Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga, kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja
Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga, kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. 3 Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja
Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine – sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) 3.2 Kihlus Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku
Pulmad Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära -- niihästi kosimisel kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale ja, kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll,
Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks
Sobis noore kuu neljapäev, siis oli kindel et noorik rutu vanaks ei jää ja see pidi ka tagama palju terveid lapsi. Nädalapäevadest peeti parimaks neljapäeva, kuna siis olid head vaimud väljas liikumas. Kosja sõitis peigmees koos isamehega, kes pidi olema naisemees ja hea jutumees. Ennavanasti sõideti ratsa, hilisemal ajal juba vankri või saaniga. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse 5 mõeldav. Varasemal ajal võeti kaasa tavaline viin, 19. sajandil lisandus sellele aga ka peenem viin, mis oli mõeldud naistele ja eelkõige pruudile. Siis oli nii, et meestele valge ja naistele punast. Pudelite kaela ümber oli seotud kingitused pruudile kui tema isale. Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde
Nädalapäevadest oli kindlalt esikohal neljapäev. Seda päeva peeti uue alustamiseks kõige sobivamaks, sest siis olid head vaimud väljas liikumas. Keelatud oli lihavõtte-eelne paastuaeg, samuti ei peetud heaks uue kuu loomise aega. Kui kosjasõidul tuli esimesena vastu vana naine, siis oli kõige targem ots kohe ümber keerata ja koju tagasi minna. Meesterahvaga kohtumine tähendas aga õnne. Kosjaskäiku said mõjutada ka loomad. Kuigi kosilastel oli endil viin kaasas, ei tohtinud kunagi kõrtsist peatumata mööda sõita. Alati tuli sisse minna ja viina osta. (Meri 2003: 16) Kui kosjad sobisid toodi välja kosjaviin. Vana tava kohaselt oli kosjaviin põletatud suhkruga punaseks värvitud ja soovitavalt magus. Kui söödud ja joodud, siis vahetati üldjuhul kinke. Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6)
korjab kodust ära kõik relvad, et vaid neile kahele jääks. Telemachos läks ära ja kui Eumaios tagasi jõudis, leidis ta eest selle sama kerjuse. Järgmisel päeval mindi Odysseuse koju. Kosilased tegid vana kerjuse üle nalja ja üks isegi lõi teda. Penelope tahtis ise kerjusega rääkida, kuid läks enne Telemachosega rääkima ja arvas, et tal oleks kõige targem üks jõukas mees endale siiski abikaasaks võtta. Penelope pani loori pähe ja läks külaliste sekka. Penelope lasi kosilastel tuua talle ilusaid kingitusi. Pärast lasi ta enda juurde kutsuda halvasti koheldud külalise. Penelope kutsus vana amme Eurykleia Odysseuse jalgu pesema, kuid mehe jalal oli arm, mis ta sai poisikesena. Oli ju amm teda väiksena hoidnud ja tundis Odysseuse nüüd ära, kuid mees käskis tal vait olla. Lõpuks läks Odysseus eeskotta magama. Järgmisel päeval tõi Penelope kosilaste ette Odysseuse vibu ja nooled ning ütles, et
annaabi.ee 
