Kuristik Rukkis - Tsitaadid (17)

KURISTIK RUKKIS
J.D. Salinger
TSITAADID
„Olgu hüvastijätt kurb või olgu ta halb, aga kui ma kusagilt lahkun, siis ma pean teadma, et ma sealt lõplikult lahkun. Kui seda ei tea, siis tunnen end veelgi halvemini.“ (lk. 9)
„Elu on tõesti mäng, mu poiss. Elu on tõesti mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.“ (lk. 13)
„Mõnikord ma käitun nii, nagu oleksin palju vanem, kui ma olen – see on sulatõsi -, aga seda ei märgata kunagi. Inimesed ei märka kunagi midagi.“ (lk. 14)
„Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks aga tuju tuleb.“ (lk. 23)
„Ta ei sallinud, kui teda idioodiks nimetati. Idioodid ei salli seda kunagi.“ (lk. 45)
„Ema ostis mulle küll valed uisud – mina tahtsin saada kiiruiske, tema aga ostis mulle hokipantsid -, aga kurvaks tegi see mind sellegipoolest. Peaaegu iga kord, kui mulle midagi kingitakse, teeb see mind kurvaks.“ (lk. 53)
„Naised ajavad mind lolliks. Ausõna. Mitte et ma oleks mingi seelikukütt või midagi taolist – kuigi armun üsna kergesti. Aga naised lihtsalt meeldivad mulle. Sest nad jätavad alati oma kuramuse kohvrid otse keset vahekäiku.“ (lk. 55)
„Maailmas ei leidu säärast öölokaali, kus inimene võiks pikemat aega istuda, kui ta ei saa osta keelekastet, mis purju paneb. Või kui tal pole kaasas tütarlast, kes on ta pea lõplikult segi ajanud.“ (lk. 74)
„…enne kui ta Hollywoodi läks ja oma ihu ja hinge maha prostitueeris.“ (lk. 78)
„Väga inetute tüdrukute elu ei ole kerge. Mul on neist mõnikord kole kahju.“ (lk. 82)
„Ütlen alati „väga rõõmustav“ inimesele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima.“ (lk. 84)
„Inimene ei tohiks kunagi arg olla. Kui sul on tarvis kellelegi vastu lõugu anda, siis peaksid sa seda ka tegema.“ (lk. 86)
„See ei ole muidugi tähtis, aga ma vihkan neid, kellel on odavad kohvrid. See kõlab küll kohutavalt, aga inimene võib mulle esimesest pilgust vastumeelseks muutuda, kui tal on odavad kohvrid.“ (lk. 103)
„ Neetud raha. Alati peab ta põrguline su tuju ära rikkuma.“ (lk. 108)
„Kui mõni näitleja mängib tõepoolest hästi, siis on kohe näha, et ta ise seda teab, ja see rikub kogu asja.“ (lk. 111)
„Mõned asjad peaksid jääma, nagu nad on. Pistad nad suurde klaasvitriini ja jätad rahule. Ma tean, et see on võimatu, aga kahju siiski.“ (lk. 115-116)
„Mina ei armasta isegi vanu autosid. Ei tunne nende vastu huvi. Ennem ostaksin endale hobuse. Hobuses on vähemalt midagi inimlikku , jumala eest.“ (lk. 123)
„ Kelner küll lubas, aga jättis arvatavasti mu soovi edasi andmata. Harva, kui keegi su soovi kellelegi edasi annab.“ (lk. 141)
„Kõik need sileda näoga poisid on nagu ühe vitsaga löödud. Kammivad end, siluvad end – ja siis jätavad su üksi.“ (lk.144)
„Aga selleks ei pruugigi olla paha, et teisel tuju ära rikkuda -, sellega võib hakkama saada ka hea inimene.“ (lk. 158)
„Minuga on see häda, et mulle meeldib kui kõrvale kaldutakse. Siis on palju huvitavam.“ (lk. 171)
„Ainult mulle tundub, et tihti inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki , mis teda eriti ei huvita. Sinna ei ole midagi parata. Sellepärast ma arvan, et inimene jäetagu rahule, kui ta on vähemalt millestki huvitatud ja kõneledes põlema läheb. Mulle meeldib, kui keegi põlema läheb. See on nii kena.“ (lk. 172)
„See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini – kes arvavad , et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki.“ (lk. 174)
„See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsalt surra, küpsuse märk aga on see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada.“ (lk. 175)
„Ärge kunagi kellelegi midagi jutustage. Sest kui te kellestki jutustate, hakkate tema järele puudust tundma.“ (lk 196)