Kreeka müüt maailma sünnist (1)

Kreeka müüdid

Maailma sünd

Iidsel ajal elas jumal nimega Kaos . Ta oli ihuüksi ja peale tema ei olnud midagi. Oli ainult tühjus ja pilkane pimedus.
Lõpuks tüdines kaos üksi olemisest ja talle tuli mõte teha maailm ning ta lõi jumalanna Maa. Jumalanna Maa oli väga kaunis ja täis elujõudu.
Siis lõi Kaos hirmsa Tatarose ja musta Öö ning ka kauni, särava Päeva.
Tatarose riik oli väga sügav ja pime. See oli sama sügav kui Kaos maapinnast ülespoole. Sinna jõudmiseks kulus täpsemalt üheksa päeva ja üheksa ööd ning alles kümnendal päeval jõudsid kohale. Sellepärast oligi seal nii pime.
Isegi surematud jumalad kartsid seda paika, kus kõrgub Öö elupaik. Terve päeva ootab Öö seal ning alles siis kui hakkab hämarduma tuleb ta välja ning laotub üle maa.
Nüüd oli jumalanna Maa kord maailma loomisele kaasa aidata. Ta alustas millegi ilusaga ning lõi armastusjumalanna, kes tõi maailma kauniduse, seejärel sünnitas ta sinise Taeva, Mäed ja Mered . Nendest võimsaim oli Taevas, Uranos .
Uranos võttis endale naiseks jumalanna Maa, kes sünnitas talle palju surematuid lapsi. Nende seas oli kaksteist titaani, kuus meessoost ja kuus naissoost . Titaanid olid väga hirmuäratavad jumalad.
Üks titaan , Hyperion, ja tema naine, titaanita Thea, andsid maailmale veel kolm jumalikust soos olendit: Päikse, Koidu, ja Kuu. Noorim nende seast, jumal Kronos oli väga ahne.
Uranose ja Maa lapsed olid ka kurjad kükloobid. Nad olid hiiglaslikud jumalad kellel oli ainult üks silm keset laupa . Nad elasid kõrgel mägedes ja ühel mäe tipul hoidsid nad tuld , mis põles igavesti, seal sepistasid kükloobid sõjariistu ja soomusrüüsi.
Kõige hirmsamad Uranose lapsed olid kolm sajakäelist hiiglast. Nad olid väga võimsad ja tugevad.
Uranos valitses maailma edasi. Tal oli tohutu võim, kuid kõigele tuleb ükskord lõpp.
Ühel päeval vihastas Uranos oma laste peale, sest nad polnud küllalt aupaklikud ja sellepärast karistas ta neid karmilt. Täpsemalt heitis ta nad Tatarose pimedasse sügavikku. Jumalanna Maa küll palus Uranost, et ta halastaks neile, kuid kui Uranos oli vihane , siis ei halastanud ta kellelegi.
Jumalanna Maa oli masendunud, ning läks titaanidega rääkima, et äkki on keegi nii julge ja hakkab Uranosele vastu. Ainult ühel titaanil lõid silmad rõõmust särama . See oli Hyperioni ja Thea laps, Kronos.
Ema abiga põgenes Kronos oma pimedast vanglast. Alguses pimestas valgus tema silmi, kuid kui ta silmad olid lõpuks harjunud tänas ta oma ema Maad, et ta juhatas ta päevavalgesse.
Kronos läks ülesse taevasse ja jäi enda võimalust ootama. Varsti see võimalus tal avanes ning ta haavas oma isa nii, et see enam maailma valitseda ei saanud, kuid siis kõlas isa raske needus: „Tulgu mu needus sinu peale, vilets värdjas! Tehku sinu lapsed sulle sedasama , mida sina oma isale oled teinud.“.
Kronost see, aga tol hetkel ei kõigutanud. Ta vabastas teised titaanid ning sai valitsejaks.
Kronose valitsemine ei olnud, aga nii hea kui oli olnud tema isa oma, ning selle eest karistas Öö Kroonost sellega, et lõi hirmuäratavaid jumalusi nagu Surm, Pettus, Luupainajad ja Riid.
Lõpuks haaras Kroonost hirm. Ta kartis , et kas tema võim kestab igavesti ning, et kas ta lapsed tõusevad tema vastu üles.
Siis tegi ta kohutava otsuse, et tema naine Rhead peab tooma kõik lapsed, kes tal sünnivad, tema kätte, ja igakord kui naine seda käsku täitis neelas Kronos lapse alla. Niivisi neelas ta viis omaenda last.
Siis kui kuues laps oli sündimas, hakkas Rheat mure vaevama, et kas ta saaks midagi oma lapse päästmiseks ette võtta ning läks oma vanemate juurde, kes ütlesid, et ta annaks metsanümfide hoolde kes elasid Kreeta saarel, Dikte mäe koopas. Nii Rhea tegigi.
Kui Rhea tagasi paleesse jõudis tegi ta nagu hakkaks ta sünnitama (mille ta oli juba tegelikult Kreeta saarel ära teinud).
Nagu igal sünnitusel käskis ka nüüd Kronos Rheal lapse tema juurde tuua, kuid Rhea viis Kronosele sisse mähitud kivi ning Kronos neelas selle südamerahuga alla.
Ainuke laps, kes pääses, oli Zeus .