Kuidas Eesti poliitika aktuaalsemad teemad mõjutavad ühiskonda (0)

HÄVING

Jeff VanderMeer

Häving on 2014 aastal Jeff VanderMeer’i poolt kirjutatud ulmeromaan. Raamat räägib piirkonnast, mida kutsutakse X alaks. See piirkond on ülejäänud maailmast eraldatud ning seal on käigus tugev ökokatastroof. Enamik alale sisenenud inimesed pole enam välja tulnud ning need kes on siiski ekspeditsioonidelt naasnud, ei paista olevat enam nemad ise, justkui välja vahetatud. 12ndale ekspeditsioonile saadetakse neli naisteadlast: bioloog, psühholoog, maamõõtja ja antropoloog, kelle eesmärk on kaardistada ala, täheldada üles ümbrust ning ühtlasi hoiduda X ala saastusest. Alasse sisenedes hakkavad teadlaste vahel kerkima kahtlased pinged ning selgub, et kõik pole päris nii kui neile räägiti.

Esimene probleem ilmneb siis kui nad on sisenenud X alasse ja uurivad oma ümbrust ning avastavad torni, või “tunneli” nagu osad tiimiliikmed seda kirjeldasid. Nad sisenevad torni/tunnelisse ning pärast mõnda aega uurimist avastavad seinale seene eostega kirjutatud sõnumi. Kui bioloog (peategelane) kummardub lähemale, et kirja uurida, purskab eos talle näkku limast ollust. Ta on üsna kindel, et ta hingas sisse seda ainet mida eos pritsis, aga otsustab ülejäänud tiimile mitte öelda. Hiljem kui tiimi psühhiaater hüpnotiseerib ülejäänud gruppi, (ta tegi seda ka enne alasse sisenemist ning kirjeldas seda kui kaitset kahjustavate hallutsinatsioonide vastu) ei mõju hüpnoos bioloogile, ta kahtlustab, et põhjus on aine mida eos pritsis. Ta tunnetab endas vaimseid muutusi ning hiljem mikroskoobi all oma rakke vaadates näeb ta, et ka need on muutunud. Kuna ta endiselt otsustab teistele mitte rääkida, tunneb ta end järsku võõrdununa ülejäänud grupist.

“Kõige tähtsam oli aga see, et võisin nüüd oletada, kuidas spoorid olid mind mõjutanud: need olid teinud mind immuunseks psühholoogi hüpnootiliste sisenduste suhtes. Isegi kui tema eesmärgid olid kasulikud, tekitas mõte selle tunnistamisest, et hüpnoos mulle ei mõju, minus ärevust – eriti seepärast, et ka kõik see, mida minusse võidi sisendada meie ettevalmistuse käigus, mõjutas mind ikka vähem ja vähem.”

Teine probleem tekib siis kui grupp avastab, et psühholoog on võtnud pool nende varast, mitu relva ning lahkunud laagrist. Bioloog püüab maamõõtjat veenda endaga majaka juurde kaasa tulema, kuna arvab, et psühholoog võib seal olla. Kuna maamõõtja aga ei nõustu, püüab bioloog kasutada psühholoogi hüpnoosi, mis aga lihtsalt maamõõtja välja vihastab. Lõpuks on ta siiski nõus aitama ning jääb laagrisse valvet pidama juhuks kui psühholoog naaseb. Bioloog hakkab üksinda majaka poole minema.

"Kas sa ei tahagi teada saada, kas psühholoog on seal?"

Maamõõtja heitis mulle pilgu, nagu oleksin öelnud midagi idiootset. "Kõrgel positsioonil ja selge vaatenurkaga igasse suunda? Kohas, kus on meile öelnud, et on relvavahemik? Ma võtan selle riski. Kui sul oleks aru peas, teeksid sama. Võid hoopis “teada saada”, et sa ei tahagi omale kuuliauku pähe. Pealegi võib ta kusagil mujal olla. "

Kolmas probleem kerkib siis kui bioloog lõpuks mõistab mis X alas tegelikult toimub. Siiani on kõigile (k.a lugejale) paistnud kogu X alas pesitsev elu pahatahtlik, aga lõpuks näeb bioloog, et tegelikult organism, mis alal tegutseb, ei taha kellelegi halba, vaid tahab lihtsalt elada. Organismi elutsemise tõttu paranes ala ökosüsteem ja inimese poolt rikutud maa taastus. Samuti ütles bioloog, et organism ei hävitanud midagi, vaid tekitas hoopis miskit uut. Ohtlik oli see ainult inimese eksistentsile, aga kõik muu paranes märgatavalt.

“Ma ei saa seda mõtet enam tõrjuda, peale seda mida ma olen näinud. Ma ei saa enam öelda, et see on halb. Mitte siis, kui vaatan X ala ja seejärel kaugemat maailma, mida me oleme nii palju muutnud. Enne surma ütles psühholoog, et ma olen muutunud, ja ma arvan, et ta mõtles, et ma olen vahetanud pooli. See pole tõsi - ma isegi ei tea, kas on pooled või mida see üldse tähendada võiks -, aga see võib siiski olla tõsi.

Raamatu peamõte on näidata inimese ja looduse vahelist suhet. Eelkõige seda kuidas inimkond peab end ainsaks intelligentseks liigiks. Kuigi ülejäänud loodusel pole sama intelligentsust mis inimesel, on nad nagu inimesedki keerukad süsteemid, mis suudavad probleeme lahendada ning loovad enda ümber elu. Seega ei peaks inimene end pidama nii kõrgeks olevuseks lihtsalt selle pärast, et meie intelligentsus on see mida tavaliselt silmas peetakse kui kasutatakse sõna “intelligentne”.