MARUTÕBI Marutaud on püsisoojaste loomade ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõppeb alati haigestunud isendi surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, loomade puhul käsitletakse haigust marutaudina. Tüüpilised viiruse levitajad on rebane, koer, kass, kährikkoer, nahkhiir. Haigus esineb suuremal osal maakeral. Inimine haigestub peale kontakti haige looma süljega, näiteks hammustusega. Otsene kontakt (haige looma süljega) - hammustus - kriimustus - lakkumine Esineb 50%-l haigetest, kestab prodroom ehk erutusstaadum 2-10 päeva. Viirus levib kesknärvisüsteemi ja edasi mööda neuroneid kogu organismi. Võivad esineda järgmised sümptomid: - peavalu - palavik - nõrkus - väsimus - iiveldus - oksendamine - hüperrefleksia - suurenenud sülje produktsioon samaaegse januga - valud hammustuse kohal - agressiivsus Hingamis neelamis ja vahel ka halvatus võivad esineda tingitud mar...
rahvusromantilised jooned. Hiljem 1970. ja 1980. aastatel on tema loomingus rohkem modernistlike jooni; sellel perioodil maalis ta abstraktsionistlike maale. Tema maale võib leida Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tretjakovi galerii ja Tallinna Kunstihoone kogudest. Tema hauakivi kaunistab tema enda poolt kavandatud ruunikivilaadne raidkivi. Näitleja Albert Üksipi portree. 1946. Talutaat Läänemaalt 1946. Taat Kullamaalt 1945. Helilooja Cyrillus Kreegi portree. 1959. Kihnu kalurid võrke parandamas 1955. Kihnu kalurid (Kakuami ankruid vedamas) 1955. Õhtul Kihnu sadamas. 1951. Maastik Läänemaalt. 1961. Kullamaa Sauetõnk. 1976. Kurv. 1959 Rütm. 1979. Elulõng. 1994.
Oluline on esmaabi ja profülaktika. Kindlasti tuleb oma koduloomad vaktsineerida marutõve vastu. HAIGUSE ENNETAMINE (ENNE HAMMUSTUST) • kodu- ja metsloomade vaktsineerimine • kokkupuute haigete loomadega vältimine • kokkupuute metsloomadega vältimine • riskirühmadesse kuuluvate inimeste vaktsineerimine. • Esimene teade Eestis marutõppe surnud inimese kohta pärineb luteri usu kiriku meetrikaraamatu sissekandena 1713. aastast Kullamaalt • Maailmas nakatub ja sureb marutõppe igal aastal 50 000–100 000 inimest
● Alates aastast 2006 on kogu Eesti territooriumil läbi viidud metsloomade suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist ning see on marutaudi viimase viie aasta jooksul väga jõudsalt taanduma sundinud ● Kahjuks esineb ka lätis ja venemaal, kust siseneb haigestunud loomi eesti territooriumile Esimene teade marutõppe surnud inimese kohta Eestis pärineb kirikuraamatust 1713.a Kullamaalt, viimane aastast 1986. Ajavahemikul 1946 – 1955 suri aastas maruttõppe 1-9 inimest aastas (va 1954 -0). Nakatuti marutaudis koerte hammustuste kaudu (asulamarutaud). 1984-1986 suri marutõppe 1 inimene aastas (rebane, kährik, metskits). Kuidas tõkestatakse marutaudi levikut? ● Ennetamaks marutaudi levikut koduloomade populatsioonis, vaktsineeritakse koeri ja kasse regulaarselt marutaudi vastu.
