Hermann ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl (alamsaksa Tõrju vaenlast). 1561. aastal läks Toompea Rootsi valdusesse. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale ja konvendihoone vahelisele alale läänemüüri äärde Riigisaalihoone. 1583. aastal Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister Antonius Poliensis. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest Stockholmi kuningalossist. Teisel korrusel asus suur palklaega saal ning selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti linnuse läänemüüri avad, mis alates 1999 on taas õhtuvalgusele avatud. Konvendihoonet kasutati Rootsi ajal ametiruumidena. Põhjasõja järel seisis linnus tühjana, kuni Katariina II ajal 17671773 rekonstrueeriti selle idatiib kubermanguvalitsuse esindushooneks. 19201922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.
1790. aastal saatis uus vürst Anton Esterházy kapelli laiali, jättes tööle ainult Haydni enda ja väikese arvu muusikuid. Haydnil oli nüüd Esterházys tegemist palju vähem ja tal avanes võimalus võtta vastu uusi tööpakkumisi. Pärast Antoni surma soovis uus vürst Nikolaus II Esterházy orkestri taastada ja Haydn võttis selle taas enda peale. 1762. aastal sai Eszterházyde perekonna-peaks ja ühtlasi Haydni patrooniks muusikaarmastajast vürst Nikolaus. Vaimustudes Versailles kuningalossist, laskis Nikolaus lisaks olemasolevale perekonna residentsile Eisenstadtis ehitada õukondsete meelelahutuseks veel teisegi lossi. Uus luksuslik palee sai valmis 1766. aastal ja hakkas kandma nime Eszterháza. Kapellmeister, amet mida Haydn pidas, oli vastutav muusikalise meelelahutuse eest kogu õukonnas. Lisaks kohustusele valmistada orkestriga ette igal nädalal kaks kontserti, pidi Haydn kirjutama tellimusteoseid erinevateks perekondlikeks, kiriklikeks või riiklikeks
parun Arved von Nolcken ehitada enda tehtud projekti järgi aastatel 1880-1885. 1921. aastal mõis riigistati. Seal on aja jooksul tegutsenud Alatskivi Kõrgem Algkool, piirivalve Peipsi jaoskonna staap, masina-traktorijaam ja Alatskivi aiandussovhoos. 2003-2011 teostati lossis kapitaalsed restaureerimistööd, täna tegeletakse seal turismindusega. [9] Alatskivi lossi rajamisel on eeskuju võetud Inglise kuninganna Victoria Sotimaal olevast residentsist - Balmorali kuningalossist. Kuigi loss on oluliselt suurem, kui Alatskivi mõis, kopeeritakse põhilisi kujunduselemente mitte aga planeeringut. Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Näiteks peasissepääsu kohal olev massiivne sakmikrinnatisega rõdu, nurgatornid ja eenduvad väikesed tornikesed koonusekujuliste tornikiivritega, alt neljakandiline, ülevalt kaheksakandiline kõrge torn. Ka nende losside
· Dunkerque Eurotunnel Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, La Manche väina all. AGV rong. Igal vagunil oma mootor. Tähtsamad jõed jõekruiisid · Seine · Loire · Garonne · Rhõne Pariis · pindala 1200 km2 · elanike arv 11 miljonit 1/6 Prantsusmaa rahvastikut · aastal 200 eKr Cite saarele rajatud küla · majandus, kaubandus, rahandus ja kultuurikeskus (kunst, arhitektuur, mood) · pargid ja aiad Palais du Louvre endisest kuningalossist kunstimuuseum - Leonardo da Vinci ,,Mona Lisa" Notre Dame - kirik Sainte Chapelle (Püha kabel) Eiffeli torn: · aastas üle 5,5 miljoni külastaja · 320 meetri kõrgune · 130 m laial alusel · 57 m kõrgusel on postkontor Ehitati aastatel 1887-1889 ajutise konstruktsioonina maailma näituse jaoks Arce de Triomphe triumfikaar Place de la Concorde üksmeele väljak Arc de Triomphe du Carroussel Ratsaballeti triumfikaar Sacre Coeur Püda süda
1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise, kes juhtis muuhulgas ka ehitustöid. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem. Restuareerimine 2003.a valmisid muinsuskaitse eritingimused ja restaureerimiskontseptsioon, mille eesmärgiks oli lossi keskse ja esindusliku rolli säilitamine. Aluseks olid võetud 1910.aasta fotod ja ajalooline õiend.
