tantsudest ei pääse elavana ükski inimhing. Lunastuse võib tuua vaid kõikevõitev armastus. Samamoodi oli ka esimese ja teise vaatuse muusika väga erinev. Esimeses osas oli muusika rõõmsam, tempokam ning kaasahaaravam. Teises osas aga salapärasem ning aeglasem. Minule meeldis tegelikult teise vaatuse muusika rohkem, kuna minu meelest kõlas see ilusamini ja mulle isiklikult meeldibki müstika ning salapära. Sel ajal kui kõlas esimese vaatuse muusika kujutlesin ma pisut ette, et olen kusagil koos oma sõpradega ja meil on väga lõbus ja hea tuju. Teise vaatuse muusika ajal oleksin ma justkui olnud koos oma kallimaga kusagil ballil ning tantsinud aeglasi tantse. Minu varasemad muusikakogemused on seotud vaid pop-muusika kontsertidega ja antud kogemus oli hoopis midagi muud. Aga ma olen tegelikult sellest balletti etendusest väga vaimustatud ja olen kindel, et selliseid kogemusi tuleb mul tulevikus veel ette.
,,Mina ise pean operatsioonile minema" ,,Oi, tunnen kaasa," ütles ta. Paistis, et ta mulle tõepoolest kaasa tundis. /.../ ,,See ei ole midagi tõsist. Mul on tilluke kasvaja" ,,Ei või olla!" Ta tõstis käe suu ette ja puha. (lk 58) Poolel teel vannituppa hakkasin kujutlema, nagu mul oleks kuul soolikates. / .../ Siis ma lähen jala trepist alla lifti ei kasuta: Toetun trepikäsipuule, ja endal mul niriseb suunurgast vähehaaval verd. /.../ Kujutlesin. Kuidas Jane hoiab mul sigaretti huultel, kuni ma ise verest tühjaks jooksen. (lk 99100) Holden Gaulfieldi mäss maailma vastu seisnes kõige selle, mida talle soovitati mitte tegemises. Ta eiras Spenceri ja Antolini õpetusi ja nõuandeid. Holden oleks pidanud rohkem kuulama ja mitte nii isepäi tegutsema. Üheks nö mässu põhjuseks usun ma ka puberteedi ea olemas olu. Anny Drobet 12b
Ausõna. Oli uppumise tunne. Häda seisis selles, et ma ei saanud kuidagi hingata. Ja kui ma end lõpuks püsti sain, pidin minema vannituppa kõveras ja kätega kõhtu kinni hoides. Ma olen küll vist hull. Jumala eest. Poolel teel vannituppa hakkasin kujutlema, nagu oleks mul kuul soolikates. Maurice'i-vanamees oli mulle kuuli kõhtu kupatanud. Nüüd ma olin teel vannituppa, et võtta närvidele karastuseks tubli lonks vana burbooni viskit, mis aitaks mul tõeliselt tegevusse astuda. Kujutlesin, kuidas ma sellest neetud vannitoast väljun, juba riides, automaatpüstol taskus, kuid ise kergelt vaarudes. Siis ma lähen jala trepist alla - lifti ma ei kasuta. Toetun trepi käsipuule, ja endal mul niriseb suunurgast vähehaaval verd. Nii ma lähen paar korrust allapoole - kõhtu kinni hoides, vererada järel-, siis helistan liftikella. Kui Maurice liftiukse avab ja näeb automaati minu käes, hakkab ta kriiskava, hirmunud häälega karjuma, et ma ta rahule jätaksin.