So isamaa, so usk, so rahvas - kas tunned kuskil kallimat? Kas tead sõna, mis veel tungi' võib südamesse kangemalt? So isamaa, so usk, so rahvas! See sinu ülem varandus ei ööd sul, pääva meelest mingu, ei õnnes ega õnnetus! So isamaa, so usk, so rahvas! kui iial aeg on, tuleta neid sõnu meele - nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmata! Nüüd ära väsi ülespoole sa ülenda' kätt, südant, meelt! Nüüd ära jäta trooni ette sa kanda kanget palve keelt! Üks laul kullamaalt Friedrich Reinhold Kreutzwald Oh Eestimaa, kus leiba ja vett. Kui lindusid näen lendavat, siis soovin tiibu ka, mis mind siit koju kannaksid, ja tõttaks minema; ja igapäev pean mõtlema: mind tühi vale pett'! Ja ikka uuest kaebama: Oh Eestimaa! Oh Eestimaa, kus leiba ja vett. Küll olen targaks saanud, mind häda õpetand; küll olen haletanud, ei nuttu lõpetand! Siin laialisel lagedal ei paku tuttav kätt, ma olen üksi taeva all. Oh Eestimaa! Mu kodumaa, kus oled sa? Anna Haava
kirja 13.sajandil. Tegu oli üldjoontes võõrkeelsete tekstide, dokumentide või kroonikatega. Henriku Liivimaa kroonikast, mis on kirja pandud aastatel 1224-1227, leiti peale kohanimede esimesed eesti keelsed sõnad ja lause “Laula! Laula! Pappi!”. Henriku kroonikas oli ülejäänud tekst siiski ladinakeelne, kuid esimene märge pikemalt eestikeelsest tekstijupist ulatub tagasi 16.sajandisse. Tegu on tekstiga Kullamaalt pärit käsikirjas, milles välja toodud kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. See pärineb 1520.aastatest. Vanim eestikeelne raamat on seeeest pärit aastast 1525, millest on leitud katkendeid. Tegu on Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterliku katekismusega. (https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=1&p1=3)
Kadripäeva laul KADRI KIPSIB, KADRI KAPSIB, KADRI KAHEHARULINE, KADRI KALLIS NEITSIKENE, KADRI TULNUD KAUGEELTA, ÜLE SOO JA ÜLE RABA, LÄBI PIKA PEERUMETSA, LÄBI LAIA LEPAMETSA. KADRI SOLKSAS SOODA MÖÖDA, KASTEHEINAD KARVU MÖÖDA, VESI VILKSUS SÄÄRI MÖÖDA... KADRIL KASKNE HOBUNE, TOOMINGASTA LOOGAKENE, PIHELGANE PIITSAKENE... LASKE KADRIL SISSE TULLA, KADRI KÜÜNED KÜLMETAVAD, KADRI VARBAD VALUTAVAD... KADRILAUL KULLAMAALT Kasutatud allikad 8 1. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/pidu/kadripaev/kadripev1.htm 2. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-kadripaev.php 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Kadrip%C3%A4ev 9
Sealt edasi läks ta Pärnu teatrisse Endla. Pärnu teatris polnud ta mitte ainult näitleja, vaid hakkas ka lavastama ning asutas 1984. aastal koos Elmar Tringiga Pärnu Kooliteatri, mida juhendas oma surmani. (Õhtuleht. 06.02.2009. ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli koduleht). 2.6. Perekond Aare Laanemetsa isa Johannes Laanemets lahkus pere juurest kui Aare ja tema õde Luule olid veel väiksed. Ema Ilse-Dagmar kasvatas oma lapsi peamiselt üksi. Ema oli pärit Kullamaalt, kus Aare oma vanavanemate juures käis ja tihedat sidet selle kohaga tundis. Aare Laanemetsa oli abielus ja kahe poja isa. Tema abikaasa Signe läks pärast 25. aastat kooselu Ameerikasse. Arvatakse, et see sündmus mõjutas Aaret tugevalt. Laanemets oli enne surma kihlunud näitleja Heli Vahinguga, uuesti abielluda aga nad ei jõudnud. Aare Laanemetsa pojad Jukka ja Gert on tegelased filmis ,,Sügis" Tootsi lastena. (Kullamaa valla ajaleht. 20.02.2014. Loit Lepalaan ja Õhtuleht
