Vaesemad inimesed rääkisid venelastele millistes taludes elavad rikkamad , et neid ei küüditataks. Niisis kuna me olime suhteliselt rikkas perekond oli keegi meie külast oma naha päästmiseks öelnud , et meie oleme siin külas üks rikkaimad perekondi . Nii siis venelased tulidgi meie juurde ja ütlesid ,et nüüd nad küüditavad meid . Nad andsid meile kaks tundi aega oma asjade pakkimiseks ja käskisid siis rongi juurde minna . Seda kuuldes kukkusime kõik nutma ja kiiruga oma asju ja toiduvarusid pakkima. Kahe tunni möödudes läksimegi kõik rongi juurde meid suunati kolmandasse looma vagunisse kus oli ohtralt teisigi inimesi. Me sõidsime rongiga kokku umbes viisteistkümmend päeva vähese toidu ja umbes liitri veega igale inimesele. Meieg käituti nagu loomadega kes viiakse tapamaija. Kui kohale jõudsime oli pime kell oli umbes kaks öösel meid suunati kontrolli, arvatavasti tahtsid teada kas keegi on plehku pannud
kuhugi 75 meetri kanti. Vale segu, öeldakse selle kohta spordiringkondades. Mitmekülgne Eesti spordimees Uno Kajak kuulus pärast Teist maailmasõda ligi kümmekond aastat Nõukogude Liidu koondisesse kahevõistluses. "Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d'Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda." ,,Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata. Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu, mis hoiab inimese erksana.
kui neid mahti on sinna viia. Tagajärjeks on omavaheliste suhete hääbumine ja ühtne kokkukuuluvustunne perekonnaga. Väga inimlikud asjad juhtuvad ununema, sest on suuremad mured, kui helistada sõbrale, et soovida palju õnne sünnipäevaks või küsida, kas vanaisa tuleb toime. Vanasti ei hakatud enne söömagi, kui kogu pere laua taga ei istunud. Nüüd vaatab iga üks ise, kuidas leivapätsi kätte saab. Nii polegi vist imestada, et vabaduse saabudes kiirelt materialismi kukkusime. See, mis enne tundus kauge, sai ühtäkki kõigile kättesaadavaks, ole vaid mees ja rüga tööd teha, küll siis ka rikkus tuleb. Kahju, et pealiskaudne ja rahaline mõtteviis meie elu saadab. Ma arvan, et Balcaz, raamatus Isa Goriot, seletab ideaalselt lahti ,kui suur on raha võim. Isegi oma enese liha ja veri lööb küüned selga. Tütred kasutasid rikka isa suuremeelsust ja armastust ära, et osta ilusaid asju: riideid, aksessuaare
Dopingu kasutus 20. sajandil Mitmekülgne Eesti sportlane, Uno Kajak, kuulus pärast II maailmasõda Nõukogude Liidu koondisesse kahevõistluses. Ta on andnud dopingu kohta järgneva intervjuu: “Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d’Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda. Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja – koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata. Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu, mis hoiab inimese erksana.“ Dopingukontroll
esimestest sümptomitest ilmnevad mäluhäired, väga kiirelt areneb ajukahjustus. Haigus lõpeb surmaga. Mitmekülgne Eesti spordimees Uno Kajak kuulus pärast Teist maailmasõda ligi kümmekond aastat N. Liidu koondisesse kahevõistluses. "Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d'Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda. Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata. Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu, mis hoiab inimese erksana. Kõige tähtsam on võtta enne võistlust närv maha
Seda seepärast, et ma ootasin põnevusega, mida Eduard ja Anton järgmiseks välja mõtlevad, et AnneMailt tema maale kätte saada. Pinget hoidis üleval ka see, et kas AnneMai saab aru, kes tema töölised tegelikult on. Seetõttu oli loo lõpp väga üllatav, kui tuli välja, et need sulid (Goga, Anton ja Eduard) polnud mitte esimesed, kes AnneMai maja külastasid. ,,ALBERT: 21. oktoobril kell 18.03 Moskva aja järgi kukkusime kummalisel kombel ja täpselt ühekorraga meie AnneMai katuselt alla. /.../See kukkumine oli mõneti pöördelise tähtsusega meie elus."