kontrollimatut omapära. Kui varem soovisin, et mu muusika oleks tabamatu et ta nagu jookseks eest ära, oleks püüdmatu ja teda ei saaks hetkesse fikseerida, siis praegu meeldib mulle taoline tabamatus endiselt, kuid enam ma ei soovi, et muusika püüdmatult eest ära jookseks, vaid et ta oleks kuulates tugev ja sügav. Et temas oleks selline jõud, mis on tabamatu kuid tajutav selline jõud, mis poleks veenirena kerge vaid vääramatu tugevusega toimiv. Kui varem kujutlesin, et muusika liiguks nagu kuulaja ees, siis praegu ta nagu peaks ideaalis lükkama või tõukama. Samas soovin, et muusika tervik oleks õrn nagu süsteem, mille tasakaal püsiks kui nõelateral. Ma arvan, et see tuleneb sellest, kui sa õpid ennast rohkem tundma ja soovid oma teadmist või kujutluspilti selgemini väljendada ja selle kaudu paremini kommunikeeruda. Viis aastat tagasi kirjutatud "Sula" oli tollal mulle pisut erandlik teos. Selle tingis, et oli
pambule pagasiruumis. "Stones?"(,,Kivid?") küsis ta. Jasper ei vastanud. "In Austria we have many stones, " jätkas isa vapralt. "If you are interested in stones, you will make eyes by us!"( Austrias meil on palju kivisid. Kui sa oled huvitatud kividest, sa saad tegema silmi meiega!") Jasper ei vastanud jällegi. Ta ignoreeris isa täiesti. Isa ohkas ja istus autosse. Ka meie istusime. Jasper ette, isa kõrvale. Ema taha, Peteri ja minu vahele. Ma kujutlesin, kuidas see peaks inglasele mõjuma, kui ta kuuleb: "You will make eyes by us!"( "Sa saad tegema silmi meiega!") Hakkasin itsitama. Peter ütles mulle: "Küll sa veel itsitamise unustad, ausalt!" Isa püüdis Jasperile sõidu ajal pisut ümbrust seletada. "This is the big Oil- Raffinerie!"( See on suur õlipuhastusvabrik!") ja "This is a little town named Schwechat"( "See on väikelinn nimega Schwechat.") ja "This is Zentralfriehof. All dead people of Vienna are living here
poleks olnud mu aistinguis. Descartes seab kahtluse alla meeled kahel üldisel viisil : esiteks see, et kõike, mida ma usun tundnud olevat ärkvel olles, võin arvata tundvat vahel ka magades; ja kuna ma ei usu, et asjad, mida ma näin unes tundvat, tuleneksid asjadest, mis on väljaspool mind, siis ma ei mõistnud, miks peaksin rohkem uskuma seda, mida ma ärkvel olles näin tundvat. Teiseks: kuna ma iseenda sünni autorit senimaani ei teadnud, või vähemalt kujutlesin, et ei tea, siis ei näinud ma mingit takistust, miks ma ei peaks loomu poolest nii seatud olema, et ma eksin ka neis asjus, mis paistavad mulle kõige tõesemad. Lisaks täheldas ta ise huvitavaid meelte vigu, nagu näiteks torni kuju ekslik mõistmine kaugelt/lähedalt ja inimeste valu tundmine liigestes või jäsemetes, mis olid tegelikult ära lõigatud. 8)Esimene, olemuse ja kohaloleva tabel käsitleb juhtumeid millel uuritav omadus on olemas,
Tundide kaupa võisin siin istuda, igatseda täiest hingest teisele poole mäeahelikku minna, kaduda metsadesse orgudesse, mis mulle nii sõbralik-unelevaina vastu vaatasid, ja kui ma siis määratud ajal jälle tagasi pidin minema, millise vastumeelsusega ma sellest armsast kohast lahkusin! ... Mälestasin nii elavalt, kuidas ma mõnikord siin seisin ja voolavale veele järele vaatasin, milliste imeliste aimustega ma seda jälgisin, kui põnevana kujutlesin maakohti, kuhu see voolab, ja kuidas ma üsna peatselt oma kujutlusvõime piirini jõudsin, ja ometi pidi see jõgi edasi voolama, ikka edasi, kuni ma sellesse nähtamatu kauguse vaatlusse jäägitult ära kadusin. Lk.68- Kui looduses jõuab kätte sügis, asub see ka minu sõdamesse ja ümbritseb mind kõikjal. Mu lehed koltuvad, ja juba on lehed langenud ligemailt puudeltki. Lk. 71- ... toredaid pähklipuid, mis jumal teab seda, täitsid mu hinge alati suurima mõnutundega
