White rõhutab J. Barzuni sõnu, et ajalugu "saab ainult lugeda", aga lugeda saab seda alles siis kui see on enne üles kirjutatud. White rõhutab, et iga ajalugu on eelkõige sõnateos, mingi kindla keelekasutuse saadus ning seega tuleks seda esmalt analüüsida kui keelelist ehitist. Ajaloodiskursust tuleks seega vaadata kui keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga ütleb, alati midagi muud kui esmapilgul paistab. Ajaloolased kasutavad samu kujundiloome võtteid nagu ilukirjanikud. Need teevad, nende teosed ka sümbolehitistena loetavaks, sündmuste jadale antakse süzee struktuur, mis toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. See võimaldab teha ka ajaloodiskursusele topoloogilise analüüsi. Troobid: metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida täpsemalt ning selgemani mõista, kuidas need sarnanevad ja isegi kattuvad väljamõeldud narratiiviga
Ekspressionistliku proosakirjaniku Kasimir Edschmidi sõnutsi ekspressinonist ei näe, vaid vaatab; ei kirjelda, vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Maailma keskpunkt on igaühe minas. Ekspressionistlik luulekeel on paatoslik ja jõuline, kasutatakse ohtralt adjektiive, hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi, voolu esimest perioodi, iseloomustab poeetilise keele revolutsiooni ning silmapaistvalt originaalne kujundiloome (G.Heym, 1887 1912; G.Trakl, 1887 1914). Hilisekspressionism käsitas luulet rohkem ideoloogilise relvana (J.Becher). Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevad olusid. Masendava kujutuse allikaks on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli (hilisekspressionismis), kujutusobjektideks vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused ja nälgivad lapsed.
Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (ilueedi), vaimsete omaduste (tobujuss), käitumise (tolaants), päritolu (linnajuulus) või ameti (torujüri) järgi. (Õim 2001a: 554) Fraseologismid on enamasti pigem negatiivse, kuid naljatleva sisuga ning rikastavad inimeste keelt. (Õim 2001b: 19) Fraseoloogilised isikunimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa ning nende kujundiloome on üsna regulaarne ja läbipaistev. Seetõttu saab hõlpsasti anda ülevaate nende struktuurist, tekke jaoks olulistest stereotüüpidest ning seeläbi teha järeldusi võimaliku tekkimise kohta. (Õim 2001a: 562) KIRJANDUS Mäearu, Sirje 2002. Pindejürist prügikastikustini. Oma Keel nr 1, lk 2931. Õim, Asta 2001a. Isikunimetustest eesti fraseoloogias. Keel ja Kirjandus nr 8, lk 554562. Õim, Asta 2001b. Mööda eesti fraseoloogiamaastikku liikudes
kaasaega seda, mida traditsiooniline luule ei suutnud. Ekspressionismi keskne joon on autori eneseväljendus. Ekspressionistid pidasid oluliseks asjade olemuse esiletoomist. Maailma keskpunkt pidavat paiknema igaühes endas. Ekspressionistlik luule on paatoslik ja jõuline, on palju adjektiive (futurismis polnud) ja hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi iseloomustab poeetilise keele revolutsioon ja originaalne kujundiloome. Hilisekspressionism käsitas luulet pigem ideoloogilise relvana. Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionistid kirjutasid