ning teisalt oskuskeele põhimõtted. Kirjakeel on keelekuju, mis kuulub kogu eesti rahvusele ning mida on teadlikult ja sihipäraselt arendatud. Kirjakeelt kasutatakse haridusasutustes, ametlikus suhtluses ning seda keelt kasutavad ka teabevahendid. (Kull 2000: 11) Kuigi eesti keele üksikuid sõnu võis leida juba XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest, siis kõige vanem ja pikem sidus tekst on pärit XVI sajandist. Tegemist on Kullamaalt pärit käsikirjaga, kus on toodud katoliku kiriku kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Kuna gesimesed kirjakeelsed teosed puudutasid religiooni, siis võib oletada, et tollel ajal oli kirjakeele peamine roll seotud just kiriku ja usuga. (Erelt jt. 2007: 30) XVII sajandil koostati esimene eesti keele käsiraamat ning alates sellest ajast võib arvestada, et hakati normima eesti kirjakeelt. Käsiraamat kirjeldas põhjaeesti kirjakeelt
,,Esimesed kirjalikud mälestised (üksikud sõnad, laused, isiku- ja kohanimed) veel kujunemisjärgus olevast eesti keelest on pärit XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonikas, mis on kirja pandud aastatel 1224 1227, leidub ladinakeelse teksti sees lisaks koha- ja isikunimedele paar eestikeelset sõna ja lause Laula! Laula! Pappi! Alates XVI sajandist on meieni säilinud ka pikemaid eestikeelseid tekste. Kõige vanem sidus tekst sisaldub Kullamaalt pärit käsikirjas, kus on toodud katoliku kiriku kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Käsikiri pärineb 1520. aastatest. Vanim teade eestikeelse trükise kohta on pärit 1525. aastast. Vanim eestikeelne raamat, millest on leitud katkendeid, on aastast 1535. See on Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus. Alates XVII sajandist suureneb eestikeelsete tekstide hulk tunduvalt
· Neue Quellen (C. Schirren); Kopenhaageni arhiivist; 1883 85 · LUB (Bunge ja teised mehed) 1853 1914 Eestikeelseid publikatsioone avaldati vabariigi ajal. 1881 83 tõlgiti küll Hendriku Liivimaa kroonika, kuid see polnud päris teaduslik. 1920 21 ilmus K. Leetbergi tõlkes Russowi kroonika ilma viidete ja kommentaarideta. Ajalooline ajakiri publitseeris üksikuid dokumente, hiljem ka retsensioone. Publitseeriti Linnaarhiivi juures. 1923 ilmus ,Eestimaised palved Kullamaalt', milles sisaldub 1517. aasta J.Kiivelti katekismus, mis sisaldas Pater Nosterit, Credot ja Ave Mariat. Seejärel ilmus Paul Johannseni publikatsioon ,Liber Census Daniae' ,Taani hindamisraamat' Allikate populariseerimisesk kasutati lugemikke, nt H.Kruusi ,Ajalooallikate lugemik'. Keskarhiivis publitseeriti maarevisjonide dokumente, nõukogude aja materjal oli selektiivne ning viideteta, seevastu kroonikaid publitseeriti hästi (nt Sulev Vahtre ,Liivimaa noorem riimkroonika'). J
on olnud nii pikk, siis on keel selle aja jooksul palju muutunud, suuline keel on kirjakeelest erinevaks muutunud, samuti võttis inglise keel väga altilt vastu laensõnu ja seda koos lähtekeele kirjakujuga, eriti prantsuse keelest Eesti keele esimesed kirjalikud jäljed 13. saj. üksikud sõnad, laused, isiku- ja kohanimed muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest Henriku Liivimaa kroonika 12241227 Laula! Laula! Pappi! Kõige vanem sidus tekst Kullamaalt pärit käsikirjas, kus on toodud katoliku kiriku kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Käsikiri pärineb 1520. aastatest. Vanim teade eestikeelse trükise kohta on pärit 1525. aastast. Vanim eestikeelne raamat, millest on leitud katkendeid, on aastast 1535: Wanradti ja Koelli tõlgitud luterlik katekismus. Allikas: Eesti keele käsiraamat online: http://www.eki.ee/books/ekk07/o/o4.html Kordamine · Morfeemianalüüs = segmentimine ja glossimine (morfoliigilise info lisamine)
annaabi.ee 