Tellist kasutati sellepärast, et Mesopotaamias ei leidunud ei looduslikku kivi ega kasvanud metsa, leidus aga palju savi. Suurte kuningalosside seinu katsid marmorist või astrist relieefid piltidega õukonnaelust või jahitseenidega, mille loomakujutus on äärmiselt loomatruu. 7. saj. eKr. -uusbabüloonia Linna ümbritses kahekordne kaitsemüür tornide ja 8 väravaga. Muljetavaldav oli Istori värav sadade härja ja lohekujutistega, mis suundus kuningalossist ja Semiramise rippaedadest möödudes 91m kõrguse tsikuraadi-nn. Paabeli torni-juurde. Protsessioonitänava seinad olid kaetud glasuuritud relieefidega. Värvid olid valge ja kollane sinisel taustal. Kahjuks ei põletanud babüloonlased telliseid, vaid lasksid neil üksnes päikese käes kuivada, mistõttu sealsed ehitismälestised on enamjaolt hävinud. Säilinud on üksnes pronksist või (mujalt toodud) kivist skulptuurid: valitsejate kujud, reljeefid
viilukujuline katus arvukate tornidega Kõige tuntum loss on Loire'i ääres Chambord' loss Presidentsi suveresidents Lossi ehitstööd on kahjuks jäetud pooleli (tagapool jäänud ühekorruseliseks) Omapärane on ka keerdtrepp Fontainebleau loss Asub suures pargis, seal töötanud arvukalt Itaalia maleriste (Fontainebleau koolkond) Näide kaunistustest, sisemaalidest (lk 108): Rosso ja Fiorentino Ka osa Pariisi uuest kuningalossist on ehitatud renessanss-stiilis, kuid üsnagi väike osa (enamus kas barokkstiilis või klassitsistlik) Louvre'i loss Pierre Lescot Jean Goujon - reljeefid Tema kõige suurem töö on nümfid Pariisi "Süütute kaevult" Praegu viidud Louvre'I muuseumisse Germain Pilon - teinud Henri II ja kuninganna Caterina de' Medici hauamonumendi Diana hirvega (?) - kuningas Henri II armuke sümboolselt kujutatud Prantsuse renessanss-maalikunst
See on kahe jõe Tigrise ja Eufrati vaheline maa-ala, mis asus tänapäeva Iraagi territooriumil. 7. saj. e. Kr. läheb ülemvõim Mesopotaamias taas Babüloonia kätte. Siinses kunstis algab uusbabüloonia ajajärk. Selle aja kõige kuulsama kuninga Nebukadnetsar II1 ajal ümbritses Babüloni linna kõrge kahekordne kaitsemüür tornide ja 8 väravaga. Eriti muljetavaldav oli sadade lõvi-, härja- ja lohekujudega Istari värav ning selle juurest algav protsessioonitänav, mis suundus kuningalossist ja Semiramise rippaedadest2 möödudes 91 m kõrguse tsikuraadi3 nn. Paabeli torni4 juurde. Protsessioonitänava seinad olid kaetud glasuuritud reljeefidega5. Värvidena kasutati valget ja kollast sinisel taustal. Kahjuks ei põletanud babüloonlased telliseid, vaid lasksid neil üksnes päikese käes kuivada, mistõttu sealsed ehitusmälestised on suuremalt jaolt hävinud. Säilinud on üksnes pronksist või (mujalt sisse toodud) kivist skulptuurid: valitsejate kujud, reljeefid
annaabi.ee 
