Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kulgemine mööda rada (0)

1 Hindamata
Punktid
Kuressaare Gümnaasium
Kulgemine mööda rada
Luulekava Betti Alveri ja Heiti Talviku põhjal
Koostaja: Eliis Mets
Klass: 11B
Juhendaja : Eve Tuisk
Kuressaare 2015
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus. (Jõesaar, Muru 1982: 169)
Miks algas päev, on argipäev su nimeks. ( Alver 1989: 9)
Jälle kord su hellus
äratus mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma ! (Jõesaar, Muru 1982: 169)
Ma ohkan,
peeker
jälle peos. (Alver 1989: 197)
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt. (Jõesaar, Muru 1982: 168)
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm. (Alver 1989: 432)
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. (Jõesaar, Muru 1982: 170)
Jääb minevik maha kui tuhast kett,
me vajame priiust ja puhast vett. (Alver 1989: 433)
Ja kellel hõõguv helg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. (Jõesaar, Muru 1982: 170)
Kuis on seal tuli kollane ja puhas,
kus lapsed küpsetavad õunu tuhas. (Alver 1989: 179)
Külm puhang lõõtsub kõrgel
kõik pilved pikka rongi. (Alver 1989: 346)
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks,
vaid kaarnakrooks neil kajab hauasalmiks. (Jõesaar, Muru 1982: 170)
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime-
sa otsaeest ei pühi oma nime. (Alver 1989: 483)
Öötaevas on vaikne ja pilve alt
kuu vaatab su näkku
nii heledalt. (Alver 1989: 332)
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu- kõppu. (Jõesaar, Muru 1982: 172)
Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita. (Alver 1989: 264)
Lõppude lõpuks polegi vajalik
olla keegi või miski-
veena magedaks lahtub kõik asjalik ,
mõte on kangem kui viski . (Alver 1989: 269)
Hirm ikka läbib nõelana mu rinda. (Alver 1989: 467)
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe. (Jõesaar, Muru 1982: 174)
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
kui oksalt langend leht,
ma triivin igas tuules. (Jõesaar, Muru 1982: 169)
Tuul lõunast tõi udu ja sooja. (Alver 1989: 431)
Pilve palakad
pikse - õhus kingul. (Alver 1989: 360)
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle. (Jõesaar, Muru 1982: 167)
Ta jõi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled. (Jõesaar, Muru 1982: 168)
Siis, kas õnnistad või nead,
jälle haljendama pead. (Alver 1989: 157)
Kirjanduse loetelu :
1. Alver 1989= Betti Alveri teosed 1. 1989. Tallinn: Eesti Raamat
2. Jõesaar, Muru 1982= Eesti luulet 2. 1982. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”
Kulgemine mööda rada #1 Kulgemine mööda rada #2 Kulgemine mööda rada #3 Kulgemine mööda rada #4 Kulgemine mööda rada #5
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 1 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Eliis Mets Õppematerjali autor
Luulekava Betti Alveri ja Heiti Talviku põhjal

Sarnased õppematerjalid

M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
281
docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

oma õnnetused uute ettevõtete ärevuses. See uus huvi oli uudne kõrgelthinnatud vilistamiskunst, mille ta oli äsja ära õppinud ühelt neegrilt ja mida ta nüüd segamatult soovis harjutada. See meenutas linnu vidistamist, sulakõlalist lõõritamist, kusjuures keele otsaga tuli kiiresti suulage puudutada. Lugeja arvatavasti mäletab, kuidas seda tehakse, kui ta on kunagi poisike olnud. Usinus ja hool kandsid varsti vilja, ja Tom sammus tänavat mööda, suu täis helisid ja süda tulvil tänutunnet. Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtle-mata suurem kui täheteadlasel. Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga kat-kestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See

Kirjandus
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
0
docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda mööda kahte harru valguda, see suur trepp, 1Sõna «gooti» ses mõttes, nagu seda tavaliselt tarvitatakse, pole sugugi täpne, küll aga läbilöönud. Koos teistega võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on

Kirjandus
tammsaare tode ja oigus i-9789949919925
345
pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: «Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.» «Kui vankrigagi läbi saaks,» arvas naine. Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles. «Päiksetera on kadund,» ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir. «Jah, veeres enne, kui koju saime,» vastas mees. Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Kategoriseerimata
A dumas Kolm musketäri terve raamat
0
docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle aja siin mööda saatnud -- asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt surra vanadusse. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,» jätkas isa d'Artagnan, «milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba viissada aastat väärikalt kandnud sinu ja su omaste auks

Kirjandus



Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun