Kunstiarvustus (5)

Kunstinäituse arvustus .
Mina käisin 12. oktoobril Tallinna Arhitektuurimuuseumis, Rotermanni soolalaos, külastamas näitust "Türgi Rahvalik arhitektuur Musta mere piirkonnas"
Istanbulis asuva Milli Reasürani Kunstigalerii koostatud näitus Türgi rahvalikust arhitektuurist tutvustab Mustamere idakalda vähetuntud ja ohustatud ehituspärandit. Mitmekultuurilise ajalooga Musta mere piirkonna kohalikud elanikud räägivad lisaks türgi keelele veel ka lazi, vana-kreeka, armeenia ja gruusia keelt. Aastasadade jooksul on seal välja kujunenud kohalik ainulaadne ehitustraditsioon, mida iseloomustavad vanad talumajad, armeenia ja gruusia kirikud ning vanad puidust mošeed. Näituse eesmärgiks on pöörata tähelepanu Türgi Musta mere piirkonna hävimisohus rahvaliku arhitektuuripärandi kaitsele ja professionaalsele restaureerimisele.
Näitusel kasutatud fotode autor on türgi fotograaf Ali Konyali.
Näitusega koos oli võimalik vaadata ka Suha Arini dokumentaalfilmi „When The Fog is Swept Away , The Old Houses and Craftsmen of Eastern Black Sea Region “. Rändnäitus on olnud väljas Sarajevos, Ljubljanas, Tbilisis, Batumis, Soome Arhitektuurimuuseumis Helsingis, Oulus, Rovaniemis ning Vahemere ja Lähis-Ida Antiigimuuseumis Stockholmis. Pärast näitust Tallinnas Eesti Arhitektuurimuuseumis rändab näitus edasi Kopenhaageni Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia Arhitektuurikooli ja Alhambra Muuseumi Granadas.Olles ametliku poolega ühele poole saanud, tahaksin rääkida natuke näituse olemusest ja sellest, mis mulle seal siis õigupoolest meeldis ja mis vastukarva oli.
Enim meeldis mulle näituse ruumiline mõju. Ekspositsioon ise asus soolalao keldrikorrusel, kus siis kunagi füüsiliselt soola hoiti ja hiljem esimesele korrusele töötlemiseks viidi. Näitusesaali madalad võlvid ja ruumi vähem kui kolossaalsed mõõdud tekitasid eriti hubase meeleolu. Valgustus oli soe ja mahe , ei tekkinud tunnet , nagu viibiks suures ja külmas kunstigaleriis, vaid pigem nagu oleks hea sõbra kodus külas.Oli tunne, nagu ei tahakski lahkuda. Fotod, mis rippusid võlvidelt olid üsna suured ja selged. Fotode kvaliteet oli ülimalt hea ja selle koha pealt ei oleks nokkimist ka elukutselistel fotograafidel. Ka kompositsioon oli puhas ja selge, ning ei tekkinud tunnet, et pildid on liiga keerulised või risu täis. Natuke ehk häiris tollel ajal katki olnud projektsoonsüsteem, mis viieteist sekundiliste vahedega sama muusikat ja videot uuesti ja uuesti alustas. Pisiasju kõrvale jättes ütleksin, et tegemist on kohustusliku külastamiskohaga kõikidele, kes tahavad veidi rahulikku hetke, mõnusat ümbrust ja vapustavat näitust nautida. Ei pea olema absoluutselt arhitektuuri huviline või asjatundja , et sellest näitusest enda jaoks midagi meeldivat leida. Üldiselt, väga mõnus oli.