Lihast kasutati seaseljaliha,pekki, seapead.Kala oli säinas.Leibadest oli vatsk,kook. Lihavõttepühad; keedeti ja värviti mune,söödi muna- ja piimatoite,kohupiimatoite(sõira) sülti,sinki ja marineerituid raime,vasika ja kanalihatoite,urvaputru. Karjalaskepäev;söödi mune,kohupiimatoite,värsket kala, munavõid ja piimasuppe, kaselehtedega värvitud mune. Suvistepüha; setode püha,esivanemate mälestuspüha;söödi mune,saia,korpe,pirukaid, pannkooke,värvituid kollaseid mune,sõira,suitsuliha.Keedeti kiislat. Jaanipäev; valmistati paremaid sööke.Tehti toite kohupiimast,keedeti mune,keedeti lambaliha, valmistati lambalihaga toite,tehti käkke,kamakäkke,küpsetati karaskid,saia,leiba,kooke. Mulgimaal pruuliti jaanipäevaks nn jaanikahja-õlut,millele lisati mett.Valmistatud toidud söödiperega ühiselt jaanitule ääres. Lauristipäev; küpsetati kooke,söödi lambaliha värske kapsaga.
ELis toimub jääkreostuse likvideerimine peamiselt maa müügi ja uute ehitiste rajamise käigus. Saastunud maad ei osta keegi, korrastatud maa hind on aga tunduvalt kõrgem. Saastunud pinnasele ei tohi rajada uusi ehitisi, mis tähendab, et enne ehitustööde alustamist tuleb pinnas puhastada. Hioni meelest on Eesti keskkonnapoliitika orienteeritud olemasoleva reostusega toimetulekule. Seda, kuidas tekkivat reostust ja selle ohtlikkust vähendada, pole aga seadustes sätestatud. (Kaire Korpe, 2003) 8 Kokkuvõtteks Majanduse arendamisel tuleb jääkreostusega seotud riskidega paratamatult arvestada. Rikutud maastike ja reostunud põhjavee ning pinnasega alade pindala tuleb lugeda oluliseks keskkonnaindikaatoriks. Iga ametkond peab ohjeldama jääkreostusest tulenevaid ohte oma haldusalal. Riik peab tagama maastike ohutuse inimestele ja soodustama rikutud alade kasutuselevõttu.
Mulgimaa Tutvustus Mulgimaa ulatub läbi Viljandi-, Pärnu- ja Valgamaa alade. Mulgimaa on kultuuriajaloolineline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk lõunaeesti keele läänemurde leviala. Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid, kuid siiski on sageli Mulgimaa pealinnaks ekslikult peetud Viljandit, ehkki see linn ei asu ajaloolise Mulgimaa piirides. 20. sajandi lõpupoole on mõned kohalikud pidanud Abja-Paluoja linna Mulgimaa keskuseks....
aprill) kasteti esimest kündjat nagu karjastki. Hüvituseks anti märjale kündjale keedetud mune. Suvistepühadega tähistati külvitööde perioodi lõppu. Siis mindi kiigel, kus jagati kaselehtedega värvitud mune. Suvistepühadeks valmistati piimasuppe, sõira, kohupiima, munavõid, värsket kala jm. Suvise pööripäeva pühitsemine on rahvapärimuses ühendatud jaanipäevaga. Peale sõira, munavõi, kohupiima jt. toitude tehti jaanipäevaks kamakäkke ja korpe, mida isegi jaanitulele minnes kaasa võeti. Suveperioodil mingeid erilisi toite ei valmistatud, küll aga arvestati, et jakobipäevast peale võis võtta värskeid kartuleid. Tänuks saadud saagi eest ja tulevase saagi õnnestumiseks tähistati mihklipäeval sügiseste põllutööde lõppu ja perel lubati sel puhul korralikum kõhutäis. Sel päeval söödi "mihklioinast". Lamba verest moodustati käkke. Lambalihast keedeti suppi odrajahuklimpide või kapsastega. Ka
Märdgia kuna on ta kinni oma rollist siin elus olla ustav teenija. Neile tulevad külla Miili ja Vana-Märt nagu Leena hommikul vaimusilmas ettenägi, Leena sooja vastuvõttusse suhtub Vana-Märt mornilt ja põlgavalt ja too hakkab Viina juues Noore-Märdiga raha asju rääkima. Vana-Märt ei tunnista heaks Räätsa talus rohkeid linasi mis ta arvis olevat ostetud kuid mis tegelt Leena kudutud ja samuti on ta imestunud,et talus süüakse korpe mis Leena pakkub meestele Viina joomise ajal ( Noor-Märt keeldus joomast). Leena pärib Vana-Märdi tusase tuju kohta ja Miili isa hoiatusi eirates räägib kuidas Luhtane Jaak ja Jaasi Jaan on laenanud üksteise vahel rahasi, mitte Mogri-Märdi kaudu nagu tavaliselt (Vana- Märdi intress on 50%). Vahepeal kui isa ja poeg valdusi on üle vaatamas pajatab Miila Leenale, et ehki Vana-Märt on kõik peigmehed ära ajanud, leides kõigis
