07.07 ja ka 21.12.12 ja on kindlasti ka varem arvatud. Noorte kohapealt võin kindlalt öelda et pole olemas põlvkonda mille käitumist ei ole vanemate poolt hukka mõistetud alati on arvatud et nüüd on tulevik hukkas kui mingi järjekordse uudse asjaga välja tullakse. Elus esineb nii draamat, komöödiat, tragöödiat. Need olukorrad on loomulikud tihtipeale põnevad ja kaasakiskuvad. Inimesed on juba pikka pikka aega juttu vestnud. Alustades jahikägu kirjeldamiseks koopaseina abil lõpetades uuemate filmidega. Jutu vestmine sai alguse ju tahtmisest et ka teised kogeksid põnevat ja huvitavat mida sa nägid, aga kui nägime kuidas teised meid kiitsid hakkas see meeldima ga alati ei lähe ju hästi. Inimesed hakkasid juttu põnevamaks ja uhkemaks tegema, et saada rohkem tunnustust ja kiidusõnu. Inimese välja mõeldud tekst ja jutt võib olla väga tõetruu ja kaasakiskuv kuid parimad ja kõige südamelähedamased filmid ja raamatud ning lood on alati olnud
Elas Ateenas. Platon on see autor tänu kellele me üldse teame Sokratesest. P arvab, et maailm on kaheosaline. Muutumise vool ja muutumatu reaalsus. Meie elame muutumise voolus. Küsib: kuidas me tunnetame maailma? Meeltega, aga meeled on ekslikud. Meelte kaudu kogetav maailm on petlik. Ütleb, et ainuke reaalne maailm on ideede maailm. Ideesid iseloomustab: igavene, muutumatu, nähtamatu, tajumatu. Alg (ürg) kujud. Konstrueerib koopamüüdi. ,,Me oleme justkui koopasse aheldatud, näoga koopaseina poole, seljaga koopasuu poole, varjud on ekslikud." Ideed väljenduvad maapealsetes asjades. Killukesed võrdub kokku üks ja sama tervik. Ühes oma teoses ,,Politeias" saab olulisele kohale headuse idee. Hing on mingis mõttes võimeline tegema head. Kaevub ideede taha, kohtub lõpuks headuse ideega. Ütleb, et headuse idee on päike (ideede maailm on päike). Kõik olemasolev saab olemas olla vaid tänu päiksele. Headuse idee on teiste ideede olemasolu põhjuseks.
jooni vedama. Vedas ühe, teise kriipsu ja korraga sai nendest kriipsudest kokku pilt. Uhke mammut põgeneb jahimeeste eest. Metshobuste kari tormab üle koopaseina. Ühe sellise koopa avastasid neli prantsuse koolipoissi, kui nad peale tunde oma kodukohas Lescaux`s küngaste vahele luusima läksid. Ühel poistest oli koer kaasas ja äkki oli koer
N: õues sajab vihma, järelikult saan ma märjaks. Aprioorse teadmise liigid: 1) oletatavalt mõistuspärane 2) kokkuleppeline 3) intensiivne 4) elutarkus 8. Kirjelda platoni koopamüüti. Mida see iseloomustab. Iseloomustab inimeste maailmanägemist. Ta ütleb, et inimeste maailmanägemus on nagu varjude teatri vaatamine. Ta ei saa kunagi aru, mis toimub. Sellega üritab ta seleltada meelelise ja ideede maailma vahekorda: inimesed istuvad koopas; nad on aheldatud ja näevad ainult koopaseina, koopa sein jääb selja taha; Inimesed näevad ainult varjusid, mida koopasuust tulev valgus heidab koopaseinale- need on asjade varju, mis on väljapool koobast. varjud-meeleline maailm, väljapool koobast olevad asjad- ideede maailm. 9. Märgi teadusliku loomingu 5 etappi. 1) Probleemi sõnastamine + teadmiste kogumine 2) probleemi lahendamine või mittelahendamine 3)Töö "laagerdumise" aeg 4) Intuitsioon, mõttesähvatus, idee- lahenduse leidmine HEUREKA 5)Idee kõlblikuse kontrollimine.
näilisus tegelikkus Idee- asjade tõeline olemus ja teda saab tunnetada vaid mõistusega. Ideed on muutumatud, neid ei saa hävitada. Nt: maja võib hävida tulekahjus, kuid maja idee ei kao, ning kui inimene hakkab maja uuesti ehitama, juhindub ta maja ideest- maja on maja tänu maja ideele. Inimene võib küll surra, kuid inimese idee on jääv Koopamüüt- inimesed elavad justkui koopas, nad on aheldatud nii, et nad näevad koopaseina, kuna koopasuus jääb selja taha. Inimesed näevad vaid varje, mida koopasuust tulev valgus heidab koopaseinale- need on varjud, mis asuvad väljaspool koobast. koobas oma varjudega ongi meelelise maailma sümbol. See, mis on väljaspool koobast, sümboliseerib tõelist olemust ehk ideede maailma. Sündimise läbi aheldatakse hing kehaga kokku, ja ta unustab kõik, mis ta ideede maailmas nägi. Sattudes muutuvasse maailma, näeb hing ideede jäljendeid ja talle meenub ,
Hinge mõistuslik osa pärineb Platonil ideedemaailmast. Seega on filosofeerimine meeldetuletamine (anamnesis) ning ühtlasi surma poole püüdlemine -- siis ühineb mõistus taas ideedemaailmaga ning saabub mõisteline selgus. Ideede tunnetamist kirjeldab Platon kuulsa koopamüüdi abil, vt.Platon, Politeia. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdluse abil. Inimesed on nagu koopas. Aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus.
Samuti on meeleline maailm ideede maailmast sõltuv ning kehalised esemed ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise seevastu algkujud. Kõige selgemalt selgitab Platon oma ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda koopamüüdi abil. See kujutab endast võrdpilti, milla põhjal inimesed elavad justkui koopas, kus nad näevad seintel esemete varjusid ning peavad neid tõelisteks. Tegelikult asuvad need ideed hoopis mujal. Inimesed on aheldatud näoga koopaseina poole, selg koopa avause poole, millest lahutab neid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab seinale varje asjadest, mida kantakse mööda nende selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjaid ei näe. Seega näevad inimesed vaid nende esemete varje. Nii võibki väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi ning elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju.
Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus
Nt tulp närtsib ära, teda ennast enam pole, kuid meis säilib idee ilusast tulbist. Tema arvates on meie maailm ideedemaailma ebatäiuslik koopia. Meie mõistus kuulub ideedemaailma, kuid on langenud materiaalsesse maailma. Hing tuletab meelde ideedemaailmas juba läbi kogetut. Koopamüüt- inimkond on vangis ja ei suuda ideedemaailma meenutada. Inimene elab varjude maailmas pidades ehtsaks originaalide koopiaid. Nad on aheldatud nii, et näevad ainult koopaseina, kuna koopasuu jääb selja taha. Inimesed seal koopas näevad vaid varjusid, mida koopasuust tulev valgus heidab koopaseinale. Mille varjud need on? – Nende asjade varjud, mis asuvad väljaspool koobast. Koobas oma varjudega ongi meelelise maailma sümboliks. See, mis on väljaspool koobast, sümboliseerib aga tõelist olemist, s.o ideede maailma. Platoni ideaalne riik: kolm seisust: filosoofid(peaksid valitsema),
annaabi.ee 
