Talude päriseksostmise ning eelnenud talumaade kruntimisega lõhuti Eesti küla senine struktuur, mille alged ulatusid ürgkogukondlikku aega. Eesti Vabariik (19181940). 1920ndal aastal likvideeriti maareformi tulemusena mõisate suurmaavaldus. Tekisid uued talud (väikesed). Põllumajandussaadustega kaeti siseturg ja veeti välja. Põhiliseks eksportartikliks loomad. Liigniiskete alade kuivendamine, algas rohumaade kraavitamine (karjamaad). Teise maailmasõja järgne periood. Üksiktalude kaotamine Suurmajandite loomine. Esimene kolhoos Eesti NSVs moodustati Kallemäelt pisut üle kilomeetri Kuressaare pool Sakla külas 1947 aastal. Ulatuslik maaparandus. Eesti maaparandus loodussõbralikum kogu Nõukogude Liidus. Perioodi lõpuks kuivendatud 84% kuivendust vajavast põllumajanduslikust maast. Põllumajanduslike maade kontsentreerumine. Ääremaade tekkimine.Metsasus 47% 22
Kehvematel maadel aga kaheväljasüsteem. Kasvatati talirukist, aga ka vähesel määral otra, kaera ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naereid. 17.-18. saj domineeris kolmeväljasüsteemis kesapõllundus: põlispõld oli jaotatud kolmeks väljaks, igal aastal oli üks neist kesa all. Maaparandusvõttena kasutati endiselt kivikoristust, hakati põldude ümber kivist adu ehitama. Põldude kraavitamine ei olnud tollal veel kombeks. Põlde ja heinamaasid ka tarastati. 18. saj lõpust hakkasid Eestis levima uued põllukultuurid. Seni kasvatati põhiliselt rukist, otra, kaera, lina ja hernest, ka naerist, kapsast, uba, kanepit ja nisu. Nüüd hakati kasvatama kartulit, arenesid viljalõikuse ja -peksmise riistad. Ristiku kasvatamine. Hakati kraavitama põllu- ja heinamaid. 1850ndatel torudrenaaz. 6
See juhtus umbes 30 aastat tagasi (6). Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud: kui 1960. aastate alguses pesitses meil hinnanguliselt 150 paari (2), siis 1980. aastate algusest alates vähenes must- toonekure arvukus 15 aasta jooksul Eestis kaks kuni kaks ja pool korda. Võib oletada, et toitumisolud halvenesid intensiivse metsakuivenduse mõjul (1958 1975) ja pikaealine liik reageeris sellele ajalise nihkega. Kraavitamine on muutnud suure osa must-toonekure toitumisveekogude ökoloogilist tasakaalu nii, et toitumispüramiidi aluse kadudes seal suurele linnule toitu (kalad, kahepaiksed) lihtsalt pole. Ei piisa veekogu olemasolust, vaja on toimivat ökosüsteemi, mille üks osa on ka must-toonekurg (6). Praegu pesitseb meil alla 80 paari must- toonekurgi (7). Seega tuleb must-toonekure kaitsele pöörata väga suurt tähelepanu ning kaitse all
aega juhtis prof. E. Kumari; Nimetatud institutsioonide tööna valmistati ette looduskaitseseaduse eelnõu. 1958 Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKR), juhendaja J. Eilart. 1966 Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse. 1971 Loodi Lahemaa Rahvuspark 1979 Koostati I Eesti Punane Raamat 1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel nn. suur soodesõda rabade kuivendamise vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele määratud maade hulgast välja üle 200 000 hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks. 1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1972. aastal Ministrite Nõukogu otsusega säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood, kokku 207 000 ha. 1981 "Soode sõja jätk" - moodustati 28 sookaitseala. 1985-1987 "Fosforiidisõda" 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks.
puhul on looduslikest vaatamisväärsustest kirjeldatud merd ning Kadri- oru parki (Ma-rahwa… 1857), siis hilisemates tekstides kohtame juba pikemaid looduskirjeldusi. Loos "Narva käük" (Maa-rahwa… 1858) esit- letakse üksikasjaliselt teekonda Tartust Narva, koos kõigi läbitavate asulate lühida iseloomustamise ning maamärkide kirjeldamisega. Lisaks viidatakse ka põllumajanduslikust aspektist olulistele nähtustele, nagu näiteks nurmede kraavitamine liigvee vastu, mida seda teed rändav talumees tähele võinuks panna. Looduskirjeldused kannavad utilitaarse vaate pitserit. Maakotus nakap siist maalt eembale iks waesembas nink igawambas saa- ma. Tee lät suurt sood mööda edesi, kun muud ei olle nätä, kui ärasam- melduid näljatsid pedajakeisi, mes waiwalt ennege siin kaswawa. Ede- Eesti looduskirjanduse lugu 249
,,Inimene ja Biosfäär" (MAB) jt. looduse fond (ELF), Maailma looduse fondi (WWF) põhimõtetel töötav ühiskondlik 1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel looduskaitseorganisatsioon. Lahemaa nn. suur soodesõda rabade kuivendamise rahvuspark sai EUROPARC-i liikmeks. vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele 1992 osales Eesti esmakordselt ÜRO määratud maade hulgast välja üle 200 000 keskkonnakonverentsil (UNCED ) Rio de hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati Janeiros. Ratifitseeriti CITES-i konventsioon hiljem sookaitsealadeks. (käsitleb rahvusvahelise kaubitsemise tõttu
Eilart 1960 Looduskaitseteatmik, TA Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel 1966Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse 1970 alustati rahvusvahelist koostööd ülemaailmsete looduskaitseorganisatsioonidega, nagu rahvusvaheline looduskaitse liit (IUCN), 1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel nn. suur soodesõda rabade kuivendamise vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele määratud maade hulgast välja üle 200 000 hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks. 1971 Loodi Lahemaa Rahvuspark 1973 ilmus Eerik Kumari toimetamisel algupärane käsiraamat „Looduskaitse“. 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks 1979 Koostati esimene Eesti Punane Raamat 1980 Looduskaitse kuu, lõpeb ülemaailmse keskkonnapäevaga, 5 juunil 1981 “Soode sõja jätk” - moodustati 28 sookaitseala
suudab see taluda. Et sellist isepuhastumist soodustada, on oluline reostusallikate (põllud) ja veekogude vahel jätta puhvertsoonid -- mets, võsa. Kuivenduskraavid, eriti kun need on sirged ja hästi puhastatud, on reostavatele toitainetele kiireteks transporditeedeks suurematesse veekogudesse ja kiirendavad veekogude eutrofeerumist. Kui vesi voolab läbi käänulise jõe, läbi paljude väiksete järvede ja tiikide, siis on isepuhastumise võime suurim. Põllumajandusega kaasnev ``kraavitamine'' on veekogude seisukohalt väga ebasoovitav ja märk primitiivsest asjaajamisest. 162. Veekogude saasteallikad, saasteainete üldine iseloomustus Veekogu saasteallikaid võib kujutleda kolme üksteise sees paikneva ringina. Sisemise ringi moodustavad nn. otselasud: saastaja asub kaldal või veekogu pinnal (näiteks veesõiduk). Teise, suuremasse ringi kuuluvad veekogu valglal paiknevad saasteallikad. Näiteks Pärnu lahte saastavad ka Paide ümbruse farmid
annaabi.ee 
