Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena. Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire
krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel. Suguküpsus saabub isastel 2 aastaselt ja emastel 3 aastaselt. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 °C-ni. Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva. Kullesed, kes alguses on helekollased või pruunid, muutuvad rohelisteks, kui on saavutanud pikkuse 3 cm. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, moondejärgne noor konn on aga kõigest 1,5...2,5 cm pikk. Eluiga ulatub 6...7 aastani. Järvekonn on looduskaitse all. Järvekonn elab seni teadaolevalt ainult Lõuna-Eestis. Huvitavaid tähelepanekuid. Tegu Euroopa suurima pärismaise
üldkuju edasi antud punktiirjoonega, liigilise kuuluvuse määramiseks olulised kehaosad aga pideva joonega. Liikide eristamise aluseks on püütud võtta võimalikult kergesti tähelepandavad välistunnused. (RAAMAT LK 27-35) Pilk kalade pulmarüüle · Emaskalade pulmarüü on isaste omast tavaliselt märksa inetum . · Paljudel kaladel on pulmarüü üsna tagasihoidlik ja nagu ei väärikski seda kõlavat nimetust, piirdudes sellega, et keha värvus muutub kudemisajaks tavalisest eredamaks ja muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. · Võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime , kilu, rääbist, kokre , hõbekokre, hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. · Teiste pümarüü muutub märksa rohkem. Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P-
Cyprinus carpio haematopterus; c Cyprinus carpio viridiviolaceus 1.4Kudemine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena. ( Väike- Emajõgi 2003-2005) 1.5Vanus ja kasv
26 Pilt 23. Kuldkogre ja hõbekogre eristamine (,,Matk kalariiki") 27 Pilt 24. Viidika ja tippviidika eristamine. Madunõela ja merinõela eristamine (,,Matk kalariiki") 28 7. Pilk kalade pulmarüüle. Enamik meie kalu muudab kudemisajaks välimust, mõni isegi niipalju, et teda on tegu ära tunda. Huvitav on see, et emaskalade pulmarüü on isaste omast tavaliselt märksa inetum. Mõistagi pole siinkohal mõtet rääkida isaskalade suuremast edevusest. Kudemisaegsed muutused on kaladel aastatuhandete kestel välja kujunenud mitte teiste ees uhkeldamiseks, vaid selleks, et pulmapidu paremini korda läheks ja annaks rohkem elujõulisi järglasi.
neist äärmised veidi suuremad. Ülahuulehambad paiknevad neil hajusalt. Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised. Alahuulehambaid ei esine jõesilmul kunagi. [3, 4, 5, 6] Kudemise ajaks muutuvad silmul hambad nüriks, seljauimed kõrgenevad; emastel moodustub pärakuuim (ilma kõhrest kiirteta), isastel lühike ja tömp genitaalnäsa. Keha muutub neil kudemisajaks umbes 10% lühemaks. [1, 2, 3] Silmad on jõesilmul suuremad kui merisutil. Keha katab ka jõesilmul sile limane nahk. Värvus on seljapoolel tume (oliivrohekas, pronksjas või must), küljed sinakashallid, hõbejad või pronksjad, kõht valge, kollakasvalge, mõnikord ka must, uimed pruunikad. Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3] Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156
nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena, nad on väga liikuvad ning krooksuvad kooris rämeda häälega. Laulu võimendamiseks punnitatakse suunurkadest välja tumedad häälepõied. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 ?C-ni. Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva. Kullesed, kes alguses on helekollased või pruunid, muutuvad rohelisteks, kui on saavutanud pikkuse 3 cm. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, moondejärgne noor konn on aga kõigest 1,5...2,5 cm pikk. Suguküpseks saab 3 aasta vanuselt, eluiga ulatub 6...7 aastani. Järvekonn on looduskaitse all. Imetajad Tuhkur Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi
Peipsi ja Pihkva järve liivastel rannikualadel elab rohekärnkonn (pikkus kuni 10 cm); 1980. aastateni oli ta üsna tavaline, käesoleval ajal on aga teada vaid mõni üksik leiukoht. Harilik kärnkonn (pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline. Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks
annaabi.ee 