või saadakse haiget seega me oleme igaks olukorraks valmistunud. Ja neid olukordi tuleb tihti ette." Teine vend vaatab rahavasse ja tüdruk vaatab ikka otse. Vend2: ,, Ma mäletan korda kui me ronisime vennaga puu otsa ja Veroonika oli puu all ja ootas stopperiga võttes aega . Me tegime võidu kumb jõuab ennem latva. Kuid me ei olnud valmistunud, et see vana puu mille otsas me oleme iga suvi roninud nii et süda lustib, küll katki läheb. Kuid läks. Ja me kukkusime mõlemad puuotsast alla. Mis järgnevatel hetkedel juhtus ma ei mäleta aga ma mäletan kuidas ma olin siin suures toas peaaegu kogu meie apteek oli põrandal laiali ja ema tormas meie kahe vahet üritades meie kõiki pragusi ja muhke parandada. Sellal kui veroonika minu pead paitas ja ütles, et emme teeb mind korda, aga puu otsa enam minna ei saa kuna see on katki. Veroonika käis meie kahe vahet ja muudkui lohutas kuigi ma siiski märkasin ,et ta silmad olid punased
Palun kinnitage päästevööd! Säilitage rahu! Palun kinnitage hapnikuballoonid suule!" rääkisid stjuardessid ruuporisse. Reisijad röökisid läbisegi: "Me kõik saame surma, me saame surma!" Lapsed ja naised nutsid, mehed püüdsid olla rahulikud, aga mõned mehed ka nutsid. Ma tundsin, kuidas me suure kiirusega alla langesime. "Lõppeks see õudus juba!" mõtlesin endamisi. Sest see oli hirmus. Ma palusin jumalat, et minu mees elab õnnelikult edasi. Ja siis juhtus kõik nii kähku. Me kukkusime lennukiga alla. Keset dzunglit! 4 Sündmuspaigal "Aiii.... mu pea!" oigasin ma poolenisti meelemärkuseta. "Aiii mu jalg...". Kui ma jälle meelemärkusele tulin ei olnud mul eriti midagi meeles. Ma ei teadnud miks mul kõik kohad valutavad. Kui ma enda ümber vaatasin, ei uskunud ma oma silmi. See oli kohtav! Kõik ümberringi oli verine ja segi. Igal pool vedeles üleni veriseid surnukehi!!! Kui ma oma pead katsusin, oli mul väga valus. Vaatasin oma kätt ja see oli verine
Ema ütleb küll, et mine sa oma aususe ja puhtusega, sellega pole veel keegi kuhugi linna otsa saanud, aga mina pean ikka kõik klaariks tegema. Meil värkstoas ka -- teised löövad käega, aga mina tahan ikka, et asi peab selge olema, südame pealt ära. Kui teie teaks, kuis ma teid olen armastanud ja veelgi armastan! nõnda pole ma kedagi armastanud kui teid, mitte kedagi, uskuge. Ja teate mis: seal õunapuu all, see olin mina, kes seda tegi, et me nõnda kukkusime ja teie minu peale, nii et suud peaaegu vastastikku -- nõnda armastasin siis teid. Ja armastan ikka veel." Neiu oli tänini Indreku põlvel istunud, ta oli ise sinna istunud, kui Tiina oli Indreku süles magama jäänud, nii et võis ta tülist ära voodi panna, aga nüüd libises ta nagu kogemata või jõuetuses noormehe jalge vahele, kus ta jäi nagu põlvitama või kükitama, peites oma pead kuuehõlmadesse
annaabi.ee 