Katusel on kasutatud ka monteeritavat raudbetooni ja rullmaterjali. Avatäidetena võeti kasutusele algselt puitraamiga aknad ja ukse, kuid kahjuks on enamus praeguseks hävinud. Välisseinaviimistluses on kasutatud terrasiitkrohvi. Postmodernism 1970. aastate omalaadsest puntrasolekust leiti väljapääs postmodernismi kujul. Stiililine kirevus, tolerantsus erinevate mineviku- ja tulevikutõlgenduste suhtes ning teoreetiliste püüdlustega haakuv kujundiloome sobis kenasti küpsust, aga ka elitaarsust ihkavatele disaineritele ja vastas samal ajal muutunud tööstusmaastikule, mis juhindus päev-päevalt aina enam suuremat paindlikkust ja kiiremat muutumist nõudva tarbija soovidest. Venna maja Meriväljal Ida tee 50 asuv arhitekti vennale kavandatud maja on Eesti sõjajärgses arhitektuuriloos üks verstaposte, mis on seotud Tallinna Kooli arhitektide tegevusega. Maja
aktsentueerimine, skematiseerimine. Assotsiatsioonide leidmine fantaseerimise ehk loova kujutlemise põhiliseks tooraineks on arvukad mõtteseosed ehk assotsialtsioonid, mis ülesande kallale asumise järel hakkavad tekkima. Mis tahes sõna, tajukujundi võib teadvusesse ilmudes tekitada kohese kajaefekti uue ilmuma sõna või kujundi näol (öeldes järv meenub nt peegel). Loovale fantaasiale on omane värskete, tavatute, üllatavate assotsiatsioonide teke. Aglutinatsioon kujundiloome lihtsaimaks mooduseks on mitmesuguste argielus tavaliselt lahus seisvate elementide, omaduste kokkuliimimine, ühteviimine. Eriti levinud muinaslugudes nt tareke kanajalgadel. Hüperboliseerimine kasutab fanatastiliste kujundite loomisel millegi suurendamist või vähendamist. Hüperbool on otsekui katapult, millega me muudame tavalised olukorrad ainsa kujundiga värskelt või koomiliselt fantastiliseks (olen sulle tuhandeid kordi rääkinud).
aktsentueerimine, skematiseerimine. Assotsiatsioonide leidmine- fantaseerimise ehk loova kujutlemise põhiliseks tooraineks on arvukad mõtteseosed ehk assotsialtsioonid, mis ülesande kallale asumise järel hakkavad tekkima. Mis tahes sõna, tajukujundi võib teadvusesse ilmudes tekitada kohese kajaefekti uue ilmuma sõna või kujundi näol (öeldes järv meenub nt peegel). Loovale fantaasiale on omane värskete, tavatute, üllatavate assotsiatsioonide teke. Aglutinatsioon- kujundiloome lihtsaimaks mooduseks on mitmesuguste argielus tavaliselt lahus seisvate elementide, omaduste kokkuliimimine, ühteviimine. Eriti levinud muinaslugudes nt tareke kanajalgadel. Hüperboliseerimine- kasutab fanatastiliste kujundite loomisel millegi suurendamist või vähendamist. Hüperbool on otsekui katapult, millega me muudame tavalised olukorrad ainsa kujundiga värskelt või koomiliselt fantastiliseks (olen sulle tuhandeid kordi rääkinud).
Loeng nr 20 (30.04.2008) Euroopalise kirjanduse taustal ei ole neis Undi ja Krulli teostes midagi novaatorlikku ja seepärast nad võtavad kokku ka minevikuvõimalused, mis nõukogude kirjanudses ei olnud soositud poeetikavõimalused. Krullil on mitmeid 20 sajandil klassikaks saanud poeetilisi võimalus kasutatud. Üks nendest on sürrealsim, mis eesti kirjanduses pole 20 sajandil olnud soositud, ta on olnud marginaalne ja seetõttu sürrealistlik kujundiloome mõjub Krulli puhul ka uudselt. Sellega seondub seesama subjekti lagunemine, spontaansus, teksti tulevad erinevad esmapilgul täiesti seoseta sõnad ja sõnaühendid. Liiatigi kui sürrealismi, mis sünnib Prantsusmaal eliidile mõeldud kirjandussuunana, toime on olnud järgnevale luulele tugev. 20 sajandi vältel on sürrealism saanud aktsepteeritavaks ja sellist tüüpi kirjutamise meetod kuulub 20 sajandi II poole kirjutamise kaanonisse. Ilma selleta on pea võimatu ümbritsevat
annaabi.ee 
