Eesti keele jätkusuutlikkus (0)

Eesti keele jätkusuutlikkus      Eesti keele keeleteekond on olnud pikk ja keeruline. Seda on voolinud erinevate riikide okupatsioond 
ja tõukeid pidevale arengule  on andnud  ka rahvuse ühtsus ning järjepidevus, võitlemaks enda riigi ja 
keele eest. Meie keel on üle elanud ka sõjad ja  muud keerulisemad olukorrad, ning läbi kõige selle vaid 
kasvanud. 
  Esimesed  leiud  muukeelsetes  tekstides,  kust  on  avastatud  eestikeelseid  sõnu ja  kohanimesid,  pandi 
kirja  13.sajandil.  Tegu  oli  üldjoontes  võõrkeelsete  tekstide,  dokumentide  või  kroonikatega.  Henriku 
Liivimaa  kroonikast,  mis  on  kirja  pandud  aastatel  1224-1227,  leiti  peale  kohanimede  esimesed eesti 
keelsed sõnad ja lause “Laula! Laula! Pappi!”. Henriku kroonikas oli ülejäänud tekst siiski ladinakeelne, 
kuid  esimene  märge  pikemalt  eestikeelsest  tekstijupist  ulatub  tagasi  16.sajandisse.  Tegu  on  tekstiga 
Kullamaalt pärit käsikirjas, milles välja toodud kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. See pärineb 
1520.aastatest.  Vanim  eestikeelne  raamat  on  seeeest  pärit  aastast  1525,  millest  on leitud  katkendeid. 
Tegu on Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse 
õpetaja  Johan  Koelli  tõlgitud  luterliku  katekismusega.  (https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=1&p1=3)  
  Enim  laensõnu  eesti  keelde  on  pärit  alam-  ja  ülemsaksa  keeltest  ning  seda  juba  alates  13.sajandist. 
Alamsaksa keele mõju kestis umbes 13.-16. sajand ning ülemsaksa mõju 16.-20.sajand. Neist keeltest 
pärit sõnad puudutasid enim just nimelt igapäevaelu sõnavara ja kultuursõnavara. Mainimata ei saa jätta 
ka  kirikuga seotud termineid. Olgugi,  et  paljud ristiusuga seotud sõnad  on algselt  olnud ladina keele 
päritolu,  on  nad  meieni  jõudnud  läbi  alamsaksa  keele.  Näiteks:  ingel  (<  ladina  k.  ángelos)  ja  (< 
alamsaksa k. engel). Kultuursõnavara alla kuuluvad näiteks: aabits (< ülemsaksa ABC[-busch]), loss (< 
schloss), rehkendama (kammer),  tekk  (  <  decke),  käärid  (<  schere),  lühter  (<  lüchtere).       (http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2014_1/OK_2014-1_01.pdf)  
  Uurali keeltele omaselt on tänapäevaks kujunenud eesti keelde üsna palju käändeid. Nimelt 14 käänet, 
millest üheteistkümnel  on  kindel lõpp  kindla tähendusega. Näiteks:  kaasaütlev (koera/-ga), ilmaütlev 
(koera/-ta). Kolmel  käändel,  millel  kindel lõpp  puudub,  nendega antakse edasi lauses  sõnadevahelisi 
seoseid ning mõneti ka kirjendusi. Need kolm käänet on nimetav, omastav ja osastav, aga kuna kuna 
eesti  keeles  puudub  eraldi  sihitisekäände  akusatiiv,  siis  peab  ka  sihitis  olema  ühes  neist  kolmest 
käändest.  Sihitise  kääne  määrab,  kas  tegevus,  millest  jutt  käib  on  lõpule  viidud  või  juba  lõpetatud. 
Lisaks määrab kääne ka selle, kas tegevus haarab objekti tervikuna või osaliselt. Vene ja saksa keeles 
on  akusatiiv  olemas  ning  seetõttu  neil  ka  vähem  käändeid  on,  kuid  see-eest  pole  eesti  keeles  ei 
grammatilisi sugusid ega artikleid. (http://www.estonica.org/et/Ühiskond/Eesti_keel/Ehitus/) 
  Tulevikuvaates on raske midagi kindlalt määratleda. Kirjandusteadlane Sirje Kiin avaldas postimehele 
antud  intervjuus  arvamust,  öeldes,  et  eesti  keel  on  statistiliselt  vaadates  suunatud  pigem 
minevikupärandi säilitamisele kui et keeleoskuste ja -oskajate kasvule. Ametlikult eesti keel ohustatud 
keelte hulka ei kuulu, kuid hirm selle väljasuremise osas on õigustatud, sest sündimus on  viimase 25 
aasta  jooksul  järsul  vähenenud.  (https://arvamus.postimees.ee/4399575/sirje-kiin-eesti-keele-tulevik-
saab-olema) Uudisteankur Eino Ellermaa jutust tuli õhtulele antud intervjuus välja, et tema murekoht 
eesti  keele  jätkusuutlikkuse  osas  seisneb  selles,  et  pidevalt  asendatakse  kaunid  eestikeelsed  sõnad 
inglispärastega  ning  just  see  võibki  meie  keelele  saatuslikuks  saada.  (https://naisteleht.ohtuleht.ee/864658/elo-ellermaa-muretseb-eesti-keele-tuleviku-parast-ilusad-
eestikeelsed-sonad-asendatakse-inglisparastega)  
  Moraalne  pärand  on  meie  keelel  kindlasti  suurem  kui  esmapilgul  nii  väikese  riigi  ja  rahvuse  osas 
oskaks arvata. Ajalooliselt olulised isikus, kes on Eesti keelendusega rohkem või vähem seotud olnudja 
oma  panuse  andnud  usu  levitamisse,  näiteks  Martin  Luter,  eesti  keele  legaliseerimisse  riigikeelena, 
näiteks  Lydia  Koidula,  Johann  Voldemar  Jannsen,  Jaan  poska  ja  Gustav  Ernesaks.  Igaüks  neist 
suurkujudest on mingil moel Eesti ja selle keele eest võidelnud ning selleläbi nende ajalukku jäetud jälg 
omab suuremat ja olulisemalt tähendust rahva ühendamisel kui võimalik läbi kirjasõna seletada.