Kordusnivelleerimised (0)

Kordusnivelleerimised

Lugege teemast ülevaate saamiseks Ants Torimi artiklit ajakirjas Geodeet nr 21, 2000: "Eesti kõrgusvõrgu renoveerimine " lk 3-4.
Esimesest kordusnivelleerimisest detailsema ülevaate saamiseks lugege A. Torimi artiklit ajakirjas Geodeet nr 3, 1993: "Nivelleerimistööd Eestis (1868-1943)".
Teisest ja kolmandast kordusnivelleerimisest üksikasjalikuma ülevaate saamiseks lugege A. Torimi artiklit ajakirjas Geodeet nr 38/39, 2009: "Eesti kõrgusvõrgu nivelleerimine aastail 1950-1996".
Vastake alltoodud küsimustele ja postitage vastused foorumisse "Esimene, teine ja kolmas kordusnivelleerimine".
1. Milline oli kõrgusvõrgu konfiguratsioon esimese kordusnivelleerimise (1933-1943) ajal? Milliseid konfiguratsiooni muutuseid täheldate teise (1950-1969) ja kolmanda (1970-1996) kordusnivelleerimisega võrreldes?
Kõrgtäpsed nivelleerimiskäigud moodustasid Eestis 1942. aasta lõpuks 6 suletud polügooni. Kogupikkuseks oli 1800 km. Nivelleerimiskäikude sõlm- ja lõpp-punktid kindlustati fundamentaalreeperitega, mida oli 23 (kõrgusmärke kokku 1151). Seinamärkide keskmiseks vahekauguseks oli 10-15 km ning seinareeperitel 1,5-2 km.
1936. a hakati arendama täpse nivelleerimise võrku (728 km), mis rajati kõrgtäpse nivelleerimise polügoonide sisse.
Kolmanda nivelleerimise käigus teostati lisaks põhikäikudele ( mandril 6 ja saartel 2 polügooni) nivelleerimisi ka maapinna lokaalsete liikumiste uurimiseks geodünaamilistel polügoonidel (ca 550 km).
2. Milline oli nivelleerimise metoodika esimese kordusnivelleerimise perioodil?
Nivelleerimisel kasutati optilise mikromeetriga täppisnivelliire Zwiss III ja Zeiss A. Lattideks olid 3- meetrised invarlindiga nivelleerimislatid. Nivelleerimisel nivelleeriti sidepunktide keskelt nn. ühildamise meetodil. Kaugus instrumendist latini oli 50 m ning see määrati kas mõõdulindi või trossi abil. Edasi- ja tagasikäikude lubatud vahe võis jääda 1,5 mm/km ning põhi- ja abiskaalade lugemite erinevus ei võinud ületada 0,4 mm.
3. Milline oli nivelleerimise metoodika teise ja kolmanda kordusnivelleerimise perioodil?
Teise ja kolmanda nivelleerimise perioodil kasutati kõrgtäpseid loodnivelliire Zeiss A, HA-1, kompensaatornivelliire Koni 007 ja invarlatte. Latid asetati seisupunktides kas väljavõetavatele vaiadele või nn püsivalt ettelöödud metallvaiadele. Vaiad löödi tee äärde kogu päevase töömahu (6-8 km) ulatuses. Edasi-tagasi nivelleerimine toimus päeva eri pooltel ning mööda samu nivelleerimisvaiu.
4. Milliseid nivelleerimise metoodika muutuseid täheldate erinevate kordusnivelleerimiste vahel?
Teise ja kolmanda nivelleerimise üheks erinevuseks on seinamärkide sidumine. Teise nivelleerimise ajal kasutati algselt metalljoonlauda, hiljem invarlindist tehtud ripplatti. Kolmanda nivelleerimise puhul suunati aga instrumendi niitristik otse märgi tsentrile.
5. Millised on keskmised nivelleerimise täpsused esimesel-, teisel- ja kolmandal kordusnivelleerimisel? Võrrelge täpsuseid ja diskuteerige selle üle.
Esimese nivelleerimise ajal oli nivelleerimiste keskmine juhuslik viga 0,32 mm/km ja süstemaatiline viga 0,03 mm/km.
Teise nivelleerimise puhul (käigu pikkus 1360 km) oli juhuslik viga 0,506 mm/km ja süstemaatiline viga 0,088 mm/km.
Kolmanda nivelleerimise puhul (käigu pikkus 1789 km) oli juhuslik viga 0,494 mm/km ja sütemaatiline viga 0,051 mm/km.
Kolmanda ja teise nivelleerimise vahepeal võis täpsuse suurenemise tingida metoodika parem kinnistumine ja väljakujunenud töövõtted. Samuti võis ehk olla muutusi instrumentides ja ka nende paremas käsitsemises. Mis puutub aga esimesse nivelleerimisse ning sellesse, et sel perioodil oli täpsus kõige suurem, siis selle põhjust ma küll välja tuua ei oska.