Kuldkellakese kõlin puistas paksud suitsupilved. Kalevipoeg seadis sammud koopasse, seal oli pime, seega pidi Kalevipoeg käsikatsel edasi liikuma. Kusagilt pimedusest hüüdis hiireke: ,,Kõlista kellakest, kuuluta kellakeelt!" Kuldkellakese kõlin puistas ära pimeduse. Kalevipoeg jätkas oma teed. Teepeal oli peenest poordikarrast ja hõbekarra heidekesest võrk. Kalevipoeg hakkas seda lahti harutama, kuid võrk hakkas kasvama. Kärnkonn krooksus: ,,Kõlista kellakest, kuuluta kellakeelt!" kuldkella helin lõhkus nõia nöörid ja võrk kadus. Kalevipoeg sai oma teed jätkata. Ta jõudis jõe kalda äärde. Jõgi ei tundunud Kalevipoja jaoks ületamatu. Ta asus jõge ületama, kui kaldasse ta ei jõudnud. Kalev puhkas ja mõtles, et ta pääses koormat kandes üle Peipsi kergemini, kui siin virtsa-soonekesest. Vähk hakkas targalt rääkima: ,,Kõlista kellukest, kuuluta kellakeelt!" Kalevipoeg mõistis vähi käsku. Kõlin kandis ta jala kaldale
Ise läinud Alevipoeg magama. Sama hull lugu nagu Alevipojal, oli juhtunud ka Olevipoja ning Sulevipojaga, kes samuti tassinud peale härjapõlvlase külaskäiku katlasse uue vee ja kapsapead. Tulnud siis Kalevipoja kord, kes valvsal silmil valvanud katelt ning murdnud kütteks maha mände. Järsku ilmunud murupinnasest välja härjapõlvlane, kes palunud luba maitsta leemekest. Kalevipoeg lubanud suppi maitsta, kui härjapõlvlane oma kuldkella pandiks paneb. Härjapõlvlane palunud seda mitte teha. Kalevipoeg lubanud peale maitsmist talle kella tagasi anda. Härjapõlvlane jäänud kaubaga nõusse ning võtnud kaelast oma kuldkella. Kui aga Kalevipoeg kella enda kätte saanud, hakanud hirmsasti kõue müristama ning härjapõlvlane kadus kui tina tuhka. Hirmsa mürina peale ärganud kanged mehed ja ka vanaeit unest ning tulnud kohe veidrat lugu vaatama.
Alevipoeg valas katlasse vett ja lisas kapsapäid ning ajas Olevipoja katelt valvama. Tuli härjapõlvlane ja sama lugu kordus taas. Ka Olevipoeg kandis katlasse vett ja kapsapäid ja ajas Sulevipoja üles katelt valvama. Jällegi tuli härjapõlvlane, sõi supi ära ning paisus hiiglaslikuks. Ka Sulevipoeg täitis katla uuesti ja äratas Kalevipoja katelt valvama. Kui härjapõlvlane seekord tuli ja palus leememärga maitsta, küsis kalevipoeg pandiks vastu kuldkella härjapõlvlase kaelast. Härjapõlvlane väitis kavalalt, et kell on tal kaelas selleks, et teda võõralt väljalt üles leitaks, kui ta ära peaks kaduma. Kalevipoeg lubas peale sööki härjapõlvlase ise kella tagasi kaela köita. Kui Kalevipoeg kella kätte oli saanud, laksas ta härjapõlvlasele otsaette. Härjapõlvlane kadus. Sulevipoeg, Olevipoeg, Alevipoeg ja vanaeit ärkasid üles. Moor hakkas laulma ja tantsima oma noorusajast, kuni kukkus kuristikku. Kanged mehed hakkasid naerma.
Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne'le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja Eugéne
Üks silmapaistvamaid müüduid etendusi oli Lauteri 1927 lavastatud Faiko „Õpetaja Bubus“, kus nimiosas Kalmet, mille eest teda kiideti. 1925/26 2. hooaeg tagasi realismi tagasi Engelbergi lavastatud Mohri komöödia „Improvisatsioonid juunis“ - sai suure tunnustuse osaliseks ja sai sellega nö kutseliste teatrite täieõiguslikuks liikmeks. Kiita sai ka Kalmet oma spliinis nooruki Jan Miller kehastamise eest. 1926/27 suured võlad, kõrge üür. Legendid Aaloe kuldkella panti panemisest. Aga üldiselt võttis teater jumet, „Bubus“ ja Shakespeari „Palju kära ei millestki“ said kiita. 1927 läksid lahku, töölisteater sai oma trupi – hakati rääkima draamateatri surmast sest toetust ei saanud nagu töölisteater.) Aga 1927 sai Kalmet teatri juhiks. Esmaseks ülesandeks majandusliku seisu parandamine. 1928 läks endiste Vanemuislaste (kes olid vahepeal teinud Draamateatrit kuni 1924 a-ni) tehtud Rändteater pankrotti, liitusid Draamastuudiosse
Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne'le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli
Rahmaninov õppis neli aastat Zverevi juures, siis aga tuli nende suhetesse täielik pööre . Zverev ei suutnud andestada, et Rahmaninov hakkas tegelema loominguga ja tal tuli lahkuda. Zverev ei võtnud vastu mingeid vabandusi ja ignoreeris noort inimest täielikult. Uuteks õpetajateks said Ziloti (klaver) ja Arenski (looming). Aga konservatooriumi lõpetamise päeval 1892.a. tuli Zverev Rahmaninovi juurde, kallistas teda, võttis vesti taskust kuldkella ja kinkis Rahmaninovile... Pärast sunnitud lahkumist Zverevi juurest leidis Rahmaninov varjupaiga oma tädi ja tema Tambovist pärit abikaasa Satinite majas. Hiljem sai Rahmaninovist Satinite väimees. 1902.a. abiellus ta tütar Nataljaga, kes oli kogu elu hea sõber ja mõttekaaslane. Koos abikaasa Natalja ning tütarde Irina ja Tatjanaga lahkus Rahmaninov 1918.a. alatiseks Venemaalt. Üle Põhjamaade jõudis ta Ameerikasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ameerikas armastati Rahmaninovi
puid, rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne'le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja
rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne'le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli
annaabi.ee 
