline ja iseseisev. Üpik suri ning Kya ei läinud matustele, vaid  läks üksi tema matuspaigale ning ütles oma hüvastijätud omaette. Sunday Justice oli kass, kes pakkus Kya’le seltsi kongis. Kya väärtustas teda ning kass andis talle lohutust ja turvalisuse tunne paigas, kus seda oli pea võimatu saada. Kassi käitumine meeldis   Kya’le   kuna   nad   olid   olemuselt   sarnane.   Nad   mõlemad   soovisid   seltsi,   aga   omal   ajal   ning   omadel tingimustel. Kya võrdleb teisi paduras leiduvate elusolenditega. Esimese asjana teeb kindlaks inimese  kavatsused ning siis, kui ta tunneb end turvaliselt tuleb ta varjupaigast välja. Kya eelistas eemalt  vaatamine kuna inimene ei teadnud ning käituks nagu keegi teda ei vaata. Sellest tuleb välja   tõeline inimese olemus. f) Ta nägi maailma halvast küljest, Kya jaoks olid inimesed ebausaldusväärsed ning nad tekitasid  ainult valu. Kya nägi võimalus padura tundma õppida ning sellele ta pühenduski. Läbi selle   õppis ta objektiivselt erinevad eluõppetunnid isenditelt, kes reageerivad instinktile. Kya märkab  eelkõige looduse tähtsus ning elu, mida teised ei pruugi märgata. Seetõttu suutis ta maalida   imelised pildid loodusest ja selle isenditest, mis väljastati raamatutena koos kogutud linnusulede  ja karpide. Tegelast vaadatakse kolmandast vaatepunktist. 


g)   Raamat   kirjeldas  väga   detailselt   loodust   ning  loomade   käitumist.   See   valgustas  erinevad   looduse elemente, mis võib jääda märkamata. Mulle meeldis, kuidas võrreldi inimese ja loomade  vahelised sarnasused. Samuti kajastati tugevalt diskrimineerimine ja väärkohtlemine.  Kuigi eneserefleksioon Kya’lt oli vähe, need tunded ja reaktsioonid, mida tal olid vägivalla ja elu  suhtes olid jõulised kirjeldatud.  Owens, D. (2018) Where the crawdads sing. London Owens, D (2019) Kus laulavad langustid. tõlk Raid B., Ilmet, P. toim Tendermann R. Tallinn