Inimesed lihtsalt usuvad kõike, mida meedias kajastatakse ning jutustatakse, kuigi see kõik ei pruugi alati tõsi olla, sest on inimesi, kes kasutavad seda ainult enda kasuks ära. Tegelikult see on väga lai teema, millest kirjutada ja arutleda, aga oma mõte panin väga lühidalt kirja. Aga ma olen selle lausega väga nõus ning autoriga samal arvamusel. ,,See näitab taas kord, kui vähe inimene oma hinge tunneb, kuigi kujutlesin, et tunnen oma hinge läbi ja lõhki." Ma arvan, et see lause ütleb otseselt kõik ära. Väga õige ning hea mõte. ,,Olin tänini mõelnud, et inimese mõte suudab avada kõik uksed ja et teadmisel on piir, mida inimene suudab saavutada, ja et teadmise kasvades kasvab ka inimese hing." Inimese teadmised arenevad iga päevaga ning igal inimesel on see teadmiste ,,piir" kuhu ta jõuda võib. Kuid samas
Vaid pööraksin siin tähelepanu pigem sellele, mis iseenesest ja loomupärasel teel mu mõtlemisele end pakkus iga kord, kui uurisin, mis ma olen. Esiteks märkasin mõistagi, et mul on nägu, sõrmed, käed ja terve liikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin nimetusega "keha". Peale selle märkasin, et ma toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen need tegevused omistasin küll hingele. Aga mis hing on, seda ma kas ei uurinud või kujutlesin millegi peenena, nagu tuul või tuli või eeter, mis on laiali levinud mu tihkematesse osadesse. Seevastu keha kohta mul kahtlusi polnud; arvasin, et tean täpselt ta loomust ja kui ma ehk oleksin proovinud kirjeldada, millisena ma teda vaimuga haarasin, siis oleksin selgitanud nii: ma mõistan keha all kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda; mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad; mida saab tajuda puudutuse,
mida ta erinevail viisidel püüdis varjutada (a la Lilli Suburgi lõuarätik) väikelinna kunstnikkonnas liikudes.) NB! Ilu ja inetuse ajaloost on mõtisklenud meessemiootik Ecco. Võttes verbaalsesse esseemaailma ette ühe pildiinterventsiooni, asetan järgnevalt kõrvu fotod Lilli Suburgist, tema Pärnu tütarlastekooli pinginaabrist Lydia Koidulast ja ca 1,5 põlvkonda hilisemast Marie Underist (küll teades Suburgi rahvusärkamisajakõlalist nime, kuid teadmata tema välimust, kujutlesin millegipärast teda Marie Underile sarnanevana). Lydia Emilie Florentine Lilli (Caroline) Marie JANNSEN / KOIDULA SUBURG UNDER 1843 1886 1841 1923 1883 1980 Koidula 1886 Suburg 1916 Under Rootsi emigratsioonis Neti fotovalikus sarnanevad mõneti hoiakult ja küünarnukiga lauale toetamises noored Suburg ja Under
oma-kümme dollarit. Aga kui ma kaldale jõudsin, polnud taati näha; sõudsin paadi väikesesse oja moodi lahesoppi, mis üleni kadus viinapuuväätidesse ja pajuokstesse; seal tuli mulle teine mõte. Arvasin, et peidan paadi hästi ära ja sõidan pärast umbes viiskümmend miili allavett ja löön laagri üles, selle asemel et metsa putkata; siis poleks tarvis nii pöörast maad jala käia. Lahesopp oli üsna onni lähedal, ja ma kujutlesin aina, et kuulen vanameest tulevat. Aga sain siiski paadi peitu. Siis tulin välja ning vaatasin pajuokste vahelt ringi, ja vanamees oli all teeraja juures ning sihtis parajasti püssiga lindu. Ta polnud siis näinud midagi. 243 Kui ta lähemale tuli, hakkasin sörki jooksma. Ta sõimas mind natuke, et olin nii aeglane; aga ma ütlesin talle, et kukkusin vette ja seepärast jäingi nii kauaks. Teadsin, et ta näeks mu märgi riideid ja hakkaks pärima. Võtsime veel viis käia õngede otsast ja
annaabi.ee 
