Ta kujundanud ka kaanejoonistused G. Suitsu luulekogule ,,Tuulemaa" ja M. Underi luuletuste väljaannetele. 20.saj alguse tippsaavutuseks sai portreeistuvast Konrad Mäest (rändas koos K.Mäe ja A.Tassaga Soome- Ahvenamaale)- kerge juugendliku joonega ja äärmiselt mõjukas maal, kus avaldus Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldas suunavat mõju sümbolism. See ilmneb eriti muistendiainelisi ja heroilisi võitlusstseene kujutavates kompositsioonides. Pärimad näited on ,,Sõttaminek" ja ,,Lennuk" 1907 ja 1908 aastate suvede Norra reisidel sai Triik mõjutusi põhjamaisest rahvusromantismist. Tuntuim selle perioodi töödest on "Dekoratiivne Norra maastik" Oma tugevasti üldistatud vormikäsitluse ja dekoratiivse stiliseeringuga meenutavad selle perioodi teosed suuresti norralase Edvard Munchi töid. Parimad sümbolistlikus laadis tööd: "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus".
Kunstiajalugu 1. Madalmaade kunsti eripära 1) Rohkem linnakodanike teenistuses (tellijad jõukad linlased) 2) Puudusid antiigi eeskujud 3) Vähem elurõõmus, toretsev ja elegantne kui Itaalias (renesanss) 4) Esiplanil olid inimeste võrdsuse ja õigluse ideed 5) Inimest ei peetud maailma keskpunktiks nii nagu Itaalias 6) Tugevad usulised meeleolud, mis avalduvad igapäevaelu kujutavates piltides 7) Puudus keha idealiseerimine, tähtis oli hingeelu avamine 8) Kunstnik oli käsitööline 9) Tahvelmaalid 10) Õlivärvide kasutamine 2. Madalmaade maalikunst 15.sajand JAN VAN EYCK ,,Arnolfini abielupaar" Maal abielupaarist nende abieluvande ajal, kus tunnistajad paistavad peeglist. Üks nendest ilmselt kunstnik ise. Pilt on täis sümboleid, mis viitavad selle paari eluväärtustele (nt: koer-truudus) ,,Genti Altar" Eyck maalis selle koos oma venna Hubertiga
Looming Nikolai Triigi looming on väga mitmekesine. Ta on loonud hulga portree- ja kompositsioonimaale, joonistusi, karikatuure ning maastikumaale. Aktiivne loomeperiood sai alguse 1905. aastal, mil noor kunstnik alustas poliitilise sisuga joonistuste ja karikatuuride loomist Eesti satiiriväljaandeile. Tema varasemale loomingule avaldas suunavat mõju sümbolism. See ilmneb eriti muistendiainelisi ja heroilisi võitlusstseene kujutavates kompositsioonides. 1907 ja 1908 aastate suvede Norrareisidel sai Triik mõjutusi põhjamaisest rahvusromantismist. Tuntuim selle perioodi töödest on Eesti Kunstimuuseumi maalikogus asuv "Dekoratiivne Norra maastik" (1908).[3] 19091910 lõi Triik mitmeid tempera ja õlimaale, mis paeluvad nii ainestiku käsitluselt kui maalimisviisilt. Parimad näited on "Sõttaminek" ning "Lennuk". Nikolai Triigist kujunes oma ajastu hinnatuim portretist. Noorema ea
loomadega jne. ja sellest arenes hiljem välja tsirkus. Keskaeg Keskajal püsivat ja paikset teatrit polnud kuid esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. Näidendid olid kristlikust liturgiast. Liturgilisi näidendeid mängiti kogu Euroopas, algul olid need ainult preestritele ja kooripoistele, hiljem aga ka lihtrahvale. 10 saj. hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kiriku ees või kirikus piibliteemalisi näitemänge. 13. sajandil osales piiblilugusid kujutavates müsteeriumites ja miraaklites arvukas tegelaskond. Esitati keerulisi lavastusi. Lavaseadmed muutusid ajaga keerukamaks ja võimaldasid isegi 5 maavärinaid edasi anda. Lavastused pidid olema tõetruud, kasutati isegi elus loomi, kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Etendust saatis instrumentaal- või vokaalmuusika. 12-13 saj. müsteeriumites esinesid juba tavalised linnakodanikud. Etendati ka moraliteesid
Kujutab see suur teos helke, mil Napoleon hoiab kõrgel krooni, et asetada seda pähe enda ees põlvitavale Josephine´ile. Maal on teatraalne, kujutatud isikuid portreeliselt sarnased niipalju kui komplimendi tegemine kõrgetele isikutele seda lubab. Nii on Josephine, kes sel ajal oli 40-aastane, maalil väga noor ja kaunis, Napoleon ise seisab aga poodiumil nii, et tema lühike kasv pole üldse märgatav. Nagu revolutsioonisündmusi kujutavates maalides, nii unustas kunstnik ka selle teose loomisel õnneks ära Winckelmanni eluvõõrad õpetused. Ta ei oleks neid aga kõige parema tahtmise korral siin rakendada saanud, nimel pidi ta seda sündmust ja sellest osavõtjaid loomutruult kujutama - see oli Napoleoni nõue, kes kunstniku kavandid ise läbi vaatas; Davidi maal on niisiis õieti gigantne grupiportree, mis on üks suurejoonelisemaid kunstiajaloos.