Vähese vedelikuga kala söödi algul leiva kõrvale, hiljem aga kartuli kõrvale. Veel 19 sajandil oli talurahvale kala olulisem kui liha. Piima kasutati peamiselt toitude keemisel. Toidu kõrvale võeti aga hapupiima. Hapnenud piimal eemaldati pealt koor. Sellest tehti võid. Võid säilitati soolatud talvekski. Talvel olid lehmad pikalt kinni. Lõuna Eestis valmistati hapupiimast ahjus kuumutamisel kohupiima. Tehti kohupiima kattega korpe. Peamiselt tehti Kagu Eestis kohupiima juustu ehk sõira. Ehtsat juustu tehti rannaaladel ja mõisates. Lihtsaim ja vanim magustoit oli leivapudi. Hapupiimase pudistati leivatükikesi ning hiljem magustati suhkruga. Kodulinde kasvatati eelkõige munade saamiseks. Lisaks kanamunadele korjati kevadel metsa ja merelindude mune. Mune tavaliselt keedeti, munad võiga vahustatud, andsid leivale hea katte. 20 sajandi alguses kui piima ja mune jätkus, tehti odavat ja käeparast lumepalli suppi
Võimalusel säilitati võid soolatult ka talveks. Võitegemisel alles jäänud petipiim jäeti joomiseks ja pandi karaskitaignasse. Joogiks tehti ka hapupiimast ja vedelast odra- või rukkijahukördist hapu- ehk kirnurokka, mida hoiti suures piimakirnus. [] 14 Kooritud piima ahjus kuumutades saadi kohupiima. Vee või piimaga vedeldatult kasutati kohupiima ka kastmeks. Peamiselt Mulgimaal tehti kohupiimakattega korpe (all oli lame sepiku- või karaskikakk). Kagu-Eestis tehti ka kodupiimajuustu sõira. Seda söödi suuremate pidupäevade puhul, eriti jaanipäeval. Ehtsat juustu tehti vaid rannarootsi aladel ja mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud. [] Argi- ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. []
hapupiima, rõõska piima üsna vähe. Piima hapendati madalates sõõrikutes lauanõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koos pealt ära, koguti see koore- ehk võikirnu, kus see üles-alla liikuva männa abil võiks löödi. Joogiks tehti ka hapupiimase ja vedelast odra- või rukkijahukärdist hapu- ehk kirnurokka. Kooritud hapupiima ahjus kuumutades saadi kohupiim, mis oli valdavalt lõunaeestlaste toit. Mulgimaal tehti ka kohupiimakattega korpe. Kagu-Eestis tehti ka kohupiimajuustu sõira. Rõõsas piimas kuumutatud kohupiim, millele maitseks on lisatud mune, koort, soola, köömneid; pressiti tihedaks ja kuivatati. Argi-ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või ka linnasejahust (taar linnasejahust hapendatud). Kuuma veega segatud jahu valati kolmel madalal jalal seisvasse taariastjasse ehk tiinu õlgedest kurnale ja lasti mõni päev hapneda
valimisel. Taludes hakati valmistama sööke, mida varem vaid mõisas või linnas lauale pandi, näiteks salateid ja magustoite, mida taludes varem ei tuntud. Ilmusid oskuste ja vilumustega külakokad, kelle tööks oligi pidusöökide tegemise juhtimine. Pulmadeks tapeti kindlasti üks või mitu looma olenevalt talu jõukusest. Tähtsal kohal oli ka pulmaleibade tegemine. Küpsetati peenleiba ja kuuma veega hapnema pandud magushaput leiba, saia, korpe, pirukaid ja mitmesuguseid küpsiseid. 13 Suured muutused toimusid pulmalaual ajavahemikus 19.sajandi viimastest kümnenditest kuni Esimese maailmasõjani. Klimbisupp hakkas vahetuma frikadellisupiga ja lauale ilmusid rammuleem pirukaga. Põhilised söögid lõunalaual olid ikka sült, heeringas, ahjupraad, juurde keedeti kartulit, peeti ja kapsast. Varasemates pulmades järelrooga ehk magustoitu polnudki,
annaabi.ee 