" Ja nagu teatergi, mida võib vaadelda kui kaasaja sümptomit, peitus ka Delacroix' isiksuses geenius, kes maalis teiste geeniuste kangelaslikke tegusid. Isegi tema pintslitöös nähti geniaalsuse joont. Ta pööras selja neoklassitsismile omasele tahtlikult lõpetatud maalistiilile ja asetas oma värvipigmente lõuendile tormakalt ning vabalt, mis võimaldas tal saavutada meisterlikkus ka lühikese aja jooksul valminud suuremõõtmelistes sündmusi kujutavates maaliseeriates.[4] Eugène Delacroix viljeles ajaloo- ja maastikumaali ning portreekunsti. Delacroix püüdles poeetilise tõe poole, selle asemel, et tabada kindlat ja spetsiifilist sündmust. Tema töödes on joovastav segu nii sensuaalsusest kui ka julmusest.[2] Piltide temaatika allikateks oli Delacroix'l tihtipeale tema lemmikpoeetide teosed (Goethe, Walter Scott, Byron, Victor Hugo), kuid tema eesmärgiks ei olnud
kokku sulanud. Ka maaliliigi oma sisemistes piirides võis õige peatselt hakata jälgima diferentseerumist, omalaadsete alajaotuste väljakujunemist. Kindlalt eraldusid teineteisest talupoeglik ja kodanlik žanr, omaette haruks kujunes lahingumaal. Sealjuures langes talupoegliku žanri õitseaeg just olustikumaali varasemasse ajajärku. Et selle perioodi kunstile tervikuna on omane terav robustsus ja tugev jutustava elemendi rõhutamine, siis on need jooned tooniandvad ka talupoegade elu kujutavates maalides. Seejuures on jutustamislaad lõbus, enamasti koguni koomilise varjundiga, inimtüüpide kujutamisel ilmneb kalduvus karikatuursusele. 17. sajandi 30-ndate aastatega on seotud Hollandis veel ühe uue žanri — maastikumaali õitselepuhkemine. Kuude ja aastaaegade tsüklite näol oli maastikumaal välja kujunenud juba 16. sajandi Madalmaadel. Hollandlased omalt poolt andsid seni väga üldises plaanis käsitletud
tsoneerimiseks, kunstniku vangistamiseks, kunsti toetamise lõpetamiseks. Samas leidub palju neidki, kes toonitavad kunsti moraalset jõudu, väärtust jms. 3.Moraalne kujutlusvõime. Kunsti eetilisus 44. Iseloomustage pornograafia ja erootika erinevust (Kontula järgi, vt õppekirjandust). Pornos on alati olnud ja on ka praegu küsimus seksuaalseid seiku kujutavates toodetes, millel on ei seisne mitte niivõrd selles, et kunstiteos sisaldab moraalseid teese (doktriine, moraalitõdesid) vaid selles, et see arendab meie moraalseid võimeid (Aristoteles, Nussbaum, Putnam jpt): empaatia, kaubanduslik väärtus. Pornograafiat kõrvutatakse sageli erootikaga, mis esindab üldiselt aktsepteeritud osa inimeste seksuaalsete huvide väljendamise viisidest ning uute toodete loomisest. Ka erootika
Luulekogud: „Karm noorus“, „Tormi Poeg“, „Järvesuu poiste brigaad“, „Poeem Stalinile“, „Mina – kommunistlik noor“, „Merelaulud. Tormipoeg“, „Õhtu Nekrassoviga“, „Valus valgus“, „Kümme luuletust“. D. Vaarandi I luuletus ilmus 1936. Debüütkogu „Põleva laotuse all“ paistis silma isamaa-armastuse ja koduigatsuse isikupärase käsitlusviisi poolest. Pärast sõda kujunes temast noore luule üks esindavatest autoritest Eestis. Kaasaega kujutavates luuletustes ja lüürilise põhikoega poeemides oli vaade suunatud kujutluses terendavasse tulevikku ning libises ametlikult valvatud arusaamade toel üle ajastu salatud vastuoludest. Eeldustekohaseks eneseavamiseks polnud võimalusi. Ometi tagasid Vaarandi värsside nooruslik hoog, leidlik metafoorika ja tundeküllus lugeja soosingu. „Unistaja aknal“ on murranguline nii tema loomingus kui ka eesti luules. 1950ndate II poolel, kui lihtsustav-tendentsliku
annaabi.ee 
